Mis mind juba pikemat aega häirib, on Lääne nii rohelisis kui ka vasakpoolseis ringkonnis leviv sümpaatia poolkõva või veel pehmema taidluse suhtes. See jõle nakkushaigus on hakanud levima juba ka Eestisse. Õnneks mitte igale poole vastavaisse ringkonnisse.

Rootsis on juba pikemat aega, vist isegi a10eid, kehtinud kultuurikorraldus, mille kohaselt valiku tekkimisel professionaalse kultuuri & taidluse vahel otsustab riik taidluse kasuks. Põhjendus oli umbes nii, et kui riik taidlust toetab, on inimesil oma vaba ajaga midagi mõistlikku pihta hakata. Iseenesest on see õige & ütlen eksituse vältimiseks kohe ära, et kahtlemata’i leia ma, nagu’i tohiks taidlusele raha andagi. Kuid Rootsi taidlust soosiv kultuuripoliitika on viinud selleni, et igal pool kohtab mingeid jõledalt kriiskavaid segakoore, oma jubedate plätserduste peale meeletut ressurssi raiskavaid “harrastuskunstnikke”, kõvasti & valesti mängivaid pelimanne ning muud jubedat jõuku. Aga kohutav ei ole mitte niivõrd nende olu, vaid see, et heaks tooniks on neid kiita & nunnutada, olgu oksemaitse pealegi suus. Sa’i tohi öelda: “kerige laiali krdi plätserdajad, niikuinii te millegagi hakkama’i saa”, sa pead nende andetuse andeks kuulutama, nende oskamatust “meeldivaks värskuseks” kiitma ning nende laulujoru peale plaksutama, selmet ausalt imestada, et viina võiks ju niisama ka juua, miks peab enne seda tingimata etendama groteskset farssi koorikontserdi teemal?

&h, Rootsi praktikal on ka positiivseid tulemusi, eriti just nooremas kultuuris. Rootsi räpi & pungi arenguile on see kõvasti kaasa aidanud, ka rokk- & poppmuusika arengule üldisemalt. Kultiveeritud popmuusikatööstusele, mis Rootsis on ABBA ajast peale traditsiooniliselt tugev olnud, on tekkinud arvestatav alternatiiv ideedest pulbitsevate harrastusbändide & autorilauljate näol, kes oma tegeliku, mitte viisakusest üleskiidet, värskuse ka muusikatööstusse kaasa toovad, kui nad jalgapidi ukse vahele peaksid saama ning kaugemalegi. Rootsi indie-stseen on väga põnev ning aina põnevamaks läheb, juba ammuilma pole Rootsi ainu1i ABBA & Roxette’i tüüpi, konveieriliinilt tulnud poppmuusika riik – ehkki ABBA & Roxette on mõlemad ka väga kõvad asjad siiski, missest et puhas tehasekraam. See ju eriti tore, kui täpselt toodet tehasekraami kõrval kohtab ka asjalikku käsitööd. Mõlemal oma eelised, juhul kui mõlemad on head.

Häda on justnimelt selles, et taidlust toetav kultuuripoliitika on tekitanud ilmselt juba põlvkondi, kelle meelest kultuurilises tegevuses on lati alt läbijooksmine mitte ainult ok, vaid igati kiiduväärt tegevus. Hullem veel – enamikul neist pole vist enam aimugi, kuskohas see latt üldse olla vb? Isegi elementaarseid tehnilisi oskusi ei viitsi varsti enam keegi omandada ning jääbki see, et aja välja mistahes joru, kõik on hea – õudsalt nunnu ju, et sa üldse millegagi tgld, kohe näha, et pea pole kandiline.

Päris hulluks lähevad asjad aga siis, kui hakkab kostma juba ähvardusi, et persse see professionaalne &/või individualistlik kultuur üldse – ainus, millel mingit väärtus on, on pärimuskultuur. Selle jätame, ülejäänu põlastusega ära heidame. Taolisi ähvardusi on kõlanud Rootsis & kõlab juba ka Eestis.

Selge see, et kahanev ressurss nõuab ümbekorraldusi ka kultuuripoliitikas. Kui ikka nutsu või selle ekvivalenti pole siis pole ning tuleb odavalt läbi ajada. & hea, kui ses oluxas virisema’i jääda, vaid avastatakse, et ongi võimalik odavalt läbi ajada. Aga kui lõppeb bensiin & enam ei lenda lennukid, liigu buss ega suhise rong, siis obesega Riiga ooperietendusele ma lähen küll, aga küla kultuurimajas jõrisevat jõledat koorihakatist kuulama’i lähe mitte, pakutagu mulle kasvõi kandetooli sinna minekuks või makstagu või peale. Kui minu arvamus taidlusest lausvaimustunud öko- ning kogukonnafännidele üldse xa peaks minema mdgi. Samas mdgi, küla punkbänd tuleb juba kõne alla, nii et kui me näit. koorimuusikat käsitlemegi puhtalt eilse päeva nähtusena, siis ehk on taidlust ainusoosiv ning prof.kult-i suretav tee isegi õige? Kuid mind ei vaimusta mõte teatud loometegevuse liikide täielikust väljasuremisest.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

10 responses »

  1. Ramloff ütleb:

    Seni kuni on veel elekter, saab muusikat kuulata ka oma toa vaikuses. Ja kui see otsa saab, siis ma pigem mediteerin ja lasen kõigil kunagi kuuldud viisidel alateadvusest teadvusse tõusta kui et lähen mingit külakapelli kuulama või muud primitiivset ja labast rahvakultuuri nautima.
    Kusjuures minule seostub rahvakultuuriga ilmselt üks jubedamaid ja labasemaid asju, mida ma tean – nimelt simman.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Pigem ikka &h meenutada oma mõtteis kunagi kuuldud tippesitusi, kui et leppida krdi kääksuva külakapelliga. Aga ma ikka loodan, et pärast elektri lõppu saab obesega Riiga teatrisse sõita. On ju ooper õnneks elektrist vanem.

      Kuid &h, külasimmanist midagi jubedamat on raske välja mõelda, kui koonduslaagri loendused ehk välja arvata.

  2. a ütleb:

    PH: “…et viina võiks ju niisama ka juua, miks peab enne seda tingimata etendama groteskset farssi koorikontserdi teemal?”

    Ma olen ka aeg-ajalt selle asja peale mõelnud. Ja… Vot tundub kuidagi, et probleem ei ole mitte ühes või teises muusika tegijas, vaid selles KUS ja KUIDAS seda nö. “serveeritakse”.
    Ja-jah. Just see serveerimine. Või õigupoolest siis see, et kas mingeid asju on üldse vaja SERVEERIDA?!

    Kui kodanikud on kogunenud kiige/lõkkeplatsi juurde kenal õhtupoolikul, ja mõned tahavad laulda ja võib-olla ehk koguni kooris? Milles probleem. Lasku käia ja see on väga hea mu meelest. Nagu ka see, kui noored pargipingil kitarri tinistavad.

    Aga! Neid EI PEA kuhugi lavale panema! Selles on probleem tegelikult. Või vähemalt mulle tundub. Laulgu kõik koo(ri)s – st. et EI OLEKSKI eristumist esineja-publik.

    Niin. Ja kui siis on maailmakuulus viiuldaja või sümfooniaorkester – eks siis nemad esinevad lavalt. No et kui on nii väärt värk, et võiks pappi välja lasta.

    Ühesõnaga – viga on süsteemis. Ei ole mingit vajadust panna lavale ühtemoodi nii pelimann kui mudilaskoor kui Neeme Järvi.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      &h, õigus sul on. Eks ole ma isegi jorisenud koos igasugu rahvaga mistahes joobeastmes kõige erinevamat repertuaari:) Aga siin on tõepoolest see erinevus, et mina (& kaaslauljad) tol lauluhetkel ei pretendeeri laulja või kunstniku või kunstikollektiivi staatusele, õigupoolest mitte millelegi. Isegi ei mõtle suurt oma tegevuse peale, lihtsalt laulame, sest lõbus on olla & lauluõli on noka valla päästnud:) Ning &h, selline tegevus kaunil juuliõhtul on igati aktseptaabel. Nagu ka see, kui keegi restoranis pärast III veini klaveri taga jazzimprovisatsioone esitama hakkab – ta’i ürita hakata jazzpianistiks ega kellekski taoliseks, ta lihtsalt mängib. Jällegi väga tore. Ning probleem hakkab tõepoolest sealt, kui sellele lihtsalt laulmisele-mängimisele poogitakse külge mingi “õilistav” pretensioon, kas siis kultuurimaja koori või küla laululava kaudu – eristatakse publikuga tehniliselt samaväärne seltskond täiesti ebaloomulikul viisil publikust, “vääristatakse” sisulise väärtuse puudumisest hoolimata.

      Ehkki ka puhtalt lustilaulmisel võivad olla oma miinusküljed – kui lusti laulev seltskond väga jube on. Ramloff on siinsamas hirmu & õudusejutte rääkinud “Metsavendi” & “Ämmamoori maja” üürgavaist seltskonnist. Samas Pärnu Victoria hotellis klassikalist soololauluvaramut jõristava seltskonna vastu pole tal midagi olnud:) (tean, sest olin ise 1 jõristajaist:))

  3. a ütleb:

    Nii jah… Ja tundub, et miskit on väga mäda kogu selle “kultuuri” kontseptiga, mis hetkel on justkui valdavaks muutunud. Pagan teab miks.

    Et siis ‘ekshibitsionistlik kultuur’ – kunagi ma lansseerisin niisuguse termini selleks otstarbeks. Et kogu aeg on vaja esineda millegi pärast ja siis see pidev jauramine, et kas on tase või ei ole. Ja see värk ei ole siis ‘patsipatoorne’. Ehk siis ei ole ‘osalev’.

    Kui näidet tuua…
    Kujutame, et on mingid noored pargis või kusagil. Ja siis mõni oskab veidi kitarri ja laulab ja mõned laulavad kaasa. Ühesõnaga nad teevad oma lõbuks ja nii hästi kui oskavad. Ja kui mõnele mööda jalutajale või pargis kõrval pingi peal istujale ka meeldib – suurepärane. Ja kui on ‘non elecronics’ – ehk siis, et ei kasutata elektrilist võimendust, siis ei kosta see üleliia kaugele nii ehk naa ja ei sega niikuinii kedagi. No et kui juhtumisi väga ebamusikaalne on see värk.

    A vot siukest asja EI OLE. Kuigi mu meelest võiks olla. A selle asemel on pidev esinemine. Ja nii kõvasti, et niikuinii ei kannata olla. Me vist märkasime seda ükspäev.😉 OK. See on minu isiklik probleem pisut ka, sellega olen nõus muidugi.

    Aga tore ju oleks, kui kodanikud võtaksid mõne pilli ja mängiksid kusagil linnas. See oleks ‘direct action’ kah ühtlasi – ma äsja sain teada uue väljendi.🙂

    Ma ükspäev rääkisin ühe tegelasega, kes valdab pilli. Ma siis vihjasin talle umbes sama asja, millest ülalpool jutt. A talle ei jõudnud kohale! Mu meelest kohe kuidagi ei jõudnud!!!😦 Vot pidevalt ikka sama jutt, et esinemine ja tase jne. Kas ta oli nakatunud sellest ‘ekshibitsionistliku kultuuri’ kontseptsioonist? Tundus küll nii. Kahjuks.😦

    No ja muude asjadega samamoodi. Tantsuorkester kusagil lokaalin ei pea andma kontserte. See ei ole tema funktsioon. Ja ei pea lindistama ja plaadistama kogu aeg. Kui mängivad hästi, siis mängivad ja kui nii hästi ei õnnestu, no mis teha.
    Ja mudilaskoor ei pea ka plaati välja andma. Ja üleüldse – nende tegevuse eesmärk ei saa olla laulupeole pääsemine. A sageli vist on umbes nii. Ma ei tea, a on siuke mulje jäänud.

    Vot see asi on ikka väga valesti mu meelst. A siin ühiskonnas midagi selgitada – maeitea, suht lootusetu.

  4. Ramloff ütleb:

    See esinemise kultus on minu meelest seotud ühe teise asjaga. Nimelt see, mis roll on tänapäeval kuulsusel, on ikka üle mõistuse paigast ära. Ja esinema ronitakse just selleks, et lihtsalt pargis kitarri mängides ei saa ju kuulsaks. Aga laval olles ehk mõni ajaleht ikka kirjutab. Sama nähtuse teine külg on ka igasugused superstaari saated jne. , milles isegi osadel finalistidel on professionaalsusega vaid üsna kauge side.

  5. a ütleb:

    R: “…see, mis roll on tänapäeval kuulsusel, on ikka üle mõistuse paigast ära.”

    Ilmselt nii see on jah. Kuigi eks tulemus tuleb kokku erinevatest komponentidest, vaevalt, et on ainult üks põhjus.

    Teine asi on siis… no et kui pole lindistatud ja plaadistatud ja YouTubes … et siis justkui pole olemaski. No tegelt meenus juba eile õhtul, et on üks selline lugu, mis mingitpidi teemaga haakub:
    http://vabameelne.wordpress.com/2011/05/26/me-elame-ekraanimaailmas/

    Mis pole juhtme sees, seda pole olemas.😉

    • Ramloff ütleb:

      Tead, Youtubega on veel naljakas lugu … nimelt ma ükskord otsisin ühe klassikalise aaria eri esitusi ja sattusin üksteise järel ühe amatööresituse juurest järgmise juurde – kõik igasugusest elementaarsest laulukoolist nii kauged kui vähegi saab olla. Nii et youtube on mõnes mõttes ka sihuke suva kitarritinistamise koht ka.

  6. Mahhatsalka ütleb:

    Poolkõva esituse “päriseks” lugemiseni on pigem viinud kuulajaskonna totaalne allakäik. Enamjaolt ei saada juba kodust elementaarset põhja alla ja ega seal kedagi olegi kes seda põhja laoks. Samas tuleb tunnistada et eks olnud Mozart ju hästimakstud tanstumoosekant ja tänapäeval oleks biitlid kas just sooloprojekt siis maksimaalselt duo. Lisame helitekitamise lihtsusele juurde postmodernismi absoluutväärtuste puudumise ja saamegi korraliku jama. Senikaua kuni maksumaksja rahast ei tirazeerita lorilaulu ja jooma-ropp-laulude plaate on kõik vägagi hästi. Amatöörmuusika ja rahvapärimusega peaksid õnneks tegelema muusemitöötajad kes kahjuks ka kultuuriministeerumi alla kuuluvad.

  7. notsu ütleb:

    a kui se taidluse toetamine näikse olevat sotsiaalpoliitika osa, siis äkki peaks seda kultuurikorraldusest eraldi vaatlema?
    Sotsiaalpoliitika ja inimeste üldise arendamise mõttes saan ma selle toetamisest väga hästi aru – sel juhul ei ole mitte vastandus profikultuur vs. rahvakultuur, vaid rahvakultuur vs. puhkepäevane segijoomine ja pededele molli sõitmine.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s