Image via Wikipedia
Andres, 46, firmajuht
Märkasin oma Jaguari piki Nunne tänavat Raekoja platsi poole roolides Nukuteatri seinal plakatit “60 nukku” ning mõtlesin kohe, kui täpne – minu ettevõttes töötab 60 töötajat! Naeratasin. 60 nukku! Mul on 60 nukku! Ma olen nagu Jumal kohe! Või siis vähemalt nukujuht:)
Francis, 60, turist
Mulle meeldib magada linnaruumis, tänaval. Mitte sulgeda ennast hotelliseinade kesta, eemale linna tglkst olekust ning näost. Linn avaldub ikkagi tänavais, avaldub igas sammus, värske krohvi lõhnas hommikukaste aegu, laadijate koiduaegseis hõikeis, prügiautode saginas, kohvi- & saialõhnas tulvamas söögikohtades, mis end varaseile tööleruttajaile avama hakkavad. Hiliste joodikute kojutuigerduslällamises ning purjus & higise tänavaprostituudi keerdus sukis. Sellest kõigest & paljust muust, sellest kõigest, mis teeb linnast linna, jääb ilma hotelliseinte vahele varjunud rändur. Telki ei julge ma haljasaladele enam püstitada – paljudes linnades on politsei mind ära ajanud, üritanud trahvigi teha. Ent end magamiskotiga kuhugi vähemkäidavasse kohta sättida, see on töötanud, alati. Mõnix tahavad küll švipsis härrasmehed, vahel mõni daamgi hulgas, tulla urineerima sinna, kuhu mina end just sättinud olen. Seni on siiski õnnestunud “õnnetusist” hoiduda. Kuid iga uue linna lõpuni mõistmine, tema tajumine enda veresoonis, tema hingamise saamine minu hingamiseks – see on vaeva väärt & kaalub üles kõik väiksed ebameeldivused, mida sel teel ehk taluda tuleb.
Kadri, 8, koolitüdruk Vanalinnas peaks olema hoopis rohkem õhupalle. Mdu on vanalinn ilus koht & mulle meeldib siin olla, ehkki Viimsis, kus me isa-emaga elame on ka ilus. Aga seal on hoopis IImoodi ilus. Mõnix ma tahaksin vanalinnas elada, ehkki Viimsis tahan ma ka elada. Äkki saab elada 2s kohas xaga?:) Aga õhupalle on vanalinnas vähe. 1x sel suvel tulime issiga mingilt kontserdilt & seal anti mulle väga nunnu õhupall. Selline sinise-valgega. Aga kui me olime peaaegu sinna jõudnud, kust see tänav üles Toompeale läheb (issi ütles, et see on Pika Jala tänav), seal lendas õhupall mul käest lahti & kadus üles taevasse. Isa arvas, et ma olen väga kurb. Tglt. ma’i olnud. Ma arvan, et seal üleval on õhupallide kodu, et tglt. nad seal tahavadki kõik elada. Miks nad mdu kohe sinna lendavad, kui nad lahti lasta?
Raimo, 20, kulleriauto juht
Ma tahaks kohtuda mõne sellise inetu tüdrukuga, kes on tglt. ilus, aga kellest veel keegi aru’i saa, et ta ilus on & saada temalt nikku. Siis ma tean, et olen ilusa tüdruku käest nikku saanud, siis on endal ka parem olla, ma’i pea enam mõtlema selle peale, kui kole ma olen & et isegi mu sõbrad mõnitavad mind. Sest paremaid sõpru ma’i saa, sest ma olen nii kole. Vaene olen ma ka & need kunstnikuplikad, need ei taha mind ka, sest ma’i tea kunstist midagi, üldse olen harimatu. Aga keegi võiks minuga ka hea & hell olla, aga mis võiks olla veel heam & hellem, kui et antakse nikku. See on selline kõige suurem õrnuse teema üldse, mida ma oskan ette kujutada. Aga ilusad tüdrukud ei vt. mind mitte kunagi, nii et nende käest ei saa ma nikku päris kindlasti, pole üldse mõtet unistadagi. Koledate tüdrukute käest ei taha jällegi, sest noh, siis teavad kõik, et minusugune kole poiss ainult koledate tüdrukute käest nikku saabki, siis nad kõik naeravad minu üle & selle tüdruku üle mdgi kaa. Nii ma unistangi, et mõni ilus tüdruk annab mulle kätte, aga selline, keda sel ajal kõik veel koledaks peavad, sest nad ei saa aru, et ta tglt. ilus on. Päriselt ei anna mdgi isegi koledad tüdrukud mulle nikku, ma olen täiesti süütu, nii kaua kui mäletan, olen alati kuival olnud & joon ennast tihti kurvastusest täis ning kaklen.
Marita. 35, kontorist Mulle meeldib päikesepaistelisil hommikuil osta termostassi kohvi, minna siis Raekoja juurde, toetada 1 jalg vastu sammast, süüdata sigarett, limpsata kohvi ning vdta päikesekilgendust keskaegsete majade ülemiste korruste aknail. Tunda end sealjuures mittekohalikuna, täieliku turistina. Mõelda, et ma olen siin linnas täiesti võõras, et ma’i tunne siin midagi ega kedagi. Isegi sellest ei saa aru, kus ma päris täpselt olen, kardan ära eksida ning mitte enam leida oma hotelli. Ning need majad on mulle võõrad, need munakivid on võõras & päikeseline hommik on täiesti võõras. On võõras, ei kohusta millekski ning jääb vaid puhas ilu. Teadmine sellest puhtast ilust aitab mul elada. Isegi mu töö kontoris tundub pärast taolisi hommikuhetki täiesti elamisväärne, isegi tööpäeva lõpp ei julge enam olla julm minu vastu.
Obesega Riiga 