FB suudab peale igati tänuväärsete tegevuste & omaduste paraku produtseerida ka parasjagu paranoiat. Erinevail isikuil eri viisil, kusjuures. Aga paranoiakeetmine on üldse netikeskkondade häda. Ilmselt peale selle, et sa kaasvestlejat, tema žeste & miimikat, ei näe, annab hädale hoogu juurde ka see, et kogu suhtlus käibki vahetult, väga kiiresti, instantly, nagu inglased ütlevad.

Selle aja jooksul, mis ma fb-d kasutanud olen, on pea igalt minu välismaakülastuselt siginenud ka paar välismaist fb-sõpra. Loomulikult pole siin sõprusega sõna tõsises mõttes mingit pistmist, pigem mõlemapoolse tahtmise & isegi vajadusega rajataguseid kontakte säilitada. Pärast mingit konkreetset üritust suheldakse rahvusv-lt mõnda aega üsna intensiivselt ning siis jääb fb-suhtlus soiku, “uinunud olekusse”, ootama aega, mil seda jälle vaja läheb, peamiselt selleks, et mingit reaalelulist kohtumist ette valmistada või siis II osalise koduriigis toimuva kohta täpsemat infot või kontakte saada.

Istub neid välismaalasi mulgi sõbralistis 1jagu. Ma’i tea, paljud neist minu infovoo kinni on keeranud, sest kesse taolist võõrkeelset möla, nagu minult üsna pidevalt voogab, ikka välja jaksab kannatada:) Igatahes mina nende infovoogu kinni pole keeranud ning näen nende seinateateid & puha. Enamasti on need minu jaoks mõnes arusaamatus võõrkeeles, aga ma’i leia siit põhjust seepärast infovoogu kinni keerama hakata. Ning seniajani pole 1ki välismaalasest fb-tuttav ka oma seina minu jaoks nähtamatuks teinud. Kuni.

Kuni ilmnes, et tänavuse Bonni seltskonnaga on pisut imelikud lood. Ehk siis harjumatud minu kui rahvusvahelisil üritusil vilunud ajakirjaniku jaoks. Ixselt juhtus, et 2 kolleegi, kellele ma sõbrakutse saatsin, lükkasid selle tagasi (tagasilükatud sõbrakutset kutse saatja ise fb-s teatavasti ju’i näe, aga loogilist mõtlemist evib ta enamasti ometigi ning sõbrakutsega kostitatu fb-käitumise põhjal on kerge teha vajalikke järeldusi:)). Selle peale ma paranoiliseks veel ei muutunud, muutusin lihtsalt pisut nukrameelseks. Aga vestlesin fb-messaris 1 oma eestlasest sõbraga, siinkohal tõesti sõbraga:), kes suutis mulle üsna veenvalt välja pakkuda põhjusi, miks need isikud mind oma sõbralisti ei taha. &h, need põhjused tõenäoliselt pädevadki, pisut harjumatu küll rahvusvahelises ajakirjanikeseltskonnas, kes on enamasti üle keskmise avat kamp, aga mis siis ikka. Ega fb pole kohustus, tõepoolest.

Paranoiliseks muutusin alles täna kui minu sõbrakutse lahkesti vastu võtnud ajakirjanik, muuseas, 2 kutse tagasilükanud kolleegiga samast väljaandest, ei visanud mind küll oma sõbralistist välja, aga keeras oma seina minu jaoks kinni. Ehk siis mina tema hüüatusi & muid sissekandeid enam ei näe. Enne seda olin tema seinal kirjutanud 2l xal, mõlemad tänase päeva jooksul, suvalist chit-chatti, nagu seal ikka, ei midagi hullemat. Võiks ju arvata, et taoline mdujutt kaasvestlejale’i meeldigi, aga paraku nii arvata’i saa, sest taolise “tšau, mis hängid?” stiilis txtga oli kogu tema sein kaet. Nii et just personaalselt minu “lahe päev täna” tüüpi avaldused osutusid problemaatiliseks, ehkki need ei erinenud ülejäänud seinatxtist millegi olulise poolest.

Sellest väljaandest & seexsest konverentsist on mul veel 1 fb sõber. Jumalad tänat, tema’i ole veel imelikult käituma hakanud. Aga mis toimub nagu? Millest selline, reportereile, korrespondentidele & muidu rahvusvaheliselt ringikakerdavale pressiseltskonnale, kes on reeglina 1 lahe & semutsev kamp täiesti mitteomane käitumine? Kas rahvusvaheline pressiseltskond hakkab otsast vaikselt hulluks minema? Kas järgmisil üritusil põrnitseb pressisaalitäis rahvast 1IIst altkulmu ning tglb peamiselt kolleegide peale jõrisemisega?

Ma’i saa aru ning mittemõistmine külvab mdgi kohe paranoiat täiega:(

Mis kõige totram, et kui ma järgmiselgi a-l Bonni peaksin sõitma (& tõenäoliselt pigem sõidan), siis kohtun ma sealses, üsna väikses, pressitoas ju nendesamade inimesiga? Millise näoga ma siis neile otsa peaks vtma & huvitav millise näoga vtvad nemad mind?

Loodetavasti tuleb kähku mõni järgmine suur rahvusvaheline pressiüritus ning ma saan kinnitust, et rahvusvahelised ajakirjanikud on jätkuvalt 1 tore, mõnus, sõbralik ning avara meelelaadiga bande, milles igasugu anomaaliaid harva esineb:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. fideelia ütleb:

    Osad inimesed käituvadki täiesti irratsionaalselt: vassivad, kaovad ära, keeravad FB-s seina kinni, kustutavad sind oma sõbralistist jne.😦 Ära pane tähele! Mu meelest on neil endil mingi isiklik probleem või ei oska nad tegelikult üldse virtuaalkeskkonnas kuidagi olla ja lahmivad huupi. Ajakirjanike puhul, tõsi oleks see kummaline joon.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s