Nüüd on tehnika omadega sealmaal, et saan varasemad uitmõtted ka üles riputada. Lisan neile veel 2 meenunut:
1)Ma olen vist mingi agressiivsete kerjuste üleilmne magnet. Piisas mul xaks Brüsseli keskjaama esisel platsil seisma jääda, et jopet selga ajama hakata, kui oli mingi kohalik guleperemez platsis & ajas prantsuse keeles selget iba. Ei jäänud mul muud üle, kui ülbe kivinägu ette manada, oma kodinad kaasa rabada ning alles rdtjaama juurest üle tänava sain rahus jopesse riietuda. Krdi tüütus:(
2)Avastasin, et Brüsselis on Stalingradi avenüü ehk flaami keeli Stalingradlaan. Ilgelt kõva sõna:) Sattusin sinna täiesti juhuslikult ning mõtlesin, et vau:) Mõnix kahetsen sügavalt, et mul fotokat pole.

Brüssel, Berlaymonti hoone, 16 mai kl. 16.24

24 minutit tagasi pidanuks algama NATURA kaitsealade ümarlaud volinik Janez Potocniku juhtimisel, seniajani pole juhtunud midagi. Nälg tahab silmanägemise ära võtta, sest olen tänase päeva jooksul söönud ainult 2 vorstipirukat – see-eest väga head vorstipirukat, valge vorstiga. Eestis taolisi ei ole. Tuleb tunnistada, et Eesti hinnatase on ikka jõhkralt tõusnud küll – vorstipiruka hind, 1.90, ei pannud silmagi pilkuma, tekitas ainult väikse tõdemuse, et mõneti kallim see siiski veel on kui Eestis. Esialgu.

Vorstipirukat näksisin ma Brüsseli vanalinna 1s pagariäris. Vbl oli seal veel jõhker turistihind, võimalik, et mingis suvalises Carrefouris on need pirukad odavamadki. Ehkki see’i pruugi nõnda olla, sest taolised Iatasandi pagariärid reeglina väga hinda’i keevita. Pealegi polnud mul vanalinnast väga kaugele põhjust minna, sest hotell, mida üle poole tunni taga otsisin ning mille leidsin kohe, kui otsimisest loobusin, asub täpselt katedraali kõrval, vanalinnast sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel. Ilmselt on Schumani asum juba nii kriminaalseks muutunud, et komisjon sealseisse hotellidesse enam ajakirjanikke majutada’i julge.

Hotell ise esindab oma sisekujunduselt Belgia moodsat tippdisaini. Disainerid üritavad end vist hotellinduse kaudu ajakirjanikele kaela määrida, sest kui viimati Stockholmis olin, majutati mind täpselt samamoodi mingisse state of art disainhotelli, mis praktiliselt iga esemega uhkeldas. Minul kui vanal tippdisainisõbral pole taolise vastu muidugi vähematki, aga põnev oleks teada, miks nõnda juhtub?

Mdu on hotellituba nagu korralik hotellituba ikka – mõnus nagu lapsepõlv:) Võid oma riideid & muid esemeid rahus Isse ettejuhtuvasse kohta vedelema jätta, voodi segi pöörata ning üldse juua kisselli & kuulata transistorit. Sest koristajal peab ka tööd olema, mdu lastakse ta ju lahti:)

Kui hotelli jõudsin, oli ürituse alguseni hea mitu tundi aega. Mul oli võimalus alustada seda txti siin, või siis hoopis lugeda arvutisse mõningaid töötxte, millega on tglt suht kiire. Loomulikult valisin IIIda, kõige süüdimatuma, tee ning keerasin magama & magasin 2h hambad laiali. Hiljem kuulsin kolleegide käest, et paljud neist olid hotelli saabudes täpselt samuti talitanud.

Brüssel, hotell Sandton, 17.mai,10.12
Tüdruk, kellele meeldivad turistilõksud

Pärast üritust oli vastuvõtt, kus pakuti šampanjat, mida ma mdgi jõin mõnuga, januga & palju ning tikuvõileibu. Et sööm ei olnud sugugi piisav, otsustasime kolleegiga Taani raadiost, et peab linna peale mõnda restorani otsima minema. Mul oli möödunud xast juba selge, et vanalinna kõrval on hea & põhjalik tai restoranide rajoon ning sinna võikski sammud seada. Paraku kannatas kolleeg hirmsa kollegiaalsustõve all ning leidis, et peaks rahvusvahelisist ajakirjanikest ikka mingi suurema mansa kokku ajama. See võttis ilmatuma aja ning mina jõudsin vahepeal minna Berlaymonti hoone ette suitsu tegema ning müüa seal 1le kohalikule parmule 50 sendi eest sigareti „Leek“ (ise ta pakkus kangesti raha, ma poleks mdu võtnudki:))

Lõpuks saime siiski liikuma hakata, juhtimise võttis enda kätte Ungari žurnalistipiiga Enikö. Tema tüüris meid vanalinnas otseteed kõige kallimale restoranitänavale. Siis tekkis meil huvide konflikt: minu selja taha koondunud fraktsioon leidis, et võiks nagu ikka tai restorane avastama minna; osa, ilmselt veelgi kasinama rahakotiga seltskonnast arvas, et telliks suvalisest pitsakast pitsat. Aga Enikö suutis koondada suurema osa enda selja taha. Nende seltskond leidis, et Belgias on mõtet oma toidulauale hankida ikkagi kohalikku koloriiti (mingist vanalinna turistilõksust leiad sa jee kohalikku koloriiti, minu eesel) & süüa tigusid ning merikarpe &ne. Nii sain ma lõpuks aru, kuidas mõtlevad 1000ded turistilõksude külastajad Brüsselis, Tlnas & mujal.
Õnneks tundus enamik turistilõkse ka Eniköle & kompaniile siiski liiga kallid olevat (üldiselt siiski, kui nad krt., seal Ungari avalik-õiguslikus nii krdi hästi teenivad, siis peaks ka sinna üle kolima, aga rsk, ungari keelt ju’i oska kohe üldse). Lõpuks jäi ette 1 vähe mõõdukamate hindadega, kuhu kogu seltskond siis prantsataski.

Nagu ma omaette arvanud olingi, ei tellinud suurem osa kambast sugugi mitte seda va „kohalikku koloriiti“, vaid seda, mis odavam on. Ise võtsin spaghetti bologneset ning suure nisuõlle. Polnud paha & nisuõlu lõi kõhu ka kõvasti täis, aga maksta selle kõige eest mingi 18 eurot – n&h, tai restoranis oleks sama raha eest ikka palju rohkem saanud või siis vähema raha eest samapalju. Krt.

Minu kõrval & vastas olid taimetoitlased. Kõrvalolev Deutsche Welle kutt vegan ning vastasistuv neiu (kelle riik & väljaanne alles tuleb kindlaks teha), suisa toorvegan. Aga tema rääkiski, et tal esineb aeg-ajalt tugevaid lihasööste ning 1 selline on tal parasjagu käes, mille kinnituseks tellis ta iseäranis suure, toore & verise pihvi. Nii mina, kui ka DW kolleeg vtsime asjale imestunult, sest no milleks üldse taimetoitlus, eriti veel nii range koolkonna järgimine, kui 1l hetkel räigele lihahimule (siinkohal sõna otseses mõttes) järele antakse. DW kutt rääkis, et tema enda jaoks on taimetoitlus ainus loomulik toitumisviis – juba tema vanemad olid taimetoitlased, miska pole ta mingi muu toiduga üldse harjunud, liha on proovinud, aga lihtsalt ei maitse – maitse on täiesti võõras & harjumatu nii punase liha, kui ka linnuliha & kala puhul. Nõnda ta ongi taimetoitlane seepärast, et noh ongi taimetoitlane, sõna otseses mõttes eluaeg olnud.

Berliin – igavene teismeline

Aga ajakirjanikele ikka omane olnud võllahuumor pole suleseppade tsunftist veel kuhugi kadunud, nentisin rõõmuga. Tuli jutuks parasjagu kõiki uudistekanaleid täitev Strauss-Kahni juhtum, mispeale toosama DW tüüp arvas, et kõik me peaksime üritama järgmisel hommikul oma hotellitoas koristajat vägistada. Noh nagu ajakirjanike toetusavaldusena Strauss-Kahnile või nii kuidagi:) Tõeliselt kaunis taasx taolist sünget huumorit kuulda ning selle üle 1eskoos irvitada. Kuni püsib sünge huumor, seni püsib ka maailm:)

Tuli jutuks ka Berliin, millise linna jaoks me kõik külalised oleme olnud, ka DW kutt, sest tema kodulinn on hoopis Bonn. Tema arvaski, et Berliin on taoline teismeliste & noorte täiskasvanute linn. Kõik panevad muudkui pidu & siis panevad veelx pidu ning siis pannakse veel natuke pidu ning kui 1l hetkel pidupanemise tuhin üle läheb, siis kolitakse mõnda vaiksemasse linna – rahanduskalduvusiga seltskond Frankfurti, muud mujale.

Vastasistuv näitsik leidis, et nii see siiski pole – nõustusin temaga. Et Berliin on pidupanev ning laia joonega elu põletav linn küll, miska ta meile kõigile ju meeldibki. Aga pidupanemise iga’i pruugigi inimesil üle minna. Tema täheldanud Berliinis küll, et seal on iga inimene 15a-ne. 20A-ne on 15an-e, 30a-ne on 15-ane &ne kuni 60-ne & 70ne-ased on ikka veel 15a-ne. Mis on lahe tema meelest:)

Siin oli minu jaoks tõetera juba rohkem, aga sellegagi ei saa ma päriselt nõustuda ning ei saa isegi aru, kust sellised arusaamad tulevad. Nagu ise oma kajamis kirjutanud olen, on Lääne-Berliin vaikne & turvaline, paras igav koht laste üleskasvatamiseks ning ei meenuta kuidagi pidupanevat Ida. Seda Ida, kus samuti on täiesti kodanlikke elurajoone tglt. Ikka paras ports või natuke veelgi rohkem:)

Pealegi on Berliin siiski pealinn, poliitilise elu keskus ning tähtsaid poliitilisi otsuseid pole võimalik arutada ning langetada pideva peopanemise kõrvalt. Poliitikud on reeglina rajud peoloomad küll, olen seda oma silmaga näinud ning näen edaspidigi:), aga see on siiski aja mahavõtmine pingsast mõttetööst, kus elupõletajalikku easy goingut sugugi niiväga pole ega olla saagi. Mis ei tähenda, nagu’i võiks poliitik olla boheemlane – olen boheemlaspoliitikuid kohanud õige mitut, lugenud veel rohkemate kohta ning ilmselt kohtan & loen edaspidigi, aga see kõik on vast natuke II asi.

Nii, natuke tšillin nüüd veel hotellitoas & siis linna peale laiama:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. Nele ütleb:

    Leek? Sa tõmbad Leeki või? Kas see õudse maitsega pole?

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Minu jaoks väga hea suits. Muid häid suitse Eestis saada polegi, Camel on kõigest talutav. Kunagi väga hallil ajal olid saadaval John Player Special ning Benson & Hedges, Gauloises’d pole Eestis vist kunagi müüdud. Lahtise sigaretitubaka valik on parem, aga milleks peaks minusugune peamiselt piibusuitsetaja ise sigarette kruttima, kui saan oma vähese sigaretivajaduse Leegiga aet?:)

  2. Nele ütleb:

    Ei, mul lihtsalt meenus mu isa, kes armastab Leeki tõmmata ja kelle ainus lubatud suitsetamise koht oli (ja on siiani, kuigi ta elab üksi) kodus peldik …

  3. Lilly Munster ütleb:

    Pariisis on mitte väga kaugel Pôhjajaamast (Gare du Nord) metroopeatus Stalingrad.
    Aga vee-elukaid tasub Brüssles St-Katelijnepleinilt otsida.

  4. Manjana ütleb:

    kui ma mõtlen berliinis poliitikutega peopanemise peale , siis võtab ohkama – tahass veel, väga head peod olid ja mina täpselt ei tea, kas nood kohad olid ida või lääne pool, aga neid kohti oli Palju.

  5. Oudekki ütleb:

    Neid Stalingradi avenyysid on mujalgi, ma arvan, et enamikes L-Euroopa riikides ikka mònes linnas mòni on. Meil on nàiteks ka sihuke teerist: http://vaatabkaameraga.wordpress.com/2011/04/09/fotojaht-rist/

    (aga spaghetti bolognese, brr, keelatud…)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s