Ratana church near Raetihi, New Zealand.

Image via Wikipedia

Kõlareist kõlab parasjagu abs. lemmiklugu minu abs. lemmikartistilt Eesti jazzis – see on Villu Veski. Lugu on New Zealand ning mõeldud oli see mingi rahvusv. telekanali Uus-Meremaa teemalise loodusseriaali tunnusmuusikaks, kus see ka kõlas. Villu Veski on nii enne kui pärast teinud suurepäraseid asju, ent see lugu jääb minu jaoks siiski ületamatuks.

See viib minu mõtted aga küs-ni, kas inimese filmit ning telekas näidatav ürgmaastik pole mitte juba kultuurmaastik?

Ei mäleta, kes oli see kunstiteadlane, kes deklareeris, et maastikku eristab kitšist raam. Kui maastik on nagu see on, raamistamatu, sõltumatu, inimlikule vtele allutamatu, püüdmatu, siis see ongi maastik. Kuid kui inimene annab maastikule raami – konkreetseks näiteks oli maastikumaalimine – siis inimene kitšistab maastiku.

Raamina aga’i tööta ainult maaliraam. Vb töötada ka näit. kõige tavalisem aken (väikese tähega aken mdgi, et keegi ei arvaks mind süüdistavat Annelit maastiku kitšistamises:)). Et kui näit. korteri ostmisel on ostja jaoks oluline ka aknast avanev vd (nagu see enamasti ju meie jaoks on), siis on ta oma nõudmisega teatud maastiku kohe ka kitšistanud, seades aknaraamid kitši raameks?

Või rongiaknast avanev maastik? Kraftwergi loomingu kohta on ju öeldud, et “Kraftwerk annab oma muusikas Euroopa maastikke edasi, nagu need avanevad lõdvalt rongiistmele nõjatuvale ning aknast välja kaevale turistile”. Et kas taoline turistipilk pole iseenesest kitšistaja, mis vb kitšistada ka kõige ürgsema maastiku? Ning kui kitšistada, siis ka kultuuristada. Seega on suurem osa “metsikust loodusest”, mis meie pilgule avaneb, kultuurmaastik?

Minule kultuurmaastikud meeldivad; rohkem kui ürgmaastikud (paadunud urbanisti puhul ei saa see ilmselt IIiti ollagi). Aga kultuurmaastiku loomulik-loogiline osa peaks küllap olema ka inimene. Mina ent tunnen tihti tarvet viibida kultuurmaastikus 1inda ning suurt rõõmu, joovastustki, kui selle tarbe rahuldamine mul õnnestub.

Öised inimtühjad suurlinnade magalakvartalid, mahajäet tööstusmaastikud, tühjad haljasalad – see on sageli mulle rõõmutoov valdkond. Uidata 1inda, aga mitte avastava (ammutuvastatult ekspansiivse) rändurina, vaid ammuhõlmat, koguni inimeste loodud maastikul, aga ilma inimesita.

See pole ainult ööde & hommikute metafüüsiline teema. Täna, veidi aega tagasi istusime Katiga Pldsk linnapargis & sõime jäätist. Park oli praktiliselt inimtühi, huvi pärast täheldasin, et meiega koos oli pargis pidevalt 2 inimest. Need jällegi vaheldusid, aga kui 2 lahkusid, tuli alati 2 asemele. Huvitav, kas väikelinnade pargid ongi argipäevade keskpäevil nõnda inimtühjad?

Park sai vist hakkama sellega, milleks need loodud on – suutis luua usutava kulissi. Jätta mulje, et tema varjus & taga linna tglt. polegi. Mdgi ei suutnud park veenvalt esineda metsana, aga küll jätta mulje, et igavesti jätkubki taoline ilmselgelt inimkätest kujundet loodus, rühmiti asetet puud, kultiveerit muruga nende all & ümber, vahele krabisevaid kruusateid. Maju, tarasid ning muud taolist aga nagu polekski. Ehk siis – park suutis varjata linna, suutmata varjata inimese sekkumist. Õige pikaks hetkeks tekkis tunne, nagu’i viibiks me mitte Pldsks, vaid mingis hoopis omaette entiteedis. See oli võluv.

Taolist elamust ei tajunud ma siin Sadamalinnas mitte Ixselt. Sarnast on juhtunud ka, kui vtn oma töötoa aknast välja, taamal suuri puid. On juhtunud igal a-ajal v.a. talvel. Siis mitte ilmselt seepärast, et enamasti, kui talvel aknast välja kaen, kas on juba pime või tõmbab thlpn endale vahetult hoovis asuv lumi oma toonikülluses.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. udupea ütleb:

    huvitav teema ja käsitlus.

    ise jään pidama piiri kultuur ja muu maastiku vahel sealtmaalt kas inimene on maastiku kujundamisse sekkunud või ei, kuigi ka see on veidi kahtlane määratlus, sest kas tõesti saab kultuurmaastikuks pidada tühjaksuuristatud kaevandusauke koos põlevkivitööstuse jäätmebasseinidega?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s