Tallinna Kesklinn

Kui sa armastad Eestimaad, oled sa kohustet vihkama seda linna, eriti kui oled ise selle linna elanik. Või vähemalt põlglikult suunurka kõverdama. Image by zkvrev via Flickr

Mis siin salata, ega elul Eestis pole väga vigagi, ses mõttes, et ma pole siin paljugagi rahul ning otsin mdgi võimalusi kõige selle muutmiseks, millega ma rahul pole (demokraatia ju selles seisnebki, et kõik üritavad just endale meelepärast maailma kehtestada ning siis kukub välja täpselt nii nagu kukub, enamasti väga halvasti ei kuku, kui mängureeglid on asjakohased & täpselt paika pandud). Aga kui mulle tõsiselt raskestitalutav kliima ning suurlinnade puudumine välja arvata, siis sünnib täiesti elada ning eks siin ole 1jagu ilusaid asju & toredaid inimesi ka. Kuid mis mind tõsiselt häirib, on et kui sa ütled, et “mulle Eesti meeldib”, või “Eesti on täitsa tore koht”, siis, nagu minu kogemused & vaatlused, et tuleb tasuta kaasaandena võtta ligi terve hunnik hoiakuid ning suhtumisi, milliseid ma sugugi ei taha. Enamasti seisnevad need hoiakud & suhtumised nii ehk naa sallivuse puudumises. Järgnevas kirjeldan neid mõnevõrra – ehkki varem olen pea neist kõigist ka eraldi juttu teinud:

Armastus kui kohustus vihata/halvustada kõike muud “Eestis on hea olla”, “Mulle meeldib Eestis” & muud sarnased konstruktsioonid kätkevad pahatihti kohustuslikku eeldust “Aga mujal on halvem/viletsam/nõmedam”. Kogu meie hea seisneb selles, et mujal on halb. A la “Hispaanias on liiga palav, Tais on hiidlained, Jaapanis maavärinad, Californias mürkmaod”. Siinkandis ei suudeta oma kodumaad kiita kõiki ülejäänud maid automaatselt kultuuriliseks IIks kuulutamata ning neid seejärel halvustamata. Tõsi küll, leebemate & sallivamate isamaa-armastajate jaoks vb mõni II riik ollagi täitsa tore, aga ta on ikkagi kuidagi viletsam Eestist ning seda viletsamolu tuleb rõhutada. “Mina tahan elada siin, aga ega mujal on/vb olla sama tore” ei tule Eestimaa armastamise puhul miskipärast kõne alla.
Armastada tuleb justnimelt maad – “Olen uhke eestlane, samas uhke linlane” ei tule kõne allagi. 1 erandina – selleks on Trt. Trtlane vb oma linna armastada, meie kultuuriteadvuses on Trt kuidagi võrdsustet maaga. Aga mdu on äärmisel juhul lubat variant “Ega sel linnaelul pole niiväga vigagi, aga noh vähemalt paar xa a-s ma ikka tahaks värske mulla & rohulõhnaliste aasade manu, oma juurte juurde, sest juured on mul ju ikka otse maas”. Sellest tuleb aga järgmine ning mind erilisel viisil vihastav punkt:
Tln ei kuulu Eestisse enamgi veel, Tln on Venemaa kõrval 1 välisriike, mille vihkamine on kodumaad tõsiselt armastavale eestlasele enam-vähem kohustuslik. Eriti tugevasti pead sa Tlnt vihkama mdgi juhul, kui sa ise selle linna elanik oled – siis tunnevad kõik sinu väljaspool Tlnt elavad sugulased huvi, kassa ikka vihkad oma kodulinna piisava innuga. Kui ei vihka, siis paha lugu, sa järelikult ei armasta oma isamaad. Tõelise Eestiarmastuse juurde kuulub lahutamatult teadmine, et riigi praegune pealinn tuleb varem või hiljem merre pühkida ning seni vb seda taluda kui mingit paratamatut, aga sealjuures äärmiselt ebameeldivat pahet, väärnähtust.
Kui sa armastad Eestit, siis pead vihkama eestivenelasi. Üldiselt eeldatakse mdgi vihkamist Venemaa & kogu vene kult. vastu, kuid siin on olulisi erandeid – on õige mitu neid tuntud avaliku elu tegelasi, kes on avalikult tunnistanud, et nad armastavad Venemaad, vene kult-i – & Eestit!:) Aga siin peab poolkohustuslikult järgnema mdgi mingi ohkamine teemal, et oh oleks need meie venelased ka siis sellised, nagu need “päris” venelased. Igatahes lause “Ma armastan Eestit ning ohh, need eestivenelased on 1 krmse tore punt” mõjub pühaduseteotusena ning annab enamiku isamaa-armastajate jaoks märku, et ega sa vist päriselt oma isamaad siiski armasta.
Armastus kui kuuluvuskohustus. Selle võtab ilusasti kokku Justamendi laul, kus on sõnad “Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos” (sõnade autorit mul kahjuks ei õnnestunud kindlaks teha). Ehk siis – kui sa Eestit armastad, või kui sulle siin elada meeldib, või isegi, kui sinu arust siin elamisel lihtsalt väga vigagi pole, siis oled sa pidevalt kohustet tõestama oma kuuluvust, oma osadust. Kollektiivsete rituaalide, muude tegevuste ning loomulikult hoiakute kaudu. Individualism, kuuluvuse ebaolulisus muudavad sind kohe kahtlaselt, rääkimata veel, kui sinu jaoks igasugune kuuluvus kuidagi orgaaniliselt vastuvõetamatu on.

Noor-Eesti ütles: “Jäägem eestlasiks, aga saagem eurooplasiks”. Tänap. saadakse sellest massiliselt aru nii, et “Kui sa oled eurooplane, veel hullem, maailmakodanik või humanist, siis pole sa enam õige eestlane”. Minu arust on see ebaõiglane. Mulle tundub, et väike grupp on kodumaa-armastuse usurpeerinud ning ülejäänud võivad kodumaad armastada vaid selle rühmaga ühinedes ning sealse muusika järgi tantsides. Pole siis imestada, et just Eesti puhul väljast vtjd tihti patriotismi natsismiga samastavad. Näit. Itaaliat võivad tõesti armastada kõik kes seal elavad, kommunistist liberaalini, veinitalunikust NY ülikooli professorini, kes oma kodumaale vaid paar x a-s jõuab, geiklubi juhatajast karmeliitide kloostriülemani, seal ei seata kodumaa-armastusele mingeid kummalisi lisatingimusi, ei püüta kodumaa-armastust väga kitsaisse raamesse suruda. Tglt. olen sama märganud ka Soomes, Skandinaavias, Saksamaalgi.

Lõpetuseks lause Venemaa sajandialguse teleseriaalist “Krot”, mis oli üldiselt üsna paras putinistliku propaganda platvorm, aga lahendet üsna elegantselt ning sisaldas päris häid thlpnkuid. Nagu näiteks järgmine:
“Aga mida tähendab patriotism sinu jaoks?”
“Minu jaoks tähendab patriotism tahtmist, et kõigil, kes meie maal kord juba elavad, oleks siin hea elada”.

Novot!:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

12 responses »

  1. kukupai ütleb:

    No kui nende kategooriate järgi vaadata, siis mina vist kohe üldse Eestit ei armasta😛
    Aga pole seni veel plaani pidanud siit ära kolida…. Kliima muidugi võiks parem olla🙂

  2. Franz ütleb:

    See Tallinna-vihkamise jutt on küll mõnevõrra liialdatud. Mina seda sellisel kujul ikka märganud ei ole.

  3. Kober ütleb:

    Sellistest teada.tuntumatest riikidest maailmas, nimetage mulle mõni, kes ei nõuaks, et tema kodanik peab oma kodumaad armastama?

    Ma usun ka, et linn on riigi osa, iseäranis nende võimurite jaoks ja vaevalt ükski propagandaminister kodumaa-armastusel rõhu Toompea linnuselt Kudivere lehmalaudale üle kannaks.
    Aga öelda tahtsin vaid seda, et tegelikult on see üsna selline isiklik asi, nagu religioon või armastus oma lähedaste vastu ja minu arusaamises eetikast EI TOHI ükski minister, presidendipäss ega kindral mulle rääkima tulla, keda-mida ja kui tugevalt ma armastan.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      &h, nii on see iga asjaga – kui sa tahad, et armastus kellegi/millegi vastu ruttu üle läheks, siis NÕUA seda armastust, tee armastusest KOHUSTUS ning ongi xas:) Ses suhtes on kõige hullem teatud newagelaste seltskond, kes nõuavad mingit ülevoolavat & väga üldist tingimusita armastust, mille objekt jääb tglt. väga segaseks (pealtnäha nagu “kõigi” & “kõige” vastu, aga lähemal vtlsl selgub, et ega see hulk nüüd nii piiramatu olegi). See möla mõjub küll nii, et tükk aega’i taha mingist armastusest kuuldagi.

    • Oudekki ütleb:

      Saksamaal küll keegi armastamist ei julge nõuda. Nad pärast jalgpalli MM-i Saksamaal ka arutasid, et äkki sai lippudega liiga palju lehvitatud.

      Itaalias ka keegi riigi kohta armastus ei julgeks ütelda. Nõuda, mitte mingil juhul, ei vasakult ega paremalt, muide, üks parempoolne partei, kes on ka valitsuses, omab oma ajaloos omajagu Itaalia lippude põletamise aktsioone.

      Hispaanias ka mingit riigiarmastusjuttu väga ei tule ette, Kreekas vist ka mitte.

  4. Kober ütleb:

    Noh, kreeklastel ehk mõiste “riik” nii väga ei käi, aga kuidas nad armastavad rõhutada, kuidas kõik sõnad (võib-olla veel mingid asjad) on kreeka juurtega😀
    Iseteadlikkust neil jagub. Mitte, et ma seda halvustaks…

  5. Kober ütleb:

    Jäin praegu ühe pseudoküsimuse peale mõtlema:
    Kui üks eestlane, kes hoiab kõrgel loosungit “Eelista eestimaist!” kohtab mongolit, kes ei pea millekski loosungit “Eelista Mongoolia tooteid”, kuidas siis seesugune eestlane sellisesse mongolisse suhtuks? Kas ta krimpsutab nina, et too küllalt patrioot pole või rõõmustab lootuses, et äkki temagi siis maarjamaist eelistama hakkab?

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Mind on jällegi huvitanud küs., et kui Eesti marurahvuslane turistina näit. Dresdenis viibides kohalike marurahvuslaste käest keretäie tappa saab, sest “mida sa ronid siia, krdi Ida-Euroopa kõnts”, kas ta siis on õnnelik, et kohtas tõelisi sks patrioote?:)

  6. luize ütleb:

    Selle Jusamendi laulu sõnade autor on V.Salumets. Võibolla Vello siis.
    Aga muus osas paistab, et sul on jälle see hoog peale tulnud, mis aeg.ajalt ikka. Vahel väljendub see Tallinn-Tartu vastuolus, vahel selles, et sa lapsi ei taha, vahel maaelu mitteelamisväärsuse rõhutamisel.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Lapsi ei taha ma permanentselt. Kui sa thlpnklt vtd, siis ehk avastad, et mul ka’i ole neid:) Ka ülejäänud tõekspidamised on mul üsna püsivad olnud, nii et mispuhul rääkida hoogudest II inimese püsivdte puhul, seda ma’i tea:) Ausõna, ma’i viitsi kogu aeg ka jahuda Tln-Trt vastuolust, viljatult elamise ilust ning isiklikust urbanismist, mis ei tähenda, et minu vastavais hoiakuis midagi muutunud oleks – ma lihtsalt ei väljenda seda parasjagu:)
      Tõepoolest, peagi 42-seks saava lastetu mehe puhul on päris naljakas väita, et “tal käivad aeg-ajalt laste mittetahtmise hood peal”:D

  7. notsu ütleb:

    Mulle on mulje jäänud, et selliseid tigedaid gruppe, kes tahavad kodumaa-armastust usurpeerida, on mujalgi. Aga ega see siis veel ei tähenda, et ma peaksin nendega kaasa noogutama ja arvama, et kui ma teisi ei vihka, siis ei ole mul õigust ennast patrioodiks nimetada. Loogilisem oleks nagu defineerida patriotism oma kodumaale parima tahtmisena ja ükski marurahvuslane ei tule mulle ütlema, et see, mida tema parimaks peab, on absoluutne parim.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s