RBA_6161

Image by Big Russ GU via Flickr

Avaldasin täna fb-s arvamust vabaduse kohta: “IIte inimeste 1kõiksus sinu suhtes on kõige raskemini talutav, samas aga annab sulle suurima võimaliku vabaduse. On’s vabadus raskesti talutav?:)” Hämmastaval kombel tekkis sinna isegi midagi dialoogilaadset, küll üsna põgusalt, 5 kommi jagu, aga ikka parem kui paljas vesi. Otsustasin siis teemat siin veidi põhjalikumalt avada.

Fille avaldas seal arvamust, et “Türmis on pelgalt füüsiline vabadus null, kõik muu on sama – isegi sõnavabadus on, aga, nagu ka väljaspool türmi, tuleb arvestada sõnade mõjuga, ehk võimalike tagajärgedega.” Seepeale sain aru, et olin jätnud oma algses txts täpsustamata 1 väga olulise tingimuse, ehk siis, et minu kirjapandud lause ongi mõeldud oludesse, kus inimese füüsilist vabadust, eriti liikumisvabadust, ei piira keegi ega miski. Et see on tingimuslikult juba olemas, enne kui me vaimse vabaduse võimalusist üldse rääkima hakkame. Vabaduse võimalus piiratud füüsilise vabaduse xal on omaette mahukas teemadepundar, mida lihtsalt möödaminnes kindlasti lahata’i saa.

Vabadusena mõistan ma siin otse loomulikult inimese võimalust teha, mõelda & olla, mis ta tahab. Passeistid & muud vabaduse vaenlased on vabaduse sellise määratluse xal mdgi kõnelenud “vabaduse vääritimõistmisest” &ms. ning teinud seda kohati koguni nii usutavalt, et paljud neist, kes mõistavad vabadusena 1isiku tahte täideviimise piiramatust, paljud kõigi emantsipatsioonide ema – 1isiku emantsipatsiooni – veendunud poolehoidjad, tunnevad mingit mõttetut piinlikkust, valehäbi & seisavad küll vabaduse ees, ent üritavad vabadust määratella kuidagi ümbernurga, kaude või siis vähemalt paljusõnaliselt, et see “tee, mis tahad”, kohe otse välja’i lööks. Aga kõikvõimalikud sellised vabaduse kontseptsioonid, milles sisuliselt üritatakse orjust maalida vabaduseks, on omaxa kompleksne teemapundar, mida jällegi siin lahkama’i jõua hakata.

Kuid kui inimene evib kõiki või vähemalt suuremat osa füüsilise vabaduse vormest, eriti liikumisvabadust, siis on ju nii, et mida 1kõiksemalt kaasinimesed temma suhtuvad, seda suurem on ta võimalused teha, mis tahab. Lauset, kuidas “1kõiksus vähendab norme” oleme kõik kuulnud, enamasti negatiivses kontekstis. Mida 1kõiksemad inimesed sinu vastu on, seda vähem tükivad nad sinu elu normima ning kui nad sind enam õieti thl ei pn, siis on su elu normatiivsus lähedal 0-le & vabadus seega maksimumile. Enne kui mõni kommija sellele thlpn juhib, ütlen kohe ära, et eeltoodul on mitmeid erandeid, tähtsaim vast see, kui inimesed suhtuvad mõnda isikusse 1kõikselt just seetõttu, et see vastab täpselt kõigile normidele ega torka silma, või siis suhtuvad 1kõikselt just selle hetkeni, millal isik mõne normi vastu eksib.

Et me kõik aga oleme rohkem või vähem sotsiaalsed olendid – sotsiaalsus on inimesse koodit koguni juba liigi, mitte tsivilisatsiooni tasandil – siis me kõik piirame mingil määral oma vabadust ühisk-se kasuks. Ning see on ok, eks 1 asi, mida me oma vabadusega teha saame, ongi seda piirata, ka vabaduse piiramine on vabadus, kui me teeme seda vabatahtlikult, välise sunnita:) (Iseasi, kas sotsiaalsusevajadust tuleks juba käsitella sotsiaalse sunnina). Isegi erakluses, eremiitluses, on väga palju sotsiaalselt fikseeritut, enamasti kipub eraklus olema sotsiaalsuse 1 vorme, milles ühisk. on tglt. kogu aeg olemas, ehkki füüsiliselt kohal viibimata.

Päriselt, täiesti lõplikult ei otsusta piiramatu vabaduse kasuks ilmselt mitte keegi, ka kõige eraklikum tüüp ohverdab osa oma vabadusest kaasinimesile, lastes neil kehtestada endale norme. Sest igasugune suhtlus kehtestab norme, dialoog on paratamatult normatiivne. Või IIisõnu, leebemalt, kuid samas isegi täpsemalt öelduna, ka kõige eraklikum tüüp vahetab osa oma vabadusest suhtluse vastu, allutades end vabatahtlikult normidele, mis ei pruugi tema tglku olemusega tingimata kooskõlas olla.

Küs. pole seega mitte selles, kas me seda teeme, sest niikuinii teeme, vaid määras. Kas oleme nõus allutama end normidele nõnda tugevasti, et see muutub meile juba ebamugavaks – sest normid on ebamugavad, aga vabadus jällegi talumatu? Ning kas enamik inimesi ei allutagi end ebamugavaile normidele lihtsalt talumatu vabaduse vältimiseks?

II probleem & see, millest mu mõte tglt. hargnema hakkas, on, kuidas suhtuda inimeste 1kõiksusse, kui see parasjagu esineb? Kas rõõmustada suureneva vabaduse üle või kurvastada sotsiaalsuse vähenemise pärast? Vabadustarmastav või end selliseks pidav inimene peaks rõõmustama vabaduse suurenemise pärast, ent endagi puhul ei thlda ma seda sugugi alati. Kas on siis vabadus tõesti talumatu, kui suhtluse, seega ka normide, puudumine IIx suisa ebameeldivat kihelust tekitab?:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. Kober ütleb:

    Üks point on äkki selles, et vabadust hindav inimene möönab ka teiste juures vabadust jääda ükskõikseks. Ja kas me ise ka seda mitte ei kasuta, kui keegi meile mingi suhtvalusa teema nina alla oskab sokutada, aga meil on väss, stress ja masekas, jõud oma muredestki otsas, siis me lülitame end välja, et mitte läbi põleda?

    • Kober ütleb:

      Iseasi küll, kui see ükskõiksus su vastu on sihilik-demonstratiivne. Siis torkab jah, minu puhul ka.

      • Punane Hanrahan ütleb:

        Sihilik-demonstratiivne 1kõiksus pole ilmselt enam mitte 1kõiksus, ehkki seda nii nimetatakse, vaid pigem 1 põlguse vorme. Sest sihilikkus & demonstratiivsus on juba huvi, koguni sekkumise, atribuudid. Aga pidevalt esitatav deklaratsioon “Vt. kui 1kõik mul sinust on”, viitab mu meelest mitte lihtsalt põlgusele, vaid koguni aktiivsele põlgusele (ehkki on siingi muid variante, näit. latentne kiindumus, mis on jõudnud eitusfaasini).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s