Siin nad on, meie kümme tuhat seltsimeest. Kas pole nad kaunid oma kapsasupi taga pooletunnise puhkepausi ajal.
(Aleksei Gastev)

Endise bundestagihoone, praeguse konverentsikeskuse pisike pressituba on rängalt ülekoormat – ainuüksi Orange Magazine on siia lajatanud kuus reporterit. Ei saa irooniliselt mainimata jätta, et Eesti poolelt pole peale minu kedagi ning minugi lugu ilmub ainult juhul, kui mul üldse õnnestub see RV-le maha ärida.

Eile siis loksusin hariliku reisirongiga – mitte ülikiirrongiga nagu mullu – Düsseldorfist Bonni. Aja poolest võinuksin ära vdta ka Düsseldorfi linna, samuti teele jäänud Kölni. Arvestades maailma loodus- & muude varade pidevat kokkukuivamist ei pruugi mul võimalust neid linnu vdta avaneda enam mitte kunagi. Kuid ma polnud kindel, kas mu rongipilet enam kehtib, kui ma vahepeal maha lähen & siis edasi sõidan (sõitu alustasin Düsseldorfi lennujaamast, mis on Düsseldorfi linnast päris kaugel), pealegi on rahaga rott ning kartsin, et mingit pappi ikka vaja läheb neis kauneis linnus jalutades, kasvõi 1 õlle või kohvi jagu. Pealegi valas Kölnis vihma nagu oavarrest ning ma palvetasin kõigi Jumalate poole & hoidsin pöialt, et Bonnis ei sajaks, sest ma olin vihmavarju koju jätnud (üldse valitseb Lõuna-Saksamaal praegu sama sitt ilm kui Eestis, juba IIt a-t on see DW konverentsi ajal nii, mis toimub nagu?) Jumalad olid armulised – Bonnis ei sadanudki.

Vahepeal ronis rongi seltskond noori horvaate, kes tegid kõik endast oleneva, et idaeurooplaste mark Lääne-Euroopas veel rohkem täis lasta. 3 blondi hilispuberteetilist näitsikut (neist 1 kandis heleroosat Adidase dressi & valgeid säärsaapaid – ma’i tea, kas peaksin vaimustusest kiljuma või ehmatusest minestama, minu stiilitaju on siinkohal kuhugi kohvi jooma läinud & mind maha jätnud) & noormees, kes mölisesid ehtsas horvaadi keeles nii et vagun kajas & keegi rahu’i leidnud. Minu ees istuv härrasmees heitis neile põlastusest põleva pilgu. Hiljem vtsin härrasmeest ennast – oliivikarva jumega, põlvpükstes tegelane, kes sõrmitses islami palveketti. Selline välimus viitab kõige tõenäolisemalt bosnjakile. Kui see nii on, siis oli tema seis minu omast hullem – ta sai noorte mölast aru ka:) Minu sügav kaastunne.

Pärast ohtrat bussiootamist & ekslemist, kui olid asjad juba hotelli viidud, näitas Bonn taas, kui meeldiv vb tema pale õigupoolest olla. Bratwurst & hea õlu (König Pilsener), suvalises tänavaäärses putkas, siis superhea maasikakook & tass kanget kohvi 1s tänavakohvikus. Hiljem, juba õhtul, ehtne viini šnitsel 1s türklaste peetavas kebablas, mis näevad kogu maailmas välja nagu Istanbul Tlns, aga nende askeetlik-urkalik välimusest ei tohi end üldse segada lasta, just neis paigus saab minimaalse raha eest maksimaalset toitu. Õlleks sedaxa Bitburger, mida kohalikud lihtsalt bitiks kutsuvad.

Siinkohal ei saa mainimata jätta, kui kaunis on ikkagi see, et Sksml vb rahus lahtine õllepudel näpus tänaval jalutada ning rüübata – see’i ole keelat ning keegi ei tule selle pealegi, et seda pahaks panna. Ka on õllereklaam igal pool ning kõikjal & ka igal kl.ajal telekas. Uuspuritanism pole Sksml jõudnud eriti kanda kinnitada, kuigi kahetsusega pean nentima, et suitsetajate hulk tänavapildis on selle ajaga võrreldes, mis ma Ix Sksml käisin, siiski oluliselt kahanenud.

Minu hotell asub Poppelsdorfis. Nagu juba mullu ütlesin, on Bonn tglt. 319 840 elanikuga Türi, aga Poppelsdorf on veel eriti Türi. Ega seal peale restoranide, kebablate ning muude kallimate või odavamate söömakohtade suurt pole. Aga päris tore on seal. Kusagil peab olema ka Poppelsdorfi loss, aga seda’i õnnestunud mul eile õhtul üles leida. Eile õhtul hakkas äkki mingi jube kolin & undamine, läksin hotellitoast terassile kaema, et mis toimub. Õues oli kohe aru saada, et bells of the cathedral, nagu Suzanne Vega laulab:).

Öösel röökis otse hotellitoa akna taga, mingis mulle tundmatuist ilupõõsaist koosnevas võsas, lõunaööbik. Tundsin ta kohe ära, sest meie kandis esinevast ööparist eristab teda mõneti primitiivsem meloodiamuster, samuti väiksem xuste arv. Aga nimetet isend oli ikka väga isane, lauldes kõik muud Poppelsdorfi lõuna- & ka tavalised ööparid (laulu järgi otsustades oli seal neidki) lõdvalt üle. Või oli siis ta minu hotellitoa aknale tõesti väga-väga lähedal. Igatahes oli õhk ööpareist paks, meeletult palju on seda laululindu seal Poppelsdorfi öös.

Nüüd lähen vtn. mis avaplenaaril toimub. On II juba kõva 0,5h kestnud, võimalik, et seal on midagi asjalikku öeldud või öeldakse veel.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. ellom ütleb:

    Tahan lihtsalt öelda, et lugesin siin hunniku su postitusi tagantjärgi läbi ja hommik sai kohe parem ja tuju ka! Sa Arni oled sümpaatne!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s