Image via Wikipedia
Kui mul oleks hilisteismelisi lapsi, tarvitaksin ma nendega koos alkoholi, eriti tütardega. Eriti seepärast, et traditsioon, kus isa & poeg sõbralikult koos viina võtavad on meie patriarhaalses ühisk-s kaunikesti levinud. Mina aga patriarhaadi murdjana pean oluliseks, et ka isa & tütar üheskoos viina viskaks (sama oluline on mdgi ka ema & poja ühisnapsutamine). Ka siis, kui mu hilisteismelised lapsed oleks ametlikult veel alaealised, teeksin ma seda, õpetades neid, et &h see on mdgi silmakirjalik ning silmakirjalikkus on ülimalt nõme, aga mõnix paratamatu, nii et ärge siis oma isa sisse rääkige:) Ilmseid märke sellest, et mu laps on suitsetama hakanud, ma alguses lihtsalt ignoreeriks, kui lapsel aga juba mingi vanuse (ma’i tea täpselt, mis see võiks olla) ette viskaks, siis kuulutaks selle tegevuse meie kodus täiesti legaalseks.
Mdgi teeks ma ka sedasama, mis Frank Zappa – näitaks lapsile mitmesuguseid eluheidikuid, et vat nii vb minna, kui te sõltuvusaineiga piiri peale’i saa, et &h, sellinegi tulevik vb teid ees oodata, aga eks te üldiselt mdgi ise tea, mis te teete. Sest inimene teabki ise, mis ta teeb, keegi II seda tema eest teada’i saa.
Kui selguks, et mu pubekail on tegemist tulnud kanepi või mde lahjade narkootikumidega, instrueeriksin ma neid põhjalikult, et kuidas & mismoodi tuleks neid tarvitada, ilma et asjad kurjaks läheks. Loomulikult valgustaksin ma neid selleski osas, et taoline tegevus on ebaseaduslik, mainides sealjuures kindlasti, et taolised seadused on minu meelest nõmedad ning neid ei peaks olema. Heroiini & kangema kraami puhul anuksin ma neid küll tungivalt, et nad sellega tegemist ei teeks, siin kohaldaksin vajadusel isegi sunnimeetmeid.
Kui lapsed (see juhtub juba enne hilisteismelisepõlve, kusagil tiinekaea keskpaiku) hakkavad huvi tundma seksuaalelu võimaluste vastu, peaksid nad minu käest kuulma, kuidas turvaliselt & vastutustundlikult ning kellelegi füüsilist või vaimset kahju põhjustamata seksida. Sealjuures seletaksin tingimata ka, et seksuaalsete naudingute hankimine ei tohi muutuda IIe inimese ärakasutamiseks, mis aga samas sugugi ei tähenda, nagu võiks partnereid olla ainult 1 ning ka seda, et truudus on seksuaalsest truudusest oluliselt laiem mõiste ning seda viimast ei pruugi I hulgas tingimata üldse ollagi. Kuid hoiataksin oma teismelisi tingimata, et kui ma kuulen, kuidas kedagi on lihtsalt “kepiloomana” või “panona” kasutet, saan ma väga kurjaks.Ning mdgi õpetaks ma lastele, et ei armastuse ega ka mitte lihtsalt naudingurohke seksuaalelu puhul pole oluline, mis soost on sinu partner/id ning üldse tasub sõna “ebaloomulik” kuuldes kohe ilmutada ettevaatust, sest see sõna on enamasti tühi ega näita midagi peale sõnakasutaja kitsarinnalisuse.
Loomulikult ei kardaks minu lapsed minu kurjust, nagu Thomas Manni lapsed ei suutnud oma isa kuidagimoodi karta, sest tee mis sa teed, papakene üritab ikka dialoogi & didaktikat ning kõige halvemal juhul esineb intellektuaalse torinaga; kõigist Manni lapsist said teatavasti väga toredad ning ühisk. elus silmapaistvad isikud. Tõsi küll, Klaus Mann lõpetas elu tõenäoliselt enesetapuga, aga see polnud kuidagi tingit tema vanemaist, vaid ikka sellest, kuidas vahetult IIMS järgne ühisk. homodesse suhtus.
See kõik on aga spekulatsioon, sest olen täiesti teadlikult valinud lasteta elu. Pean ausalt tunnistama, et ma’i saa öelda, et ma seda’i kahetse. Mõnevõrra kahetsen küll. Ma’i tunne puudust väikesist lapsist, ei tunne puudust kooliminekueas lapsist, Isist hindeist &ms. Ning väikesed lapsed ajavad mulle endiselt hirmu peale & endiselt üritan ma põgeneda seltskonnast, kus neid leidub. Aga sellisist, just-just täiskasvanuikka astuvaist, puberteedi & varase täiskasvanupõlve piiril asuvaist, keskkoolieas ning ka veidi vanemaist lapsist, neist tunnen ma pisut puudust, IIx tekkib tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud, kui mul neid ei ole.
Aga see ei pane mind sugugi x juba vastu võetud otsusest loobuma. Endiselt olen veendunud, et inimesele on kõige parem üldse mitte sündida sellisesse maailma, mis meid praegu ümbritseb, samuti on täiesti kindel, et majanduslikult ei ole mul lastekasvatamine kuidagi võimalik, kuid pean end halvaks lapsevanemaks ka psühholoogilis-pedagoogilises mõttes.
Ega polegi enam muud lisada, kui et tänane sissekanne on minu reaktsioon Delfis ilmunud kirjutiste sarjale laste kanepitarvitamise kohta. Mulle tundub, et sarjaga anti muuhulgas mõista, et kui teismeline on xa kanepit proovinud, on tal kohe “uimastiprobleem” ning niivõrd kitsarinnaline lähenemine suisa sundis mind klaviatuuriklahve klõbistama.
Ahsoo, julgen ka väita enda tutvusringkonnas olevat vähemalt 1 lapsevanema, kes on minu meelest ideaalne, vastab täielikult sellele, milline minu meelest peab 1 lapsevanem olema. See on Muudlum . Ma’i saa siin midagi kindlat tglt öelda, sest olen Muudlumiga kohtunud ainult üsna põgusalt, kuid vastava mulje on ta suutnud jätta ning seda muljet kinnitab mdgi ka Luiks oma olu & tööga.
Obesega Riiga 
Mul on kaks last ja nad on kaunis eri tõugu:) Ma võiks selle kokku võtta nii, et kui algavas puberteedis Luiks nimetas mind kodanlaseks siis tütar oma algavas küll ei nimeta ( sest talle ei meeldi suhelda, küll aga tähele panna) aga vast peab mind boheemlaseks. Ja ideaalsed lapsevanemad on kindlasti täitsa teistsugused, äkki Vladimir Levil, kui tal oli lapsi, kasvas üles pesakond mediteerivaid elurõõmsaid jõnglasi.
Aga me täname meile osaks langenud tunnustuse eest!
ma õpetaks hea meelega oma varateismelisele kodustes tingimustes viisakat alkotarbimist, aga mingil põhjusel on ta hull konservatiiv ja suhtub igasugu meelemürkidesse range eitusega. (rangel eitusega suhtub ta ka suuremasseossa tundmatusse sööki ja on teda vahest vägisi sunnitud näiteks martsipani proovima). karta on, et alguse teeb ta pigem sõpradega, kui emme-issi turvalises seltskonnas. seksi suhtes on ta täielik homofoob ja ükski loeng ei aita.
Mhh, meenuvad keskid lapsed, kes keeldunud praekastet söömast, sest nad polnud taolist asja varem näinud, sest kodus kastmega praadi ei tehtud ning sõbrad polnud ka söönud taolist.
Minu meelest oleksid Sa täitsa tipp-topplapsevanem ka väikelastele, sest kasvatus algabki juba enne laste sündi 🙂 Kui algusest peale on lapsega suheldud ja asjad lahti räägitud, siis pubekaeas suuri probleeme ei tekigi või vähemalt julgeb laps probleemidega ka siis Sinu poole pöörduda…
Eluterve jutt Sul igatahes…
Kui sul selline suunamise-toetamise inspiratsioon juba peal käib, siis äkki saad seda rakendada mingite muude laste/noorte peal? on ju igavene hulk noori ja lapsi, kes sellisel moel oma vanematega suhelda ei saa. Ja isegi noori ja lapsi, kes küll saaks, aga ei suhtle, sest mingis vanuses tunduvad vanemad sageli nõmedad lihtsalt sellepärast, et nad on nõmedad. a võõram täiskasvanu ei pruugi nii nõme tunduda.
On ju igavene hulk noori & lapsi, kes sellisel moel oma vanemaiga suhelda’i saa, aga vt. ega need noored ei sattu ju minu tutvuskonda ka mitte kuidagi, eksju:)
Ning mdgi ei taha ma kakelda vihaste vanemaiga, kes tulevad & mind oma võsukese kindlakäeliselt allakäiguteele suunamise eest neavad ning nuhelda soovivad:)
Aga &h, ma hirmus hea meelega suunaks & toetaks noori. Ma tunnen fckng kutsumust lausa, kuid &h, mis mul selle kutsumusega ikka pihta hakata, sest võimalikud suunatavad & toetatavad lihtsalt ei sattu minu eluteele kuidagi.
Noored anarhistid ju tegid sotsiaalkeskuse, mine aita neil seda toimima panna 🙂
sul on ju noori sõpru. ilmselt nad ikka kuidagi su eluteele graviteeruvad.
[…] PH postituse sellele lõigule: […]
ma ka mõtlesin postitust ja Notsu kommi lugedes esimese asjana selle peale, kuidas reageerib üks keskmine noort kasvatav lapsevanem kuuldes, et tema alaealine (pluss/miinus natuke) tütar veedab aega võõra neljakümnele läheneva onuga, kes ütleb, et õpetab tema võsukest nt kultuurselt alkoholi tarbima… või ka poega – vahe ei ole suur… ma vanemate hulgas kindlasti esinevate erandite peale ses olukorras eriti ei loodaks 🙂 …
Kui juttu on lapsevanematest, kes ise oma lastega kõnelda ei mõista, on mul kuri kahtlus, et nad ei lähe nagunii lapse jaoks autoriteedina eriti arvesse, nii et ilmselt sellisel juhul last eriti ei huvita, mida lapsevanem tema liikumisest arvab… või eriti raskestisuheldaval juhul ei saa lapsevanem ilmselt teadagi, kus tema laps liigub või mida teeb.
Mul on mõistlikud vanemad; kui ma nii 14-15 aastaselt Pikas Jalas ja mujal töllerdasin (kusjuures alkoholi tarbimata, sest selles vanuses ma lihtsalt peaaegu üldse alkoholi ei tarbinud), siis ema küll natuke pabistas ja natuke väljendas seda oma pabinat, aga tal oli tervet mõistust asja mitte ära keelata. Kuigi ka neis ringkondades oli küll neljakümne ringis rokipeerusid, küll mitmesuguseid huvitavaid aineid tarvitavaid tegelasi.
Ohh, tänan, et sa mind nii nooreks pead. Tglt. kukub mul tänavu juba 42 ette.
kepiloomadest… a kui “lihtsalt kepiloomana” kasutamine on vastastikune, võib-olla isegi kokkuleppeline (olgu siis vaikivalt või teisel moel), st – pooled on teadlikud ja rahul, ega eeldagi muud, kas siis pole mitte ok?
Siis on mdgi OK, aga ma sellist oluxa, kus mõlemad pooled on teadlikud & rahul, ei oska kuidagi kellegi ärakasutamiseks pidada.
Mina tegelikult natukene kahtlen alaealiste “vabas kokkuleppes” selle koha pealt… Samas, erandid on kindlasti vòimalikud, lauaga ei làheks lòòma, aga kontrolliks kyll vàga sygavalt, et olla kindel, et see on tàie teadmisega, tagajàrgede jms peale mòeldes ja valikuid, alternatiive jne kaaludes tehtud otsus.
Vòib-olla ma olen konservatiiv, muidugi, aga selle kepiloomlemusega on ju aega kyll.
üldse on selle teema juures mu meelest suur vahe, kas me räägime alaealistest või nõks vanematest noortest… kas me räägime enda – olgu siis või kujuteldavast – lapsest, probleemsetest peredest pärit noortest (kes lõpetasid vanematega suhtlemise umbes ajast, mil hakkasid ise külmkapi ukse lingini ulatuma) või nö Harju keskmisest perest pärit noorest – millised on enamus, kelle vanemaid huvitab küll, kuid kes alati ehk ei oska või ei jõua süveneda…
mina ei tekitaks suurt probleemi seal, kus kaks alaealist kepiloomlevad omavahel – uudishimu pluss hormoonid, lauaga, jah, ei lööks, kuid kaldun arvama, et see on enamasti vastastikune, nö võrdsetel alustel… küll aga muutun ma äärmiselt kahtlustavaks siis, kui üks pooltest on alaealine ja teine oluliselt vanem… kui üks täiskasvanud mees (üldiselt, ma ei pea silmas konkreetselt PH-i) tunnistab, et tunneb suurt soovi rääkida seksist 13-14 aastastega, siis hakkab mul kusagil kukla tagumises otsas häirekelluke lööma vaatamata sellele, et tean isiklikult mitut positiivset näidet…
samas kui täiskasvanud oma 13 pluss aastastega veidigi seksist seletaks, oleks väga ok ja igati tervitatav…
samas kui noor, no erinevalt ja väga umbes, ütleme et vanusest 18-22 juhtub mõnda aegagi omama endast vanemat (kogenumat, päris paarikümne aastane vanusevahe on mu meelest pigem ekstreemsus), intelligentset ja igast kompleksidega mitte ülemäära koormatud armukest – sellist, kes õpetaks siis, kui suurest uudishimust ja hormoonimöllust tingitud kepiloomlemine on omaealistega ära kepiloomeldud, oma keha tundma ja armasta, ennast ja teist nautima – siis ta pigem võidab… nii mina usun…
*
mina vanusest 15 pluss suhtlesin ka endast kuni paarkümmend aastat vanemate meestega, kuid see osa neist, kellest ma tänase päevani lugu pean, ei õpetanud mind ei jooma ega suitsetama… nad ise jõid ja suitsetasid ja utsitasid mind väikekaliibrilisest pätist (mis oli minu igati loogiline väljavaade) ok-inimeseks saama, keskooli lõpetama ja ülikooli minema… jooma õpetasid teised, suitsetama õppisin ise… seejuures suitsetamise osas olen hullult kahetsenud, et hetkel, mil ma alustasin või vähemalt enne, kui päevas tarbitavate sigarettide arv ulmeliseks muutus, ei leidunud ühtegi täiskasvanud, kes oleks mõjutanud või vähemalt proovinuki mõjutada mind seda mitte tegema… ema teadis algusest peale, kuid esialgu tegi näo, et ei tea, hiljem (kuid kaugelt enne minu täisealiseks saamist) suitsetasime koos…
Nii mõneski mõttes kaldun sinuga nõustuma. Teismelistele tuleks rääkida seksist avameelselt. Aga samas leian, et vähemalt mingikski ajaks võiks seks jääda rohkem muinasjutuliseks toiminguks kahe armunud inimese vahel kui et kahe sõbra/tuttava vaheliseks ihade rahuldamiseks. Selles mõttes mina ei arva, et kahe alaealise omavaheline kepiloomlemine on normaalne. Kaks täiskasvanut, kes suudavad iha ja tundeid vaos ning (võibolla) ka eraldi hoida, on hoopis teine teema. Minu jaoks on küsimus selles milliseid väärtusi me oma lastele õpetame/edasi anname…