The aftermath of the bomb attack that killed G...

Image via Wikipedia

Conversation Killeri jutu parafraas, inspireerit möliseva & liikuvat pilti näitava meedia tööst vahetult terrorirünnakuile järgneval ajal, tingit mdgi eilseist Norra rünnakuist & pühendet nende rünnakute ohvreile. Peab väljendama minu tsunftihäbi & piinlikkust, alati kui ma näen ekraanil näidatavat abitus seisundis inimolendeid (IIalt tean ma mdgi põhjendusi, miks neid näidatakse, nii elan ma isegi pideva dilemma tingimusis).

Terrorirünnak sarnaneb väga sõjaga, mõlemas oled nagu koer liikluses. Mitte sittagi aru ei saa. Mingid asjad käivad jube kiirelt. Pidevalt on õhus surm. Midagi lendab jubeda, uskumatult õela vilinaga. Arvatavasti on selle peale kirjutatud “Death from Above” või “Säh fašist”. Kuhu lendas? Kuh..
(Õhus on mingeid kilde, peamiselt betooni ja muud sodi, mis läheb rõvedalt silma ja kõrva aga ei tapa)
Koer on ikka keset tänavat, neli rida kummagisse suunda. Ja persse see kuradi lööklaine pärast plahvatust, mida vittu see Su kõrvadega teeb! Issand kuradi Jumal palun ärge tehke seda…
Kuskilt avatakse tuli aga isegi Iraagis käinud palgasõduril on raske aru saada, kust. Sina situd lihtsalt ennast täis. Varjud (omaarust varjud; pange tähele – here comes the stupid move) kuskile auto taha ja siis vaatad, et oled kolmest küljest ikkagi avatud ja kuhugile üle lageda platsi joosta ei saa.

Kuskilt läheneb taas miski jubeda vilinaga, ei julge vdta ka. Vilin läheb järjest tugevamaks, ju see pihta tuleb. Miski lööks sulle nagu vastu külge, enne kui sa selle huvitava teema üle tõsisemalt mediteerima jõuad hakata, vajub pilt tasku.

Pilt tuleb ette tagasi, vastikult valus on olla, õnneks kuidagi tuim, isegi oiata eriti ei jaksa. Püksid said juba algatuseks täis situt, aga nüüd näikse sealkandis olevat veel midagi, mingi punasekirju soga, haiseb vastikult & kleepub igale poole. Pole just meeldiv vtpilt, õnneks ei saagi seda vdta, sest ei suuda pead keerata. Krt, saaks selle sigaduse keskel lonksukese juuagi kusagilt. 1 käsi annab liikuma, II ei anna. Niipalju kui näha on, on ka seal see punasekirju sodi, milles leidub vist verd, mingeid sooni või kõõluseid või on need hoopis lihased, krt. seda teab, nahatükke ning seda, mis riietusest järele on jäänud. Eemal põõsa küljes ripub ka 1 jäse, aga see vist pole sinu oma, see kummaline vereklomp vist ikka on jäse & vist ikka on sinu küljes.

Sa näed välja täpselt selline, et sa iial, xan iial, ei taha, et keegi sind sellisena näeks. “Naeruväärne” on pehmelt öeldud, “Armetu” on ehk juba täpsem. Ei mingi heroilisust, ei mingit eneseväärikust, peale vereklompide & räbalate on ainult hunnik nõrkust, armetust, inimlikku viletsust. Kui sa jaksaksid sellele mõelda, tunneksid sa end nii häbiväärsena, niivõrd jõletuna, et kõige jubedam prükkar tunduks sulle su enda kõrval kangelasena. Sa sureksid häppi, ainus, miks sa seda’i tee, on, et sa oled omadega niivõrd läbi, et sa’i suuda sinnamaale mõelda.

Mida sa ikka mõtled, kui kogu pilt avaneb nagu läbi mingi hägu, silme ees on kohutavalt udune. Kõrvad kohisevad, pea käib ringi, pool keret on täis tuima valu ning iga hetk muutud järjest nõrgemaks & nõrgemaks. Kuivõrd sa ennegi just mingi Apollo polnud, vaid selline täiesti tavaline kontorirott, suhteliselt treenimatu kehaga ning suhteliselt tavalisis kontorirõivais, siis on sinust jääv vtpilt mdgi eriti armetu. Hunnik verist meheliha, mis järele jäänud keskealisest, kergelt kiilanevast ning tavaliseski vormis pisut naeruväärsena mõjunud isikust.

Aga sinu pihta on sihit ei enam püssid ega automaadid, vaid kaamerad. Kümned filmi- & fotokaamerad ning kaameramehed teevad usinalt oma tööd. Klõpsutavad, sõidavad peale, sõidavad maha, teevad panosid &ne. Sinu 15 minutit kuulsust on käes, paraku oluxas, kussa enam viletsamana & armetumana mõjuda’i saa. Lihtsalt ei saa. Sul on sellest kama – sina voolad vaikselt verest tühjast, tunned end järjest halvemini ning hakkad taas vaikselt ära vajuma. Tglt. on kama ka kaamerainimesil – nemad võtavad lihtsalt täie professionaalsusega üles kõike, mis ette jääb. Emotsioonid tulevad hiljem.

Lõpuks ometi jõuavad päästjad & arstid sinuni. Sinu elu on päästet, sinu imago aga muutub veelgi vääritumaks, veelgi naeruväärsemaks. Täisjõus mehemürakas naisarstide kätte vahel abitult halisemas, võimetuna enda heaks ise midagi tegema, võimetuna isegi oma oluxa päriselt aduma. Ning mdgi see verine puding, mis on järele jäänud sinu kehast ning need räpased räbalad, mis on alles sinu rõivaist. Ning sinu miimika on niivõrd siiras, niivõrd lapselik, niivõrd &ne, et nii avat ei ole sa enamasti isegi oma lähimate inimeste ees. Aga siin reedab sinu nägu abs. kõik sinu mõtted, sest sa lihtsalt ei suuda IIiti. & kõik see jõuab rahvusv. telepildi kaudu juba lähiminuteil miljonite inimesini kogu maailmas. Miljonid näevad sinu tragöödiat, aga see on ka sinu alandus, sinu vääritus, sinu nõrkus. Miljonid näevad kõike seda, mida sa mitte mingil tingimusel mitte kellelegi poleks nõus näitama.

Lõpuks taritakse sind, nagu mingit objekti, kanderaamile ning veeretatakse kiirabi poole. Kümmekond kaamerat ustava jäljekoerana kannul. Hullem on aga alles ees. Keegi tööeesrindlasest reporter pistab sulle mikrofoni nina alla & küsib midagi stiilis “Kuidas see juhtus?”. Ning kahjuks oled sa suuteline kuuldavale tooma mingeid artikuleerit häälitsusi ning sa paiskad halastamatult salvestavasse audiovideoseadmesse ebainimlikult haledat lalinat, nutuga pooleks.

Paari kuu pärast saad sa haiglast välja, enam-vähem 1s tükis. Hing sees ning isegi käsi jäi otsa, ehkki hästi painduda’i taha. Siis näed sa mingis telesaates juhuslikult seda materjali, mis sündmuskohal filmiti. Loomulikult tunned sa ennast ilmeksimatult ära. Seda häbi & masendust, mis sind sel hetkel valdab, on võimatu kirjeldada. Kas sa end selle vtpildi pärast just ära tapma hakkad, aga jooma ajab küll kõvasti, tugeva kliinilise depreka võid ka saada, seda enam, et pärast terrorirünnaku üleelamist pole su närvid niikuinii enam päris korras, kui pehmelt väljenduda.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. udupea ütleb:

    maitea, mul vist oleks kama… või ma vähemalt väga ei põeks – rõõm sellest, et hing sisse ja isegi käsi otsa jäi ületaks muu

  2. notsu ütleb:

    ja mis mõttes on raskelt vigastatud inimene, soost ja vigastusele eelnevast seisukorrast olenemata, “täisjõus mehemürakas”?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s