Suur tänu olgu Andreasele, kes fb-s soovitas seda (film on tükkideks jagat, aga iga tüki all kommides on link järgmisele tükile). Filmile vb päris paljusid asju ette heita, ei tasu kohe üldse tulla ütlemagi, et selles on mitu sisuliselt põhjendamatut kohta (mis aga’i tähenda, et asjad täpselt nii minna’i võinukski, sest ajalugu teatavasti pole ratsionaalne) ning et see on siiski väga tugevasti USA parempoolseis ringkonnis valitseva ajalookäsitluse poole kaldu (millega ma kindlasti ei taha öelda, et selle asemel pidanuks olema mingi N-Liidu või gorbatšoviülistus). Aga paremat on selles filmis tunduvalt rohkem – see on maiuspala alternatiivajaloofännile, aga eriti just minusugusele alternatiivajaloofännile. Peale selle, et film räägib alternatiivajaloost, ajaloo IImoodi kulgemise võimalusest, on see veel lahendet mulle eriti meelepäraselt – peamiselt olelevat dokumentaalmaterjali IImoodi kokku monteerides ning võimalikult vähe originaalkaadreid kasutades. Aga mitte sellest filmist ei taha ma siinkohal rääkida, vaid oma isiklikust ajaloost, mis on ilmselt sarnane kogu meie põlvkonna ajaloole nii siin- kui sealpool Raudeesriiet.


Ma’i mäleta, millal teadmine pidevast tuumasõjaohust, tuumapommiähvardusest minu teadvusse jõudis, pigem kasvas see kuidagi orgaaniliselt külge. Umbes põhikooli keskpaiku oli meil õhuhäireõppus ning ma mäletan, et tglt ma kartsin hullupööra, ehkki tegu polnud ju reaalse õhuhäirega, vaid haleda treeningufarsiga, nõmeda kodanikukaitsemulaažiga, mille käigus harjutati midagi, millest reaalses ohuoluxas poleks mingit kasu olnud. Aga täiel võimsusel huugav sireen ning sellele järgnev sebimine mööda koolimaja tekitasid minus õõva. Järelikult oli minus tolleks hetkeks juba ka mingi taustaimdus, et seal kusagil IIlpool ookeani on mingid tglsed, kes vajutavad nupule ning õige pea on meie keskel praadiv surm, õudne & valus lõpp (kätt olin ma lapsena paaril xal ju juba kõrvetanud ning ega ma muud ette kujutada osanudki, kui et tuumasurm on käekõrvetamine kuubis – mida see rangelt võttes ju ongi).

Usun miskipärast, et suur hulk seda sissekannet lugevaid eakaaslasi või ka muus vanuses inimesi, kes n-aega veel isiklikult mäletavad, kukuvad nüüd pröökama, et “oh ei, meie küll ei kartnud tuumasõda, see tuumasõjaoht oli 1 suur n-propaganda & meie nägime selle kohe läbi”. Ilmselt need inimesed valetavad – ei mitte tahtlikult, vaid tahtmatult & eeskätt iseendale. Ega tollal tahtnud inimesed paljusid asju välja näidata, nõnda tuumasõjahirmugi. Aga küllap see hirm oli, aeg-ajalt sain selle kohta IIe laste & noortega rääkides ka teateid.

A. pärast seda, kui mina juba Tln XXVII-VIIIkl. kooli (praeguse Rahumäe põhikooli) lõpetanud olin, kohtusin koolivenna-lennukaaslasega, kes rääkis, kuidas tema meie viimasel koolia-l jäänud pärast tunde raadiosõlme koristama – ta oli aktiivne kooliraadiotegija, kes enamiku vabast ajast raadiosõlmes veetis. Leidnud sealt mingi vana lindi ning pannud maki peale saamaks teada, mis helindeid see õigupoolest sisaldab. Tükk aega polnud midagi kuulda, siis sai ta aru, et koridoride & klasside kõlarid on sisse lülitet ning raadiosõlme enda omad vastavalt väljas. Ruttu seadis ta nupud ümber ning raadiosõlme täitis toosama võigas sireen. Koridorides oli see jõudnud juba minuteid üürata. Õnneks oli parasjagu vahetund, aga pärast olid paljud õpetajad kurtnud – kes tema tahtmatust apsakast küll aru said ning teda milleski süüdistama’i hakanudki – et väiksemad lapsed, kelle koolipäev parasjagu pihta hakkas, olid kuuldud sireenist ikka pea hüsteerialähedasse seisundisse sattunud ning nende lohutamiseks & selgekstegemiseks, et tglt. pole midagi hullu lahti, kulunud väga palju aega & vaeva.

Läänemaailmas uurisid psühholoogid & sotsioloogid, kuivõrd inimesed tajuvad tuumasõjaohtu ning kuidas see nende käitumist mõjutab. N-Liidust ma selliste uuringute kohta’i tea, aga küllap mõjus tuumasõjaoht siinkandis rahvale üsna samamoodi. USA uuringuist ma igatahes mäletan 2 noore armunud inimese kurtmist, et sõja puhkedes ei suuda nad iseennast & oma armsamat piisavalt kiiresti tappa, mistõttu jäävad tuumasurmale eelnevate kannatuste meelevalda.

Ka praegusel ajal on palju igasuguseid ohte ning enam-vähem paratamatuna 1l ebakaunil hetkel saabuvaid katastroofe – eeskätt mdgi ressursikriis, loodusvarade lõppemisest tingit vapustused, seejärel igasugu majandusmullistused. Aga kogu seda kupatust eristab tuumasõjast selle aeganõudvus, miski ei käi nii kiiresti, sellise fataalse rutuga nagu tuumarünnak. Sestap on muile kataklüsmele siiski võimalik kuidagi ennetavalt reageerida, kasvõi harjutades ennast mõttega, et “nüüd ongi kõik perses” kui ka millegi muu jaoks aega’i jää. Ning sellises oluxas jääb alati piisavalt aega ennast ära tappa, seda hirmu, et katastroof vabasurmast kiiremini saabub, siin ei ole. Tuumasõjaoht on mingil kujul tänaseski maailmas olemas, aga peamisest ohust on see ammugi taandunud mingiks XXIV järgu ohukeseks. Tuumajaamad on ammuilma juba tuumarelvastusest palju tõsisem tuumaoht.

Sestap on mul põhjust õnnelik olla, et elan tänases maailmas, ilma selle suure tuumaohupaineta. Ehkki ütleme u. 1960-1999 valitses Euroopa ajastus ilmselt kogu ajaloo parim, meeldivaim, turvalisim aeg, milletaolist me enam kunagi tagasi ei saa, varjutas kogu seda suurt mõnusat turvalisust tuumasõja vari ning sellest koledusest oleme meie päevade palju raskemas ajas vähemalt ilma.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. Kober ütleb:

    Siin sulle veel üks alternatiivajaloo film:

    http://www.imdb.com/title/tt0059894/

  2. V.A. ütleb:

    Mäletan, et kartsin lapsena tuumasõda küll, aga mingil moel see oli ka lihtsalt üks mitmetest hirmudest, nagu neid lapsel ikka on, ta oli kusagil foonil, mitte esiplaanil, ja kokkuvõttes oleks väga ebatäpne ja tendentslik, kui kirjeldaksin oma lapsepõlve ainult selles või muude hirmudega seoses, nende kaudu (ehkki see oleks võimalik). Kirjutasin umbes aasta tagasi sellest oma blogis ka, näiteks selles lõigus:

    “Lugesin esimestes klassides kodust leitud raamatut, kus oli juttu aatompommide heitmisest Hiroshimale ja Nagasakile. Üks raamatus ära trükitud ähmane foto, millel oli kujutatud varjusid, mis olid mõnest Hiroshima elanikust plahvatushetkel kusagile teele järele jäänud, viirastus mulle veel tükk aega. Selleks raamatuks, nagu nüüd välja selgitasin, oli Vsevolod Ovtšinnikovi “Kuum tuhk”, mis ilmus 1985. aastal. Olin siis umbes kümme aastat vana. See raamat oli nii õudne, et ma ei julgenud enam selle kaantki pärast aatompommiloo läbilugemist vaadata. “Kuuma tuhaga” konkureeris minu jaoks õudsuselt veel ainult Arthur Conan Doyle’i “Baskerville’ide koer”, mille kaanel oli kujutatud lillat koeralõusta. “

  3. V.A. ütleb:

    P.S. Siin tuumapommiohu ja nõukogude aja igaõhtuste helimaastikega seoses Kanada režissööri Guy Maddini lühifilm “The Heart of the World”:

    Kananahk on nõukogude aja lapsel garanteeritud. Minu arust.

  4. lassie ütleb:

    Jah, pea kõigil minuealistel, kellega ma jutule olen saanud on sama hirm olnud. Olin selline lehti lugev laps ning enam vähem teadsin, kuidas asi on. Üks mu klassivend lubas küll isa sapakaga lööklaine eest ära kimada, kuid see oli inimese enda hirmu peegeldamine.
    Aga jah, öösiti sai ikka üles ärgatud, kui mingi tavalisest suurem kohin oli. Ja ettekuulutatud õhuhäire oli hirmutekitav ikkagi, kuigi teadsin, et see pole reaalne sõda.

  5. Keit ütleb:

    Pärast tänast doku vaatamist ETV’st, muretsen ma hoopis rohkem “plastikumaailma” pärast. :S
    http://www.imdb.com/title/tt1292648/

  6. […] mina olen põlvkonnast, kes kasvas üles tuumasõjaohu tähe all. Ma mäletan lapsepõlvest kolme eluvõimalusi ähvardavat hädaohtu: 1) tuumasõda tuleb […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s