1916 photograph of an execution by firing squa...

Image via Wikipedia

Ülima tõenäosusega’i hakka mind mdgi keegi kunagi hukkama ning ma suren nälgiva & täitanud vanurina mõnes rentslis. Selline on paraku realistlikuim väljavaade, pole mõtet tulevikku tglkst ilusamaks mõelda. Ega mulle hukkamine ka meeldiks, nagu olen juba kirjutanud, sureks ma parima meelega kevadises metsas selitades, kustuvate silmade pilk sinitaevasse tõstet. Ning mitte nälginu & täitanuna, vaid oma kodust näit. hommikusele jalutuskäigule tulnuna. Aga mis teha, kui sellist surma mulle’i anta, sest päris kindlasti mul vanaduspõlves kodu & toitu enam ei ole, jääb vaid prükkaripõli, kuniks selleks veel elu. Ning IIpidi, kui mind keegi peaks mingil põhjusel hukkama hakkama (jään näit. jalgu rev-le või võõrvägedele), ei küsi minu käest kindlasti keegi, kuidas minu enda arust mind hukata tuleks. Aga et eks me kõik pea ka halvas oluxas hea õnne peale lootma ning visandangi järgnevas, kuidas sellises kahetsusväärses situatsioonis see pisike õnnekilluke välja võiks näha.

Üldiselt, mahalaskmise xal on vist suht hästi läinud. Mahalaskmine tundub olevat väärikas suremisviis. Ehkki – väärikusse vägivaldse surma puhul väga uskuda’i tohiks, väidetavasti kaldub enamik inimesi enne kindlat surma väga tugevat surmahirmu tundma (no& millal siis veel, kui mitte siis, eksju?). Kui see on halvav, siis mdgi inimene liigub aeglaselt, pealtnäha kaalutlet sammul ning seisab kindlana. Väljapoole paistab see väärikana, sest maksimaalsest hirmutundest tingit sisuliselt halvatusel ning vaprusest tingit väärikusel on raske välisel vtlsl vahet teha. Aga enamik hukatavaid tegevat end juba hukkamisele viimisel täis ning see kindlasti väärikas pole. Ning kui keegi suudab sellest ka hoiduda, siis füsioloogiline tõde on, et surmahetkel teeb ta ennast ikka täis. Selle vastu aitaks vast surmaeelne paastumine, ilma isegi vett joomata (niikuinii pole sul enda elushoidmiseks süüa-juua vaja, kui sind peagi kindlalt tapetakse).

Kuid olgu – hukkamine on hukatavale õõvastav igatahes, eriti kui hukatav olen mina, aga mõned meetodid on ikkagi õõvastavamad IIist. Minu jaoks on parim mahalaskmise viis see, kui ma olen näoga oma hukkaja poole ning saan surmahetke sisustada otse püssitorusse vtmsga. Paremuselt järgmine variant on, kui mind sunnitakse näoga mingi krdi müüri poole ning lask tuleb selja tagant. Siis ma saan oma viimased eluhetked sisustada müüri detaile thlpnklt meelde jättes, neisse klammerdudes. Enam-vähem käib ka see variant, mida mäletame kuulsaist Vietnami sõja kaadreist, kus USA ohvitser hukkab Vietnami väejuhi lihtsalt astudes talle kõrvale ning tulistades oma ametipüstolist hukatavale kuuli meelekohta. Aga täiesti jõledad on kõik need mahalaskmisviisid, mille puhul seotakse hukatavale side silmile. See on sisuliselt surm enne surma, taolist ei taha küll mingil juhul. Eriti jõle, kui siis sunnitakse veel ka põlvili laskuma ning silmad maha lööma ning siis lajatatakse lask kuklasse. Võeh!:(

Poomise kohapealt ma’i tea, pidavat valus & õudne olema. Kõikvõimalikud kirvevariandid k.a. giljotiin, tunduvad ka ikka väga eemaletõukavad. Elektritoolist ei tasu mitte rääkidagi, kui mind peaks elektritool ähvardama, otsin kindlasti võimalusi ennetavaks enesetapuks (mdgi, kui selleks aega jääb). Piinamissurmad nõuavad üldse eraldi sissekannet, need on ikka niivõrd II lugu. Aga too USA-s sageli kasutatav “humaanne” hukkamisviis mürgisüstiga, see on niivõrd alandav, et ka tekitab tugeva äratõukereaktsiooni.

Aga lõpetuseks midagi elujaatavamat – minu hea kursavend & TLÜpõlve põline pinginaaber on hakanud kajamit pidama. Üsna alguses asi veel, aga ähvardab lugemisväärseks filmikajamiks kujuneda:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Kober ütleb:

    Mida mina olen mõelnud (mida sa siin ka hetkeks riivasid), et kui ma surmamõistetute kambris oma päeva ja tundi ootaksin ja, nagu mitmetest USA filmidest näha on olnud, kord jõuaks viimase söögikorra kätte, vaat siis see oleks küll minu elu viimane loobumine. Mitte uhkusest või protestist ega muust säärasest, vaid ma lihtsalt ei kujuta ette, et mul midagi kurgust alla läheks. Ei lähe tihti palju väiksemategi pahanduste puhul😀

  2. notsu ütleb:

    Guugeldasin uudishimust seda enese täistegemise asja ja üks medõde väitis, et see juhtub küll sageli, kuid kaugeltki mitte alati. st surnutest, keda ta on sättima pidanud, on 2-3st üks ennast täis teinud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s