Istun vagunisse maha, lükkan kõrvaklapid pähe ning Ray Charlesi Greatesti II osa mängima. Üritan taas üle lugeda Maarja Pärtna (kellest on minu kajameis varem juttu olnud kui luuletaja X-st, luuletaja M-st & I Maarjast ning vist olen tema tähistamiseks kasutanud veel mingeid nimetusi, aga praegu’i näe põhjust, miks tema pärisnime varjata, seda enam, et ma tahan teid tema tõsiselt väga head kogu ostma tõttamas näha:)) luulekogu “Rohujuurte juures”, et sellest krt fckng võtaks lõpuks ometi siin kajamis kirjutada. Jõuan taas nentida, mida alati selle kogu peale nendin, et mulle jätkuvalt üllatusena on tegu väga, vast isegi äärmuslikult, urbanistliku luulega.

Eric Hrz Aquirre foto


Adun aga, et Charles & Maarja’i istu omavahel. Kõlavad parasjagu liiga rõõmsameelsed lood, mis ei hakku “Rohujuurte” läbivalt nentivmelanhoolse tooniga. Nagu ikka, valin kergema vastupanu tee ning asetan rmtu kotti tagasi & jätan klapid pähe. Kohe nagu kiuste tuleb selle peale järjest mitu melanhoolselt bluesi, mis oleksid luuletuste kõrvale sobinud nagu nuga neeru või kahvel silmaauku. Siiski ei hakka ma kogu uuesti lugema.

Diagonaalis minu vastas istub neiu, kes esindab juba mõnda aega vägagi levinud tüüpi, millele ma’i ole sobilikku nimetust leidnudki, aga kelles on ühitet sportlikkus, intellektuaalsus ning boheemlik või alternatiivne aktsent. Sportlikkus väljendub keha tuunituse rõhutamises, “&h, ma olen tüdruk, kellele meeldib väga trennis käia, kellele meeldib olla tugev & treenitud, kes ei saavuta oma ilusat välimust mitte nälgimise & dieetidega, vaid pigem mingi kehakult-ga rassimisega” räägib selles neiu välimus. Rõivastuses, jumestuses &ms. domineerivad aga hoopiski pigem punkrokilikud aktsendid, sekka mõningaid klassikaliselt intellektuaalseid rõhuasetusi. Tuleb meelde minu väga kift sõber Silja, kes esindab üsna samalaadset stiili, kui klassikalise intellektuaali aktsendid kõrvale jätta – ta on ikka üsna puhtalt selline happy punk rock girl. Pole midagi teha – enam ammuilma’i kuulu kärisevamat sorti rokk- & poppmuusika stiilid ning sellega kaasnev imago ainult rõhutatult räigeile elupõletajaile, tänaval vastutulev kärtslillade juuste, latekspihiku & -seelikuga ning põlvini nöörsaapaiga, ohtralt musta huulepulka kasutav näitsik vb vabalt olla rahva jooksumaratonide kangelanna ning trennisaalide kroonimata kuningatar, sealjuures veel ka täiskarsklane. Ehh, Punane Hanrahan, saa nüüd ometi aru, et see on juba ammuilma nii, vastavad allhoovused olid olemas juba sinu enda boheemlusa-il. &h, nii see on, aga ikkagi ei ole ma sellega päriselt ära harjunud.

Neiu loeb rmt-t, mille pealkirjas on ida, päike & poole, aga mis on hoopis mingi saksa või austria kirjaniku teos (nimest järeldades), mitte Julia Gregsoni naistekas, naistekate kõige jõledama kategooria musternäide. See on tore, sest ma’i pea oma nüüdsama välja kujunenud head arvamust tollest neiust hävitama:). Hea meelega küsiks temalt, mis rmtuga tegu ning milline on tema hinnang sellele – aga ma’i saa, sest keegi pole mind temaga tutvustanud ning võõra inimesega alustab vestlust teatavasti ainult täielik dolbajoob.

Otsekui sellele, treenit kehaga ning boheemliku kaldega neiule vastukaaluks on minu selja taga aset võtnud tõsine vanakooli boheemlaspaarike, kes on tarvitanud kõvasti alkoholi & veel midagi. Musta- & punasekirjus rõivastuses, musta seeliku ning püüdlikult augustet mustade sukkiga näitsik ronib oma partnerile sülle ning peab sealt kogu vagunile kirgliku, dramaatilise & igati sütitava kõne, mida saadab keha pidev ettepoolekaldumine ning seejärel tagasitõmbamine ning mitmesugused jõulised žestid. Ehkki ta pea kohati juba minu pea kõrvale ulatub ning ta kogu kõne sisuliselt mulle kõrva karjub, ei kuule ma sellest suuremat – Ray Charles on siiski tugevam. Seejärel vajub ta küll oma kaaslase süle sügavusisse, aga tema jõud siiski ei rauge. Noored hakkavad suudlema ning harrastama tegevusi, mis ei viibi kaugel seksuaalaktist.

Keilas boheemlaspaarike lahkub, täpsemalt tuigerdab kuidagimoodi vagunist välja. Et aga üritan pärast Ray Charlesi kuulata Raveli, mis on täielik feil, sest vagun on taolise vaikse impressionismi jaoks isegi heade kõrvakate olelusel liiga mürarikas, kuulen ma nende vestlust lähituleviku plaanide kohta. Täpsemalt kõneleb küll neiu, noormees kuulab, üritades kuidagimoodi jalul püsida: “Nii, nüüd me läheme koju, siis me joome selle ka veel ära & siis me hakkame 2ekesi koos peldikupotti ropsima. Xaga, mina 1lt & sina IIlt poolt. Kallis, kas see pole mul hea mõte, 1eskoos peldikupotti roopida, me peame seda tingimata tegema, eksju?!”

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s