Selle, juba tükimat aega internetis ringleva põlvkonnamanifesti olen ma seniajani kõrvale heitnud tema märgatava arrogantsuse tõttu (manifest mdgi peabki arrogantne olema, see on manifesti loomuses, aga krt, igal asjal, ka mõistetaval ülbusel, on kusagil piir). Kuid nüüd, kus see juba põlvkondluse näitena leheveergudele on jõudnud, tunnen ma vajadust seda kommida. Palju nimetet ringkirjas on õige, mõni osa vale, aga see äärmiselt ülbe, teatud põlvkondi kangelasiks pidav toon, on häirivaim. Niisiis:

Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat?

Kui «jah», siis loe palun edasi!
Sa oled sündinud pärast 1980. aastat….
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie, kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS?

• Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!

&h, istusime küll. Mul on seniajani tunne, et igasugune turvalisus on kõvasti üle hinnat. Veel mõni a. tagasi ei kinnitanud ma autos turvavööd pmtlst. Nüüd kinnitan, aga põhjuseks mitte mure oma turvalisuse pärast, vaid hirm trahvi ees, mis on viimaseil a-il koletuma suureks läinud. Aga ma keeldun uskumast, et lapsepõlves kasutet lasteiste, turvavöö & õhkpadi teevad inimesest täiskasvanuks saades pmst. mömmi. Loogiline seos puudub.

Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.

Jutt jumala õige. Ka keemiliste ainete osas olen veendunud, et praegune ajastu on oma piiranguiga juba selgelt hüsteeriline.

Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.

&h, ka see on tõsi. Ehkki mina veetsin oma lapsepõlve kortereis & tubis, kus treppe polnud, miska polnud mul ka kusagilt alla kukkuda.

Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.

Krt. Ma’i usu seda olevat ajastukohase, vaid sõltuvat konkreetseist lastevanemaist või mingeist muist asjaoluist.

Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.

Nii ta oli. Sellest ilmselt ka minu üleminematu lembus alkoholi vastu:)

• Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget.

Tean 2011. a-st õige mitut ust & väravat, mis kergesti kinni käivad. Ning üleüldse – ärge pigem jõllitage avat rongiuksest või parvlaeva autoteki vaheuksest kael õieli välja. Need uksed suletakse suruõhuga, nii et see vb teie elu viimaseks jõllitamiseks jääda. Seda kõike meie sulnil kaasajal.

Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.

Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast.

&h, rattasõidu turvameetmeid on küll kõvasti parandama hakat viimaseil a10eil. Aga pakiraam oli isegi juba suht “äriklass”, peamiselt istus kaassõitja meesteratta pulgal, rattajuhi ees.

Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks, kuidas seda ise lappida…võrriremont kaasa arvatud.

Käikudeta rattaid on tänapäevalgi, ehkki ilge defka. Mul oleks 1t sellist just vaja, norm. hinnaga mdgi. Kas keegi oskab aita?

Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.

Pudelivesi on nõrgile. Ma joon tänapäevani kraanivett. Ega ma pudeliveejoojaid eriti teagi. Iseasi, kui tahad midagi tõsiselt head, näiteks Borjomit, aga see ongi iseasi, pealegi Borjomit joodi ka n-ajal. Nii Nõmmel kui Paldiskis – 2 paika, kus ma suurema osa oma elust olen elanud – on väga maitsev kraanivesi, suts sidrunimahla sisse ning kärab väga hästi. Pealegi on kraanivesi pudeliveest reeglina puhtam, mitte vastupidi, seega on see täiesti mõttetu argument ning siinkohal on side lõpp:)

Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.

Tarhun on tänapäeval täpselt sama roheline, kui ta oli 20+ a. eest. Baikal on ka täpselt sama pruun, nii et ma nüüd ei tea. Valge Klaar & Kellavesi on mõlemad küll läbipaistvad, nagu need alati on olnud, aga nende puhul suisa rõhutatakse, et retsept on aja jooksul muutumatuks jäänud.

Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.

Yeah, logisch. Tänapäeval teeksin samamoodi, sest tänapäeval on hoopis tugevama maitsega nätsud:) Paraku on mul üsna õrnad hambad, miska ma nätsu nüüdisajal üldse’i näri.

Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid.

Olen kogenud väga erinevaid pinke oma koolipõlvest tglt. 1 hullem kui II mdgi.

Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.

Vat selle punktiga pole ma kohe üldse nõus. Olin oma pere ainus laps & kõik riided ning muud asjad olid ainult minu enda omad. Ning 1 laps perekonnas oli minu kohordis (olen sündinud 1969, kes veel ei tea:)) juba üsna levinud. Ehkki &h, sõitma õppisin ning suurema osa oma Isist rattasõitudest ka tegin vanaema naistekaga, aga see oli tglt. üsna mugav pill. Vastupidav ka. Tunnen taolisest puudust. Hiljem ostsid vanemad mulle Saljuti, mis oli ka jummalast asjalik riistapuu, pidas ikka a-id vastu, enne kui selle lõplikult ribadeks sõitsin:) Ahsoo, hiljem oli mul veel 1 meestekas ka, sellega minu rattadünastia lõppes, sest Eesti Vabariigis müüdavad rattad on algusest peale minu tasku jaoks liiga kallid olnud.

Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.

Jutt jummala õige. Küll oli lahe. Vabadus!!!:)

Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku.

Nõmmel mõned mänguväljakud 80-dail siiski olid, aga mdgi ma olin juba teismeline, nii et mis mul neist:) Pigem oli see, et 14 a-selt ostsin ise Ixselt poest suitsu. Tänapäeva samaealisil see vist nii kergesti läbi ei lähe.

Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.

Nojaa, aga juhtus küll, et sõpra kodus polnud:) Ehkki see polnud teabmis probleem, sest siis sai mõne II sõbra ukse taha kolistama mindud:)

Me sõime küpsiseid ja rohke, ehtsa võiga võileibu aga me ei läinud paksuks.

Kuidas keegi. Mina küll läksin:)

Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.

Jutt jummala õige. Aga olen näinud siiski ka tänapäeva noori sõprega 1st pudelist joovat ning nendega mitte midagi juhtuvat.

Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!

Mul oli mingi monokassetikas, igavene rist & viletsus, aga ajas asja ära. Ning vinüülimängija – see juba täiesti stereo. Ajas palju rohkem asja ära:) Kassette & plaate oli ikka 1jagu. Kassetid varastati kõik Olustveres ära, vinüülid olid kuskil möödunud 10ndi keskpaigani alles, siis kinkisin ära.

Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).

Täielik jura. Meie kodus nägi kokku 6 teleprogrammi: ETV, Kesktelevisioon, Leningradi televisioon, Soome I, Soome II ning n-aja lõpus ka MTV3 (seda varem iseseisva programmina lihtsalt polnud). Soomlasil & ka ETV-l oli nädalavahetuseti mingi algeline hommikuprogramm täitsa olemas ning Soome kanaleil kestis nädalavahetusel programm üldse terve päeva. Argipäeviti &h hakkas programm kl. 6 õhtul, aga kestis ikka üsna poole ööni – kui mitte meil, siis soomlasil ikka.

Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse.

Otsustas vist &h. Aga neid saateid, mida ta ise tingimata vdta tahtnuks, oli üsna vähe, nii et enamik aega olin siiski mina teleka valitseja:)

Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku.

Üldiselt vist juhtus taolist &h. Ise pole ma oma elus veel xagi 1ki luud murdnud, hambaid pole ka veel välja kukkunud. Jalaga tagumikku saanud – seda &h.

Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi.

Ma pole kunagi eriti kakleja tüüp olnud. Olen ohtralt kannatanud koolivägivalla käes, aga otsest peksasaamist on sellegi hulgas olnud suhteliselt vähe.

Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima.

No&h, polnud sellist kommet:) Aga miks rahulipu aknale lehvima riputamine kuidagi ajastu halvemaks muudab?

Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid…

Juhtus taolist:)

Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.

Üldse’i mäleta taolisi episoode oma lapsepõlvest.

Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!

Õpetajal ei olnud alati õigus. Ka tollal oli täiesti norm., demokraatlikke õpetajaid, kes aine pähetagumisele eelistasid diskussiooni õpilasiga, eriti kui viimaseil midagi öelda oli. Istuma jäädi küll – tehnikumis jõudsin selleni isegi, mitte lolluse tõttu, vaid seepärast, et ei viitsinud terve õppea. jooksul ennast koolis näole anda mitte rohkem, kui paaril päeval. Aga tänap. ei jääda istuma peamiselt vist seetõttu, et langetakse üldse koolist välja.

Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!

Klge käige kukele!:( Söögivahetunnist & koolisööklast olete midagi kuulnud? & pikapäevarühmast, mille jooksul sai koguni 2x süüa? Ning tehnikumist ei tasu üldse rääkida – seal oli meil nii söökla, kui ka kohvik.

Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka.
Kooli läksin mina üldiselt jala. Aga talvel jalgrattaga sõitnud olen mdu küll, jummalast lahe oli.

• Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Ei oska selle tava kohta midagi öelda. Minu ema’i lehvitanud. Klassikaaslaste kohapealt ei tea – ei ole mina tunnistajaks olnud, kas kellelgi mõni vanem lehvitas või mitte.

• Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.

Kui mina purjuspäi miilitsasse sattusin, olin ma juba 18 täis ning vanemad ei puutunud asjasse. Vbl oli ka nii, nagu eelnevas öeldud, krt. seda teab.

Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.

C’est la vie – ajastust sõltumatult

Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.

&h & samas on tulnud ka täielikke mömme. Nagu mde igast põlvkonnast on tulnud mõlemat sorti inimesi. Teate, see praegune kapitalism on üsna karm värk – mingis mõttes oli laste & noorte elu n-ajal palju turvalisem. Mingis IIs vastavalt mitte. Aga pidada mingeid rahuaja põlvkondi pmst kvaliteetsemaiks kui IIi, on lihtsalt põhjendamatu ülbus, ei muud midagi. Pealegi kui samas vaimus jätkata, siis kiviaja inimesiga võrreldes peaksime ennast kõik häbi pärast üles pooma – mõni mdgi arvabki, et nii tulekski teha, aga see on õnneks ikka väga erandlik arvamus. Seega &h.

Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN!
ME OLIME KANGELASED!
Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa, kui loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

17 responses »

  1. Manjana ütleb:

    ma alustasin ka selle manifesti ümberkirjutamist, aga varsti loobusin. Tubli!

  2. Kober ütleb:

    Mind jättis see külmaks kui mingi sulepeast poolvägisi väljaimetud üritamine…
    (õnneks vaid paar korda sattus ette)

  3. notsu ütleb:

    Auto, lasteistme, turvavöö ja õhkpadja jutt tuletas mulle meelde, et kui palju siis üldse neid oli, kes autos istusid? Mina istusin igatahes autos haruharva. Isegi praegu juhtub seda sagedamini. Aga miks oleks tollal pidanudki autos istuma, kui rongid käisid kesklinna vahet nii mis vurin (erinevalt praegusest, kus neid käib, aga hõredalt).

    Hmm, kui praegu selle peale mõelda, siis tundub usutav, et tänava- ja maanteeliiklus ongi õnnetusterohkem (rohkem autosid tähendab reeglina ka rohkem õnnetusi), nii et võib-olla ongi sel juhul rohkem turvavöösid ja värki vaja, et autosuremus jääks umbes samale tasemele, mis vanasti.

    Plii ja kaadmiumi koha pealt oleks ka ise paranoiline. On igast mürke, mille kohta kohe alguses ei saadud aru, et nad on kahjulikud, aga ega nad sellepärast veel ohutud ei ole ja eks neid teadmiste arenedes kõrvaldati ka inimeste käeulatusest. DDTd ei laotatud enam laiali minugi lapsepõlves. Radioaktiivsust teati samuti selleks ajaks juba ammu ohtlikuks pidada.

  4. notsu ütleb:

    ja lõunavõileibade jutt on tõesti täielik jura. Äratab kahtlust, et kogu see jutt on mingist välismaa ajakirjast tõlgitud. Praegused lapsed söövad palju tõenäolisemalt lõunavõileibu kui meie omal ajal.

  5. notsu ütleb:

    ja istuma ei jäetud minu ajal küll enam kedagi. ainsad mu tuttavad, kes olid istumajäänud inimesi oma silmaga näinud, olid sündinud enne 1950. aastat, mitte 1980.

  6. Manjana ütleb:

    minu teada jäetakse tänapäeval ka lapsi istuma. meheõde tallinnast mõni aasta tagasi väitis, et tal mõned klassivennad käivad klass tagapool. mina omast koolist ei mäleta kedagi, kes oleks istunud.

  7. kukupai ütleb:

    Eh, minu lapsed kõik pärast 1980 sündinud ja ütlevad ka, et puhta jura. Nende suved olid samasugused – hommikul kadusid, õhtul laekusid. Kuute telekanalit sain mina ka vaadata (praegu näen ainult nelja, ei raatsi tasuliste kanalite pakkujaid nuumata). Jne jne…
    Eks igal põlvkonnal ole omad rõõmud ja omad mälestused, pole ükski seepärast parem ega halvem kui teised…

  8. V.A. ütleb:

    Tüütu on nende väidete kategoorilisus: alati, ainult, mitte keegi jne. Sugereeritakse mingit jäägitut saatusühtsust. Ja mis pagana kangelase jutt.

    Lihtsalt naljakas on see, et jääb mulje, nagu tänapäeval sõrmed haiget ei saa, kui nad ukse vahele jäävad jms. Isiklikult eelistasin muide leiba ilma võita (nagu ka praegu). Ja mitte seetõttu, et võid poleks (olnud). Aa, võiga seoses meenub mu onu, kes kord ühel sünnipäeval (võib-olla ta enda omal) lõbusalt ümises: “Meil laulud aitavad elada võita …” Vaatas siis kavalalt ringi, et kas saate kahemõttelisusest aru. Läks veidi aega, aga sõnamäng jõudis mulle ikkagi kohale ka, ehkki võid oli minu meelest ju poes saada.

    Mis need “murjanite kogunemispaigad” on, pole mul aimugi. Kus need murjanid siis täpsemalt kogunevad? Ja kes need murjanid üldse on?

    P.S. Järjekindluse mõttes oleks võinud siis ka väita, et “vett jõime sõpradega ühest kraanist”, kui pisut varem on väidetud, et pudelist vett üldse ei joodud. Ah jaa, kraanivee joomist propageerivat reklaami nägin just täna Postimehes. Reklaami maskott on küll sündinud pärast 1980. aastat: http://www.jookraanivett.eu/kraanivesi-vs-pudelivesi/keskkond/

  9. Indigoaalane ütleb:

    Selle imikute karjumise kohta.
    Ehk on viidatud sellele, et tollal pandi lapsed 6-kuuselt sõime ja emad pidid tööle minema. Ning Spocki järgi, kes tollal oli lastekasvatusguru, ei tohtinud last esimese vingu peale kohe sülle võtta.

    Aga olevat see pärit Saksamaalt, sealt ka ilmselt see võileibade jutt. Nõukogudemaal küll keegi võileiba ei närinud.

  10. notsu ütleb:

    Mulle meenus, mida see meem mulle õieti meenutab:

    “Te elasite karbis? ÕNNESEENED! Meil küll karpi ei olnud, meie elasime järve põhjas.”

  11. Morgie ütleb:

    Noh. “• Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.” Tegelikult saavad tänapäevaseid “lapsekindlaid korke” lapsed ise palju hõlpsamini lahti, kui täiskasvanud.
    Teiseks kehtis siis ja kehtib praegu reegel, et ohtlikke aineid ei tohi lihtsalt jätta laste käeulatusse ja kõik, punkt. Nii lapsekindlaid korke pole ju veel leiutatud, mida tõemeeli väikeste käekestega lahti ei saaks.

    Soe toit koolis – oli, mänguväljakud – olid, turvavööd ei olnud aga polnud ka sellist hullumeelset liiklust nagu tänapäeval.

  12. notsu ütleb:

    Poest just nägin lehe esiküljepealkirja “Liiklussurmade arv on kasvanud”.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s