The Montmartre Bus doing the rounds near to th...

Montmartre - siin elasid-olid I põlvkondade Pariisi boheemlased, enne kui see koht mandus keskpäraseks ning kultuur hoopis Montparnasse'l õitsele lõi. Image via Wikipedia

Arvasite kindlasti, et ka mina olen kaasa läinud üldise trendiga ning kajandamisest loobunud. Ehhee, tutkit!:) Säilitan täielikult oma mässulise vaimu ning blogin edasi mis mühiseb, ehkki salongides leitakse kajandamine ammuilma juba väga passe olevat. Kuid intrigeerivast pealkirjast hoolimata ei tasu tänasest sissekandest ohjeldamatut sõimu ning klatši otsida – sissekanne kõneleb linnaruumist.

See oli a-id tagasi, vist eelmisel saj-l veel. Igatahes olime Eesti asjalikuima & vist ainukese reggae-bändi Rasta Orchestra kontserdil (venelaste bänd ju, ma’i tea 1ki etnilisest eestlasest head reggae-artisti, ilmselt teen ma nüüd kellelegi ülekohut, võite mulle selliseid artiste & ansambleid tutvustada) Harjumäel. Vd. avanes kesklinna “pilvelõhkujate” poole (mingi osa neist oli tollal juba olemas, vahepeal on neid juurde kerkinud). Siis Kati ütles: “See siin näeb välja, nagu suburbia & city piir suurlinnas. On selline lubadus, et kõrghooneiga algab juba päris city“.

Selle lause peale olen palju mõelnud. Tõesti Tln ongi selline linn. Sedamoodi valelik, petlik. Neid tõotusi, et kohe-kohe saab uimasest suburbiast ehtne city, et asjad juba liiguvad sinnapoole, neid on Tlna kesklinnas päris palju. Täna näit. tulin Narva mntd pidi Kadrioru poole ning Viru & TLÜ vahel Kadrioru poole vdts oli täpselt selline tunne, et &h, just siin on uimase suburbia ning elusa kesklinna piir, et kohe-kohe tuleb see päris, see ehtne kesklinn, see elav, tukslev & inimesiga. Ehkki sa tead, et Tlna poolpidune-pooluimane kesklinn (mis suurema osa eestlaste jaoks pidavat juba niigi liiga kiirustav & närviline olema, ohhissand, ma’i hakka sellest eestlaste mentaliteedist vist kunagi päriselt aru saama, ehkki ju isegi eestlane, sealjuures isegi üsnagi pikatoimeline & uimane. olen), just sellise mentaliteediga, nagu suurlinnas vb päris kesklinna piirialul kohata, jääb juba su selja taha ning ees on hoopis uued, endasse sulguvad suburbiad. Aga ma tean, kust siin mu tajuhäire tuleb. Tekkib analoogia Kopenhaageni ning selle ümbruse rannajoonega, millel jookseb tänav, mida km-te, kui mitte 10-te kaupa ääristavad pisikesed restoranid. See analoogia tekkib, ehkki tead, et siin läheb linnaelu suht uimaselt edasi Viimsini ning siis ongi nagu kõik. Ehkki päris täpselt ma’i tea, pole juba üle 10 a. Viimsisse sattunud, räägitakse – see kant olla varasemaga võrreldes hoopis linlikum, hoopis elusam.

Aga &h, neid tühje lubadusi, et , ok, kohe-kohe hakkab päris linn, neid on Tln täis. Erinevalt muist Eesti linnus, mis on oma väiksuses paratamatult liiga ausad, et taolisi tõotusi üldse andma hakata.

Iseasi, et mis neist lubadusist siis ikka niiväga. Postmodernism sätestas, et suurte metropolide aeg on läbi niikuinii. Nüüdseks on postmodernism ise ka läbi, aga metropolide kohta öeldu kehtib ikka. Kuid läbi pole mitte ainult metropolide aeg, vaid ka tähtsate keskuste aeg metropoli sees. Klassikalise mõttes cityga pole enam niiväga pihta hakata. Elu ei käi ju enam mitte citys, vaid seal, kus midagi tehakse, kus toimub olulisi asju. Sinna kogunevad ka Tähendusega inimesed ning nende kannul ka niisama rahvas lõpuks. Pariisis ju XIX saj-lgi ei kogunenud tõsiselt tegija kunsti- & kultuurirahvas mitte kodanlikku kesklinna, vaid alguses Montmartre‘le ning järgmine põlvkond Montparnasse‘le. Helsingis võis kultuuri seisukohalt olulisi inimesi kunagi tõesti kohata Esplanaadil, Kappelis näit., aga hiljem liikusid nad Kalliosse ning on sealt järjest enam edasi äärelinna ning sealseisse õllekaisse &ms. kõrtsesse liikunud. Seega vb Helsingi kohta öelda sootuks, et seal käib elu suburbias, kult-selt oluliste sündmuste järele mine äärelinna ning mida olulisemaid tegelasi kohata tahad, seda enam äärelinna mine. Ning nõnda on see igal pool. See leevendab ka Tlna antavaid võltslubadusi. Sest City on tänap. City niikuinii ainult arhitektuuri ning läbivoolavate rahvamasside suuruse, aga mitte enam kultuurisündmuste olulisuse ning parasjagu aktuaalsete kultuuri- & kunstitegelaste liikumise seisukohalt. NY-ski on värskeim kult. kolinud ammuilma kuhugi Brooklyni taha.

Sa ainult pead teadma õigeid kohti, kuhu minna. Vastasel xal on sinu pärisosaks igav suburbia või “ajalooliselt läbiproovit tuntud headus”. Viimasel pole vigagi, see on mõnel juhul ju suisa kohustuslik – mitte välise, vaid sisemise, isiksusliku, surve tõttu. Aga värsket kraami saad sa ikka siis, kui tunned õigeid inimesi, kes viivad su õigesse mahajäet laohoonesse. Seega vist on kult. tänapäeval tõesti uuesti muutunud ka elitaarseks?

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Morgie ütleb:

    tegelikult tuleb nende vanade laohoonete asukad endale facebookis sõbruks märkida ja kultuuriinfo voolab sulle isegi koju kätte. Ei ole moodsal ajal mitte miski keeruline, kallis ega elitaarne, isegi kuulsus mitte.
    A mis mõttes on blogimine passe? Häh. Mina olen vanamoodne inimene.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s