Jaanireedel Bonnist lahkudes sattusin liiga varase rongi peale (rong jäi Bonni saabumisega hiljaks, sestap nii juhtus, vastasel xal pidanuks ma rinda pistma üsna raske küs-ga, et mida oma suure reisikotiga keset Bonni kesklinna õieti pihta hakata:)). Nii Kölnis kui Düsseldorfis sadas jälle, ilm ei innustanud maha tulema.

Kölnini oli DB iseenesest väga mugav reisirong täis mingeid koolinoori, kes ilmselt siirdusid tähtsasse kultuurilinna ekskursioonile. Koolinoored käitusid nagu koolinoored ikka, hämmastavalt sarnaselt oma Eesti eakaaslasile. Ehk siis, kuigi ma saksa tänavakeelest sugugi aru’i saa, kui seda normaalse kiirusega räägitakse, polnud mul sedaxa sugugi tõlget vaja, käitumise & miimika põhjal võis üsna selgelt järeldada, mis parasjagu kõne all ning mis tundeid see kelleski tekitab, sest toimuv oli pea 1-1selt sarnane meie koolinoorte tegevusele reisirongides.

See viib mind 1ni neist vähesist punktidest, milles ma esipasseist Einar Laignaga 1l nõul olen. Nimelt sinna, et eestlaste puhul oleks I võõrkeelena ikka tunduvalt mõtestatum sks keel praeguse ingl. asemel. Inlg. keele tõttu I võõrkeelena, tundub mulle, oleme me ära lõigat sellest kultuuriruumist, kuhu me orgaaniliselt kuulume – luterliku taustaga Põhja-Euroopa kultuuriruumist. Need, kes kõnelevad emakeelena seda keelt, mida me I võõrkeelena õpime, jäävad meist kaugele ning meid eraldab naljakal kombel seesama kultuuriruum, kuhu me tglt. kuulume, aga’i kuulu ka, sest meie vahel on keelebarjäär, me enamasti ei mõista nende keelt (asjatu oleks loota, et nemad meie keelt mõistaks:)). Vb ju öelda, et Skandinaavias on I võõrkeeleks ka ingl. mitte sks., aga Skandinaavia rahvad saavad 1IIst enamasti ka ilma tõlketa suhteliselt aru ning soomlasedki on siin eelisseisus, sest rootsi keelt on iga soomlane enamasti siiski õppinud, kas ta seda siis tahtis või vihkas koguni. Aga meie oma ingl. keelega jääme Mandri-Euroopa põhjaosas suhteliselt isoleerituks. Ning insulaarse kult-ga on meil tglt. õige vähe asja, ikka kontinentaalne kult. on see, mida me elame & hingame (ehkki sellegi suhtes oleme me miskitpidi puuriida taga, nagu Oudekki kunagi õigustatult mainis ning see puuriit pole ehitet ainult kooliinglisest, siin on muudki puitmaterjali, paraku).

Pärast seda, kui olin tükk aega üsna mõttetult Düsseldorfi lennujaamas passinud, istusin viimaks mind Helsingisse viiva raudlinnu kõhus. Saaremaani (ses lennukis olid lennuteed näitavad ekraanid) valitses tugev turbulents. 1l hetkel koguni nii tugev, et lennumasin keeras end sisuliselt külili. Ehkki lennuk oli praktiliselt täis, pea kõik istmed välja müüdud, oli üllatuslikult kokku sattunud nii tugevate närvidega reisiseltskond, et keegi taolise akrobaatika peale paanitsema & hüsteeritsema’i hakanud. Isegi kohvi ei ajanud keegi endale rõivaste peale. Mina olin 1 neist mitteajajaist. Et külilikaldumine polnud väga järsk, suutsin ma pidevalt meeles hoida, mis asendis kohvitass mitte lennuki, vaid meie all oleva maapinna suhtes peaks olema ning keerasin oma rannet vastavalt lennuki kaldumisele, nõnda et tassipõhi oletatava maapinnaga enam-vähem rööpne oleks. See õnnestus mul, tilkagi ei loksunud maha.

Aga tänu kohvitassi hoidmisele suutsin siis märgata ka, kuidas lennuk kaldub minu suhtes. Ehkki tglt. kaldusin ma ju koos lennukiga, suutsin kaldumise enesest kuidagi lahus hoida, säilitada mittekalduja pilgu. Ning naljakal kombel tõi too lahushoitus mulle pähe värske mõtte hoopis IIst vallast.

Tõi pähe mõtte, et kuidas tõesti pole vaja end nostalgiliselt kujutella mingisse muusse aega või ruumi, kellekski IIks, vaid kuidas on mõtet püüda hetke, püüda mällu jäädvustada just praegust, käesolevat. Sest just meie praegune on see, millele aeg väärtuse annab, mida tulevikus hakatakse nostalgiliselt meenutama.

Praegune hetk pole ei vähem ega enam väärt, kui hetked minevikus või tulevikus. Oluline on jäädvustada endas võimalikult palju nii olnud, olevaid kui tulevaid hetki, et kujundada endale järjepidev ajakangas. Tõeliselt, ehtsalt, elusalt olemas olla on ikka võimalik vaid siis, kui sa oled 100%liselt siin & praegu, samal ajal mäletades minevikku ning avanedes tulevikule.

Täna hommikul mõtlesin siin Pldsks, BBC Šoti raadiot kuulates, et me’i märka, millal ajast saab ajalugu. Noorena olin kade vanemate inimeste peale, sest nemad on elanud mitmeid ajastuid & teavad seega ise, kuidas ajastute muutumine täpselt käis. Nüüd tean, et ajas elav inimene ise’i märkagi ei ajastute ega enesegi muutumist, see käib liiga loomulikult. Et inimene saab oma eluajalgi ajastute muutumise kohta peamiselt ikka akadeemilist infot, mille kohta ta siis tagantjärgi targana vb öelda, et “&h, see oli täpselt nii” või “Ei, see polnud sugugi nõnda”, aga toimunud muutusi märkab temagi takkajärgi, mitte nende muutuste toimumise ajal.

Isegi see, et ma pole enam ammugi seesama inimene, kes 90-dail, sai mulle päriselt selgeks lugedes kirjutisi mentaliteetiderinevusist praegu & 90-dail:) Sama selge on aga see, et miski meie sees jääb tõesti alati samaks. Kokkuvõttes vb öelda, et igavesti zen värk see olemine:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. nodsu ütleb:

    minu arust oleme isegi rohkem Kesk-Euroopa (osaliselt luterlikus) kultuuriruumis kui Põhjamaade. Selles mõttes, et saksa värk on kodusem kui Skandinaavia ja võib-olla isegi kodusem kui Soome, keelelistest sarnasustest hoolimata. Nii nagu mina näen, jääb kitsamasse tuttavlikku ringi Läti, protestantlik Saksamaa ja muud Kesk-Euroopa vähemkatoliiklikud piirkonnad, otsapidi ehk ka Holland; järgmises ringis tulevad juba ühelt poolt Soome ja Skandinaavia, teiselt poolt ülejäänud keskeurooplased (Leedu, Poola, Austria, Tšehhi jne). No ja Lääne-Euroopa katolikumaad ja britid tulevad veel järgmises ringis. Venemaad ei oska esimese hooga hästi paigutadagi, jääks minu silmis kuhugi teise ja kolmanda ringi vahele.

    Praeguse hetke või koha huvitavuse märkamiseks soovitavad mõned kujutada ette, et oled turist, siis on lihtsam eripärasid märgata.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      No seda enam peaks I võõrkeel olema sks. mitte ingl.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Aa, & olen su thlpnkuiga pmst nõus, v.a. Venemaa kohapealt, pigem jääb Venemaa (koos Ukraina & Valgevenega) siiski I & II ringi vahele. Minu arust on eestlase nüüdismentaliteet üsna segane kokteil saksa luterluse taustaga protestantlikust, vene & läbi ajaloo säilinud põliskohalikust mentaliteedist. Ning mingeis asjus (näit. milline maja on “ilus”, milline “inetu”, ka kodukujundus üldisemalt) kaldume me sirgelt rohkem Rootsi kui Sks poole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s