Nostalgy

Augusti viimased nädalad on tglt. 1 kompromissitult kaunemaid aegu a-ringis (kui ainult ilma peab, aga eks see kehti iga a-aja kohta – vihm on tore teatavail juhtudel mistahes a-ajal, eriti kevadel & sügisel, kuid enamasti, samuti mistahes a-ajal, on ta krdi tüütu ning vihmatut ilma me taotleme ikka:)). Parajalt lopsakas & barokne ajastu, kui pirnipuule pärispirnide kõrvale veel ka elektripirnid riputada ning neis valgus süüdata, saab vinget ning teravmeelset ilu. Üldse on tore. Minu sünnipäeva ümbruse aeg ikkagi. Aga mulle’i meeldi need hoiakud, mis tol ajalõigul enamasti õhus on, selline nostalgiline õhkamine.

Ma’i teagi, miks mul midagi selle nostalgilise õhkamise vastu on – igasugune dekadents & hääbumismeeleolud meeldivad mulle reeglina väga. & samas, ega mingit otsest ahastamist ka ju õhus ole. Enamik aega’i tegele Eesti linnainimene, nagu vist linnainimene üldiselt, üldse ilmaga. Ning see on jälle 1 linnaelu eeliseid minu jaoks – sa’i saa küll ei ilma ega ammugi mitte a-aega päriselt & lõplikult ignoreerida, aga suhteliselt ilmasõltumatut elu võid elada ikkagi. On tegevusi, mida sa võid teha mistahes ajal a-st ning sa ei pea nende tegemiseks küsima ilma järele. See sõltumatus meeldib mulle väga. Aga augusti lõpus tuleb siiski, ka linlasil, mingi selline “suvi saab nüüd kohe läbi, õhus on Isi sügise märk, otsa saamas ilus aeg, nii vähe seda suve siis oligi” &ne. Ning see mind mõneti häirib. Äkki pigem üritaks viimast võtta, naudiks täiega kõike, mida praegu veel täiesti ametlikult siinviibival suvel pakkuda on. Tulevad ka mitmesugused suvelõpuüritused, nagu Muinastulede öö &ms. Väga toredad üritused, kavatsen neil osaledagi, aga miks need tuleb tingimata siduda suve lõpuga? Milleks küll see nukker ümbersaamise rõhutamine?

September – minu lemmikkuu a-ringis! – on aga juba hoopis II tubakas. Mingit nostalgitsemist, nukrutsemist & ahastamist enam pole, kõik on leppinud tõigaga, kuidas sügis tõepoolest käes on ning vtvd konstruktiivselt tulevikku. Olen juba varemgi öelnud, et muude vooruste kõrval on september ka a. intellektuaalseim kuu, siis armastavad inimesid enim arutada kõikvõimalikel põnevail ning meeliteritavail teemail, tõusta teooria kõrgusisse & laskuda filosoofia sügavusisse. Ilmselt on põhjus siin ka parasjagu pihtahakanud koolia-s, mis täiskasvanuilegi meelde tuletab, et vaim harimist vajab või et vaimuharidus väärtuslik vara on. Jahe & selge sügisvalgus soosib omaltpoolt mõttetegevuse õitsemist.

Ehk siis – kui augustit tajutakse kurva lõpuna (erinevalt näit. detsembrist, mis on samuti lõpp, aga mida tajutakse rõõmsa lõpuna, ehkki sageli seal midagi eriti rõõmustada pole, sest uus a. toob tihtipeale kaasa hinna- & maksutõuse ning muud sarnast jama), siis septembrit uue & konstruktiivse algusena ning see konstruktiivsus meeldib mulle siinkohal väga.

Kahju on mul mdgi sellest, et paljud inimesed kuidagi ei oska käsitella sügist iseseisva entiteedina, vaid nad tajuvad seda vaid sissejuhatusena talve. Oleks tore, kui inimesed siiski suudaks märgata, et sügis on 1 täiesti omaette asi, omaette väärtus, koosnedes 3st, vägagi eripalgelisest, kuust. Neist viimane – november – vb küll sageli maksta lõivu talvele (nagu mullugi juhtus) ent enamasti sisaldab siiski hilissügist, millest ma tean enamiku rahvast seda vihkavat, mis on aga siiski midagi muud kui talv.

Hedonistina olen seda meelt, et inimesed võiksid massilisemalt õppida sügist nautima. Naudingu eelduseks aga on, et nad sügist senisest rohkem märkavad ning omandavad selle a-aja suhtes ka rohkem pos. hoiakuid.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Oudekki ütleb:

    Kusjuures, minu arvates on intellektuaalseim kuu Eestis ja isegi laiemalt, Euroopas, hoopiski november, sest siis on isegi need valmis intellektuaalsuse välja kraapima, kellel muidu viitsimist ei ole. See on sügise haripunkt, kus semptembris tasakesi hõljutama hakanud lained parimal juhul tsunamideks paiskuvad. Mulle on november alati meeldinud. Muide, looduse pärast ka, aga see on üks teine lugu.

    Septembri lõpus-oktoobri alguses mulle meeldib see aeg, kus suured gaasilaternad pannakse tänaval põlema, et saaks veel tänavakohvikus istuda, aga oleks soe. Tõeliselt ajatu hetk.

  2. Laura ütleb:

    Sügis ongi kõige parem aastaaeg üldse, ma ka ei saa aru miks seda ei hinnata rohkem. Gaasilaternad on ilusad, valgus ja värvid kuidagi erilised, õhk selline klaar ja külm… Lisaks on metsas seeni – mis inimese hing veel tahta võib?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s