Käisin minna meie Anubis-Donnaga operatsioonil kaasas (õieti küll ainult selle alguse & lõpu juures; operatsioon ise lihtlabane steriliseerimine, et enam 8t või umbes nii kutsikat oodata’i oleks), jõudsin koju tagasi, tegin arvuti lahti – ning mida ma näen? Hirm & paanika taas valla. Börsid kukkunud otsapidi solgipange ning terve kari eksperte, netikommentaatoreist rääkimata, ennustamas, et just täna algas apokalüpsis. Algas uus ning tõeline, tõsiseltvõetav, majanduskriis, millega võrreldes eelmine 1 tühipaljas naljategemine oli. Tõenäoliselt on neil õigus ning kõige rohkem õigus on just suurimail pessimistidel. Pidu on läbi ning ega see salatikausipõhjade lakkumine ning liisunud pitsipõhjade kummutamine väga kaua kesta saa. Jäänused on kõigest jäänused & saavad ruttu otsa. IIpidi on tõsi ka see, et ressursikriis on kriis eeskätt praeguste levinud maailmakorralduste jaoks, kui asju mõistlikumalt ajada, jätkuks meile kõigile, vähemalt siinkandis, veel üsna lustlikukski eluks. Aga millal enne asju mõistlikult aet? Pole seda teinud N-Liit, USA, Sksm, Pr, üldse keegi pole. Kuid isiklikus suhtumises võimalikku kriisialgusse on 3a. taguse ajaga võrreldes oluline vahe.

Kui tollal valdas mind üsna hüsteeriline paanika, siis sedaxa teatav külm rahu, millega kaasnes tugevasti pragmaatiline mõtlemine. Loomulikult mõtlesin ma välja, et kõik läheb suure kiirusega joonelt tagumikku, ent taolist hirmutav-ähvardavat varjundit, nagu eelmisel xal, sel enam ei olnud. Vbl on põhjus lihtsalt selles, et eelmisest majanduskriisist ronis maailm surnud hobust täis pumbates suhteliselt välja. Täispuhut surnud hobune’i suuda kaua kedagi aidata, aga no hetkeks tekkis pilt elusast ratsust ning sellest piisas.

Aga naljakas on see, et millised mõtted mis järjexas pähe tulevad. I mõte oli, et “kui ma jään töötuks, siis mis koerist saab, ülal pidada ma neid ju enam ei suuda”. Alles seejärel ning tükk aega hiljem tulid need mõtted, et ise olen ma ka siis ju näljas, sest raha toidu ostmiseks ei ole. Tööst & leivast pole mõtet unistadagi, sest näeme ju selgesti, kuidas enamik eelmise kriisi ajal töötuksjäänuist pole hiljem enam töö poegagi näinud (ning meil veel räägitakse midagi “kriisist väljatulekust”). Näeme ka seda, kuidas nende saatus praktiliselt mitte kedagi peale nende enda’i koti, mis kinnitab samuti minu teesi sellest, et raskusis on inimene alati 1i – raskusis inimene jäetakse maha, sest kõik, k.a. IId samalaadseis raskusis inimesed, põgenevad tema kui katkutõbise juures. Raskusisse sattunud inimesel pole sõpru, sugulasi ega isegi mitte seltsilisi. Ta on paaria, inimkonnast väljatõugatu ning sellisena vb ta loota ainult iseendale. Elav illustratsioon on meil Eesti töötute pidalitõbila kujul praegu silme ees, miska’i saa keegi mulle ka vastu vaielda, sest kuidas sa ikka kuulutad valeks selle, mis sulle oma olemasoluga parasjagu otse näkku kisendab.

Nii et pean üle elama selle, et oma koeri ei saa ma enam kuidagi aidata, kui mul & Katil töökohad kaovad. Ning ülimalt võimalik, et seexses kriisis ei jää enam alles mitte 1ki avalik-õiguslikku töökohta, sest kõik avalik-õiguslikud institutsioonid suletakse. Aga tõenäoseks on peetud ka Weimari Vabariigi tüüpi hüperinflatsiooni, miska pole kellelgi ka tema töökohast enam suurt kasu – raha niikuinii ei maksa. Hinda lähevad need, kel on midagi, mida parasjagu väga praktiline maailm vajab, või kes oskavad midagi, mida ses praktilises maailmas tingimata teha vaja on. Nemad saavad oma asju või oskusi toidu & peavarju vastu vahetada. Minul pole & ma’i oska, järelikult on minu pärisosa olla näljas & paljas, kuni lõpetan kas räbaldunud & täitanud laibana tänavanurgal või siis natuke paremas konditsioonis, kuid see-eest varem inimsööjate katlas.

Aga see kõik tundub kuidagi tühine, võrreldes sellega, et pean pealt nägema oma armastet koerte tragöödiad. Ohh, olgu mistahes jõud tänat, et mul ikkagi jätkus mõistust mitte lapsi saada, sest mdu oleks mu tragöödia ilmselt xis suurem. Olla jobuisa, kes oma laste heaks midagi teha’i suuda, ning laseb neil nälga surra – õudne.

Saate lõpetuseks veidi lõbusamate teemade juurde. Olen enda arust kirjutanud viimaseil päevil juba 3 väga sisukat sissekannet (praegune k.a.), aga klikinr., mis eelmisel nädalal liikus juba 300 lähistel, püsib praegu visalt 100 ümbruses. Seega on nädalane paus kajandamises teinud minu lugejanr-ile ikkagi korvamatut kahju ning enam-vähem norm. kõrgusele neid enam kergitada’i õnnestu. Aga eks selline tagasiminek näita ka, et “keegi mind ei armasta”:) (Panin fraasi jutumärkidesse, et mitte solvata kumbagi oma lugejaist, sest mõlemad neist on valmis kiiresti tõttama mind lohutama, et nemad küll mind armastavad & minust lugu peavad – vähemalt seni, kuni ma veel kajandan ning mitte töötu & kodutuna tänaval ei konda, sellist inimest on raske armastada & temast vähimatki lugu pidada tõepoolest, nii et saan aru, miks kõik mind sel hetkel hülgavad, ega imestagi selle üle väga – &h, ma tõesti tean & usun, et te mõlemad mind hindate & armastate, mille eest olen teile väga tänulik ning hindan ka teid kõrgelt & tõotan vastuarmastust ning ustavust vähemalt pikaks ajaks, kui mitte kauem:)
P.S. Vahepeal on tulnud uudisi, et paljud börsid enne sulgemist juba tõusule pööranud ning paanika selleks xaks läbi. Elame-näeme.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. udupea ütleb:

    midaiganes, kui ei tööd ega leiba siin enam ei ole, tuleb kuhugi soojemasse kohta kõndida. emakeel ja isamaa on armas küll, aga kuuse all on talvel külmem olla kui palmi all. justnimelt kõndida, sest viimase rahaga on kindlasti targematki teha, kui seda sõitmisele kulutada ja ega mujalgi kohalikku keelt mitteoskavat töökohad ees ei oota, neid ei jätku omadelegi. nii, et kiiret on vaid külma eest äraminemisega.
    koertest on sel teekonnal kindlasti vaid abi – kaitsevad ja ehk õpivad jahtigi pidama

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s