Ikka on mõtet elada, kui sa saad sõita jõelaeval mööda Reini jõge, kaeda maalilisi maastikke ning juua ennast purju puhtast šampanjast, 1ki muud jooki tarvitamata. Jällegi – selle nimel me elame, see teeb elu ilusaks ning annab elule mõtte (ehkki keegi vaidleb mulle ses osas oluliselt vastu, kuid selle juurde naasen mõne hetke pärast).

Aga elu’i koosne ainult šampanjast & jõelaevandusest, vaid kui kilk juba peas, tuleb kiigata muude lõbustuste järele. Sestap olin ma kohe platsis, kui lavale astus Goodfellas Band, mis 1esuguse eduga mängib nii 70-date (disco, funk) kui ka 90-date (house, trance) tantsumuusikat, käristades vahele isegi poprokki ning langemata xagi stiilist välja. Ning nad on stiilsed, nende viljeletav muusika’i muutu kunagi süldiks, samas kui enamiku Eesti tantsubändide muusika’i muutu iialgi peale süldi millekski muuks.

Jälle oli nii, et I tantsu ajal ei tahtnud tantsupõrandale astuda nagu mitte keegi, endal oli ka nagu imelik minna, aga mis siis ikka. Krt, ma olen tükk aega bändi oodanud ning selle nimel joonud, et suurem tantsulust oleks! Ning nüüd pean ma passima mingi seltskonna taga, kes ei märka jalga keerutama hakata. No jääb ära!:) Ronisin lava ette ning lasin funkirütmi kehha. Õnneks tilkus mingi 2 inimest veel kohale juba sama loo ajal ning hiljem läks aina paremaks.

Peagi sigines minu ette rosinpruun Aafrika tütarlaps, õieti kaunis selline. Imelise naerunäoga, leebete, kuid rõõmsate & säaravate silmadega ning taoline – keskmise eestlase maitse jaoks kindlasti juba paks – kuid tglt. lihtsalt pisut kurvilise kehaga ning seejuures väga liikuv, eriti just tantsiv. Ehkki olin alustanud 1i tantsides ning sellega selgesti mõista andnud, et ma partnerit ei vaja, pöördus neiu oma liigutusiga väga otseselt minu poole. Ei leidnud ka põhjust 1iktantsult paaritantsule mitte üle minna ning peagi olimegi tantsupaar. Tegime mingi 5-6 tantsu, siis neiu minu kurvastuseks lahkus.

Kurvastus aga’i kestnud kaua, sest rahvast oli tantsupõrandale juurde tulnud ning pilt muutunud enam kui meeldivaks. Kohati juba raskesti talutavaks, selle sõna parimas lihalikus tähenduses:) No mida sa hing teed, kui sinu kõrval hüppab tantsurütmis sihvakas Pakistani noormees, nahk oliivikarvast kõigest tooni võrra tumedam, triiksärk poole rinnani lahti nööbit ning kogu olek nagu mõnel India filminäitlejal?:) Ahhhh:) IIl pool on rütmi endasse saanud rühm noori & kauneid Sri Lanka ajakirjandusneide ning toredaid Kaug-Ida näitsikuid tantsiskleb üldse ümberringi kõikjal. Saavutasin taas oma hea tuju kõrghetke ning lasin rütmil end kanda.

Lähikonda sigines ka õige mitu “juudi välimusega” neiut, kelle põhjalt selle sissekande I tõsisem kõrvalepõige. See, mida Eestis enamasti tuntakse “juudi välimusena” on tegelikult vahemerelise rassi iseloomulikud tunnused. Ainult et araablaste, itaallaste, hispaanlaste, portugallaste, horvaatide &ne. puhul me neid miskipärast tähele’i pane. Mina juba teadsin vägagi hästi, et need “juudi moodi tüdrukud” on tglt. siis kas araablased või hispaanlased. Araabia tütarlapsile oli Deutsche Welle konverents muuseas ka koht, kus ennast inimesena tunda, siin said nad kanda miniseelikut & muid sarnaseid rõivaid ning tantsida, ilma et keegi karistama, halvemal juhul suisa elu kallale kippunuks.

Neid, kes araabia noorte, eriti aga noorte naiste elu põrguks tegema kipuvad, leidub. Leidub nii siin kui seal. Mis seal on, ei vaja vist kirjeldamist, aga kui siis araabia neiu, kes tahab selliseid lihtsaid inimlikke asju nagu tantsida, miniseelikut kanda ning ise endale kuti leida ilma vanemate vahelesegamiseta, loodab leida mõistmist Euroopast, siis ta seda naljalt ei leia. Enamasti kuulutatakse ta rassistlikult “krdi tšurkaks” või mdu alaväärseks eksemplariks, võttes talt sellega igasuguse tahtmise inimõiguste sünnimandrilt oma inimõigusile & väärikusele toetust saada. II stereotüübi kohaselt kuulutatakse ta lihtsalt olematuks – araabia tüdrukud, eksju ei tahagi muud, kui kanda kogu keha katvat rüüd, kust halvemal juhul silmadki välja’i paista, kui nad ka rüüst loobuvad, siis pearätti tahavad nad päris kindlasti täitsa omal initsiatiivil kanda. Seda pole lihtsalt olemas, et araabia tüdruk tahakski välja näha nagu eurooplanna, no’i ole. Taolist eitamist tugevdavad mdgu veelgi kõikvõimalikud kätlin hommik-mrabted, kes on avastanud araabia traditsioonilise islamikultuuri võlud ning on neist siiras vaimustuses – milleks on neil täielik õigus & ma abs. mõistan ka nende seisukohta, kuid pole ometigi vaja maha salata, et eksisteerib ka vastupidine vool, kellel on samuti samasugune õigus oma oluks.

Ning see viibki mõtted IIIda ning minu meelest täiesti talumatu seltskonna juurde – need on need eurooplased & Eestiski on neid koguni palju, kes väidavad, et araabia tüdrukuil polegi vaja tantsida ning varrukateta särki, teksapükse, minit &ms. kanda. Vastupidi, maani rüis araabia naised on eeskuju, milleni ka Euroopa peab oma naised sundima, et lõppeks “liberaalne mandumine” ning taastuksid “x & kombed”, mis ainsana tagavad “Euroopa kultuuri kestlikkuse” (ma’i saa küll aru, kus krdi kohas see Euroopa kultuur veel on või misasjast me Euroopa kultuuri sildi all räägime, kui me hakkame kultuurilist liberaalsust eitama ning ise minisid &ms. keelama?). Vat selle seltskonnaga on täpselt nii, et annan endale ratsionaalselt aru, et ka neil on koht arvamuste paljususes ning ka neile kehtib sõna- & arvamusvabadus ning kuna see neile kehtib, olen ma valmis seda ka vajadusel kaitsma. Aga jõledad, lihtsalt jõledad, on selliste seisukohtade avaldajad minu silmis nüüd küll, pole teha midagi.

Aga tantsupõrandale tagasi. Peagi tekkis minu suureks rõõmuks minu lähedusse järgmine mustanahaline Noore Jumalannana tantsiv naerupall. Tema tantsis nii minuga kui paljude IIega ning jäi mu lähikonda peo lõpuni. Kui pidu läbi sai, jõin suure kiiruga nahka 2 klaasi Pinot’ Gris’d (šampanja oli kahjuks otsas) ning asutasin end 1 IIe mustanahalise näitsikuga ööbussi peale minema. Näitsik aga otsustas siiski takso tellida, mina jäin aga kindlaks bussile. Suur ent oli minu rõõm, kui bussis avastasin sellesama pruuni päikeseplahvatuse, kellega viimased tunnid tantsulusti olin nautinud.

Selgus, et neiu nimi on Kagiso & pärit on ta Botswanast. Päris naljakas, olin teda algselt mulatitariks pidanud, sest ta nahk pole kaugeltki mitte väga tume, vaid pigem selline üsna hele, caffe latte karva. Et Botswanas elavadki siis nõnda heledad inimesed?

Jutt kaldus tõsisemaks ning mina avastasin, et ma vist armun viimasel ajal liiga kergesti. Sest kelle tahes eestlase oleks ma taolise iba ajamise eest ammuilma kuhugi kaugele puu taha saatnud, Kagisot ma aga ainult kuulasin, täiesti lummatult ning tundsin, kuidas mu pilk tõmbub niiskeks & häguseks ning kõrvad vajuvad lonti. See neiu on lihtsalt niivõrd lummavalt päikeseliselt sõbralik ning samas kogu oma äärmiselt südamlikus päikesetemperamendis üldse mitte pealetükkiv , et see on, pehmelt öeldes, lihtsalt lummav. Aga ajas Kagiso järgmist jama:
“Ma’i saa aru, miks eurooplased tarvitavad alkoholi. Alkohol paneb ju inimesed vastikult haisema” (siinkohal olin meeldivalt imestunud, sest ilmselgelt mina tema arust vastikult ei haisenud, ehkki olin endale sisse kallanud ikka nii palju kui mahtus). “Alkohol on täiesti mõttetu, kui sa oled kurb, ei tee see sind rõõmsaks ning kui sa oled rõõmus, siis ei tee see sind veel rõõmsamaks, sest sa oled niigi rõõmus. Aga sakslased miskipärast usuvad, et alkohol teeb inimese rõõmsamaks, et alkohol viib inimese mingisse positiivsesse seisundisse, kui see on ju jura”
“Sakslasiga on üldse midagi valesti, nad ei ole nemad ise. Selmet olla “mina”, olla “päris”, olla olemas, killustavad nad ennast igasugu mõttetute asjade vahele ning kaovad sinna ära. Vtn, kuidas sakslased hommikust peale süvenevad juba kuhugi nutitelefonidesse ning kuidas see, et ilma meigita peeglisse vdtes vts sealt vstu kole vtpilt, on nende jaoks tõsine probleem, ning mul on neist väga kahju. Miks nad lõhuvad ennast ära mingeiks pisikesiks tükkideks mingite asjade jaoks, millel nende isiksusega tglt. mingit pistmist pole, selmet mitte raisata aega mingi jama peale ning olla rahulikult & kindlalt nemad ise”.
Vt. see “lihtsalt olemas olemine ilma midagi tegemata” on miski, millest mina tglt. pole kunagi aru saanud, ehkki ju ka newagelased seda rida on üritanud mulle pähe määrida (meenutan veelx, et Kagiso mulle midagi pähe määrida’i üritanud), minu arust inimene, “ise”, defineerib ennast ikkagi mingite tegevuste, sotsiaalsete rituaalide &ms. kaudu ning hommikust õhtuni “lihtsalt olemas olemine”, mis Kagiso & newagelaste meelest peaks olema rõõmustavaim & ülim, on mu meelest nonsens. Sestap küsisin, mis tema meelest teeb elu elamisväärseks:
“No ikka see, kui sa leiad tegevuse või inimese, mida või keda sa armastad, parem kui mõlemad, ning siis sa tegeledki ainult nendega ning kõige ülejäänuga ainult niipalju, kui just hädapärast vaja”.
Saa sa siis aru neist Aafrika lõunaosa piigadest eksju:)

Aga ööbuss sisenes juba keskraudteejaama, märkasin Poppelsdorfi bussi ees olevat, hüppasin bussist maha jõudmata koguni Kagisoga hüvasti jätta ning tormasin Poppelsdorfi bussi poole. Seal aga oli päris pikk piletijärjex. “On see ikka Poppelsdorfi buss?” küsisin sabasseisjailt. “On, on, me oleme ise ka konverentsilt” ütlesid kutid ning alles siis sain ma aru, et need on ju Orange Magazine’i tüübid. Ronisime peale ning siis tulid suure jooksuga ka 2 Orange’i tüdrukut – kanadalanna Katherine ning šveitslanna Luzia. Mõlemad olid suurema osa ajast üsna minu lähedal tantsupõrandal trampinud, miska ma’i mõista, millal nad end veel nii lootusetult täis jõudsid võtta, kui nad parasjagu olid. Blondi poisipeaga, pisikest kuid üsna jässakat kasvu (kuid üldsegi mitte inetu, pigem vastupidi:)) Luzia oli kuskil ära lõhkunud ka oma konverentsikoti. Igatahes vajus ta sundimatult mingi saksa asotsiaali kõrvale & hakkas temaga juttu puhuma, nagu oleks nad juba tütarlapse sünnist saati head tuttavad:) Parm oli talle küllap harva osaks saavast thlpnst nii liigutet, et tema sulamist oli ilmselt bussi IIe otsagi kuulda. Katherine jäi meie sekka. Vahetasime mõtteid möödunud peost ning avaldasime arvamust, et see võinuks kauemgi kesta. “Ma olen nn. reivipõlvkonnast, me oleme harjunud tantsima kella 5ni hommikul” ei saanud ma kelkimata jätta. “Mina olen igavuse & tüütuse põlvkonnast” vastas Katherine. Hämmastav, sellist lauset olen kuulnud juba mõnda aega, koguni neilt, kes olid noored möödunud, st. 2000-10 kestnud a10l. Kas on tõesti asjad nii hullud? Noored, palun põhjendage, miks te oma noorusajastut nii talumatult igavaks peate ning miks teile tunduvad varasemad ajad huvitavamad? Tõesti tahaks teada.

Kui bussist maha astusime, võttis Katherine varmalt kanda Luzia katkise koti ning keeldus minu džentelmenlikust abist seda ise kanda. Et neiu aga sirgelt koos kotiga ümber kukkuma hakkas, rabas koti endale 1 II kolleeg. Seepeale hakkas neiu Katherine lõõritama mingit poplaulukest, nii et Bonn kajas. “Äkki peaks selle koti talle kähku sülle tagasi suruma?” arvasid Orange’i kolleegid. Seda siiski ei juhtunud, vaid neiul lasti laul kogu selle purjus koledusest hoolimata lõpetada.

Luzia aga oli bussist väljudes I asjana kingad jalast visanud ning tuigerdas nüüd sukkis hotelli poole, tee oli ikka väga kitsas. “Kle, palju sa seda õlut endale õieti sisse kallasid?” küsis Orange’i noormees: “Äsitheks, dhaamide käest šälliseid, hõkk, asju’i küsita, IIks, mul läks juba, hõkk, 6nda pudeli pealt, hõkk, lugemine, hõkk, segi” vastas küsiteldav.

Täna hommikul arvasin nooril daamel tapva pohmaka olevat, aga kui parasjagu hommikueinet võtsin, ilmus söögisaali Katherine, tervitas mind ülisõbraliku “hi”ga ning nägi üldse väga elus välja. Et miski pole päris nii, reetsid ainult tema maasikblondid juuksed, mis olid selgelt dušimärjad, kui need enamasti hommikusöögi ajal sirgelt föönikuivad olid olnud. Luzia aga hommikusöögile ei ilmunud, praeguseks on ta küll pressisaali jõudnud ning kirjutab oma lugu, aga näeb oma vanusest kõva 5 a-t vanem välja, mis näitab ilmekalt eelmise õhtu üleelamisi:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. ellom ütleb:

    Väga põnev ja seiklusrikas retk tundub teil seal olevat . . .

  2. nodsu ütleb:

    “lihtsalt olemas olemine ilma midagi tegemata” – su vestluskaaslane ei pruukinud seda nii põhjalikult ja otseses mõttes mõelda. Ka minu arust on oluline vahe, kas inimene defineerib ennast mingite “päris oma”, st korralikult läbiseeditud rituaalide ja žestide kaudu või toorelt ülevõetute (pealesurutud?) vidinate kaudu.

    Sest selline asi, et inimene on nt oma töö otsas või oma peene majaga õnnetu ja tunneb, et kuidagi vale asi on, aga samas nagu respektaabluse huvides (või sellepärast, et ema käsib) peaks jätkama, on täiesti olemas ja minu arust piisavalt suur jama.

    • nodsu ütleb:

      sulle tuttavate teemade abil näitlikustades – kui näiteks tehakse lapsed, mitte et ise tahaks lapsi saada, aga no vanemad tahavad ju lapselapsi.

  3. Oudekki ütleb:

    . o O (varsti kirjutab Äripäev sellest, kuidas ajakirjanikud rahva raha eest ohjeldamatult joovad ja pidutsevad)

    Muidu, kaunis lugemine.

  4. Oudekki ütleb:

    . o O (no viimati oli Äripäeval ravimikompaniide rahast kahju🙂 Kirjutab, et välistoimetus hakkab Saksa huvisid esindama)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s