Hedonism III's world's largest nude wedding in...

Image via Wikipedia

Ma olen hedonist, kes peab võrdselt nii kehalisi kui vaimseid naudinguid kõige tähtsamaks asjaks elus, õieti ainsaks põhjuseks, miks üldse elada (mistahes muud elamise põhjendused tunduvad pehmelt öeldes väga kistuna). Samas ei ole ma idioot ega kinniste silmade või roosade prillidega naiivik, kes ei mõistaks keskkonna seisuxa ning selle seost inimtegevusega, samuti ressursside peatset lõppemist ning sellest tulenevat vajadust elustiile ümber hinnata (ehk suudab see päästa meid hullemast). Ehk siis: ma olen öko, olles samas hedonist. Ma olen ökohedonist. Aga igasugune “öko” paradigma on muutunud niivõrd askeetlikuks, et ökohedonism tundub nonsensina. Edaspidi püüan teada anda, kuidas ökohedonism nonsens siiski pole ning samuti vahendada kasulikke vihjeid, kuidas elada keskkonnasõbralikku elu nõnda, et selle elu keskmeks oleks siiski naudingud & mõnud, ei miski muu.

Mõtleva hedonisti jaoks on asi lihtne: keskkonda peab kaitsma, sest kui me jätkame keskkonna mõõdutundetut muutmist, koosluste & elupaikade hävitamist, saastamist &ms., siis ei suuda keskkond pakkuda meile enam naudinguiks vajalikku. & kui naudingute aluseks on otsaxl olevad loodusvarad, siis tuleb paratamatult mõndagi ümber hinnata, sest ei saa naudinguid jätkata sellega, mida pole. Kui ikka napib raha veini ostmiseks, siis ei saa veini osta, milline ka poleks janu ning seaprae eeldus on tapet siga, vastasel xal seapraad puudub.

Küsimus, milleks keskkonda kaitsta & loodusvaru säästa, on siis leidnud lihtsa & 1ese vastuse: selleks, et jätkata nautlevat elustiili. Praegu Lääne ühisk-s levinuim eluviis on industriaalne või enamasti juba postindustriaalne konsumerism, ent olles ise praeguse keskkonnakriisi 1 peamisi põhjusi, on ta tõestanud oma kestmatust ning seega vajadust väljavahetamise järele.

Ent praegune keskkonnahoidlik paradigma teeb 1t 2st: kas mõistab koos konsumerismiga süüdi ka hedonismi, naudingutarve või nautlemisvajaduse või siis teeb konsumeristlikku elustiili ainult minimaalseid parandusi, tglt. peamiselt selleks, et “ökoloogiliste tootjate” teatud kildkond saaks tarbijailt rohkem pappi ära võtta. Ehk siis – keskkonnateadlik isik on see, kes maksab rohkem:) Ongi kõik, side lõpp. Selline “keskkonnateadlikkus” ei vääri rohkemat kajamiruumi. Enne kui aga siirdun askeetliku keskkonnahoiukontseptsiooniga seotud probleemide juurde ütlen täpsustuseks, et on võimalikud ka I & II kontseptsiooni sulamid või ristandid, mis mõnix võtavad eriti rõlge kuju (a la loobu naudinguist & maksa rohkem). Veelgi rõlgema mdgi siis, kui nendega seltsib halvem osa new age‘st, mis asendab naudingud kohustusliku religioosse hüsteeriaga (a la loobu naudinguist ning naudi loobumist, rõõmusta eufooriliselt oma loobumise ning ilmaoleku üle & selle eest, mida sa veel tarbid, mille hulgas on tglt. kilodena kõikvõimalikku mõttetut kama, maksa aga, maksa rohkem, maksa veel rohkem + mdgi misjoni-, ehk oma maailmavt agressiivse pähemäärimise kohustus).

Millest tuleb keskkonnaaktivistide sage deklaratiivne antihedonism? Tihti tehakse viga ning käsitellakse keskkonnaaktiviste mingi standardse massina, mida nad ju tglt pole. Keskkonnakaitsja on isik, kes võtnud südameasjaks keskkonna kaitsmise, tema maailmavt. ülejäänud osa kohta’i ütle see aga suurt midagi. Ehk siis erinevate keskkonnaaktivistide agenda sisaldab erinevat.

Minu arust on probleem selles, et keskkonnaaktivismis on võimule pääsenud isikud, kelle jaoks keskkonnakaitse kõrval on väga olulised, lausa kesksel kohal mingid muud teemad – iseenesest ju inimlik, kellegi jaoks meist pole oluline vaid 1 teema – kuid kes ei suuda neid keskkonnakaitsest eraldada, vaid näevad teatava ilmavtlise tervikuna. Õieti pole seegi veel probleem, probleem hakkab sealt, kus öeldakse “keskkonnaprobleemid ei leia iial lahendust enne, kui me oleme suutnud lõpetada tolle, välja suretada selle, muuta inimest nii et &ne”. Ning ütlejad ei taju, et nende jaoks loomulikult väga tõsiseil ning südamelähedasil teemail on keskkonnakaitsega vaid meelevaldne seos.

Veelgi täpsemaks minnes on keskkonnakaitse suuresti kaaperdanud mitmesuguste askeetlike ning loobumuslike vdte esindajad: täiskarsklased (“keskkonnaprobleemid ei leia lahendust, kuni ressurssi kulutatakse alkoholi tootmiseks”), võitlevad taimetoitlased (keskkonnaprobleemdi ei leia lahendust, kuni kasvõi kusagil Maa peal süüakse veel liha), veendunud kollektivistid – individualismi vastased &ne. Kui eelmainitud on veel toredad oma maailmavaate veendunud esindajad, kellega pärast mõningaid raskusi on võimalik astuda dialoogi, siis viimaseiga – vabaduse vaenlasiga, “keskkonnahävingu põhjuseks on inimese võimalus teha, mis tahab” – on raske mingissegi mõtestet 2ekõnne astuda.

Lühidalt: keskkonnakaitse on libisenud nende kätte, kes koos keskkonna kaitsmisega, tahavad tasuta kaasaandena läbi suruda hoopis juba mingi II valdkonna agendat ning väidavad selle lahutamatult kuuluvat keskkonnakaitse juurde. Valetamises neid süüdistada’i saa, sest nad ise on enamasti oma topeltagenda õigsuses siiralt veendunud.

Kuid saab ka IImoodi, võimalus on ka neil, kellel keskkonnakaitse kõrval on olulised hoopis muud asjad. Näit. nautleva elustiili jätkamine. Nad peavad lihtsalt oma hääle piisavalt hästi kõlama panema. Lootust selleks on, vastasel xal poleks ma neid kirjatükke alustanudki. Minu lootust väljendab kasvõi sellesama kajami moto: “Mida teeb paadunud urbanist, kui lõppeb bensiin & enam ei lenda lennukid, liigu buss ega suhise rong? Õige! Ta läheb obesega Riiga:)“. Sellist obesega Riiga mõtteviisi ning võimalusi tahangi ökohedonisti käsirmts lähemalt tutvustada.

Minu lootus lõi lõkkele juba a-id tagasi, kui kirjutasin RV-le Ühendkuningriigis toimunud eksperimendist. Nimelt leiti seal, nagu paljuis muiski maailma riikes & täiesti õigustatult, et 1iklasist poissmehed kujutavad endast väga suurt keskkonnakoormust. Et nad on veendunud individualistid, kes eriti muude inimesiga suheldagi ei taha, kasutavad nad 1i oma tarbeks mitmesuguseid kaupu & teenuseid, mida pereinimesed või kommuunielanikud 1IIga jagaksid ning seega oma keskkonnakoormust vähendaksid.

Tüüpilise askeetliku keskkonnakaitsekuvandi kandja reaktsioon olnuks mdgi selline, et “nad tuleb individualismist võõrutada, kasvõi vägisi harjutada nad suhtlema, ligimesiga lävima, kollektiivis elama, et nende keskkonnakoormus sel teel väheneks”. Eksperimendi autor arvas õnneks IIiti.

Ta projekteeris ning mõtles igal muulgi viisil xalikult läbi poissmeeste ühiselamu. Selle elanikud tarvitavad mitmesuguseid kaupu & teenuseid seltskonna peale just nii, nagu tavaks ökokommuunides, samas ei pea nad projekti suurepärase läbimõelduse tõttu endiselt omavahel üldse suhtlema, enamgi veel, isegi majakaaslaste olemasolust teadlikudki olema. Sinnamaale välja, et majaelanikud vtvd koos telekat, ilma et 1ki neist oma kaaslasi näeks või kuuleks (see nõuab mdgi eelnevat kokkulepet vdtvs programmis, ma’i tea, kuidas konkreetselt see lahendet on).

Siit järeldub, et tavapärasest kollektivistlik-agraarromantilisest erinevate keskkonnasõbralike lahenduste leidmine on võimalik. Seega on lootust & tulevikku ka keskkonnasõbralikul hedonismil või hedonistide keskkonnakaitsel, ökohedonismil. Seni on puudu jäänud vaid sellest, et peavoolu keskkonnaliikumiste klišeede massilise omaksvõtu tõttu pole keegi ökohedonismi järerele küsinudki.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. nodsu ütleb:

    Slow Food! Slow Food!

    Ma täitsa solvusin ükskord, kui ma rääkisin ühele sakslasele, kes oli just niipalju öko, nagu iga korralik sakslane viisakusest peab olema, sellest, kui lahe asi on Slow Food ja vastuseks sain mingit kadedat vingumist, et eino muidugi, peened rikkurid söövad peeneid toitusid, puhh, pähh, need nüüd kah mõned ökod või pärimusekaitsjad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s