Detail of The Death of Socrates. A disciple is...

Image via Wikipedia

Nagu te teate, on minu suurim hirm surmahirm. Seetõttu’i soorita ma ilmselt enesetappu. Aga mõnix tulevad peale suitsiidimõtted hoopis muil põhjusil, kui need varem on käinud. Nimelt tahaks ennast ära tappa puhtast jonnist, näitamaks kohta kätte kogu sellele lontruste bandele, kes väidavad, et inimene’i ole ise oma elu & keha peremees, ei ole ainus otsustaja omaenda isiku üle. Ehk IIisõnu – väidavad, et inimesel pole mitte mingisugust vabadust, et ta on absoluutne, 100protsendiline ori (sest elementaarseimagi vabaduse eelduseks on, et õigus oma keha kontrollida on ainult seda keha evival inimesel endal). Et tapaks ennast ära nende kiuste, kes väidavad, et inimene ei tohi ennast ära tappa, et tal pole selleks õigust. Eriti just selle jobudikekarja kiuste, kes patravad, kuidas inimesega võiks pärast surma üldse midagi hullu juhtuda, et ta võiks justkui põrgu minna või halvemasse ümbersündi sattuda vms. Ning nõnda näit. mõnd tõsiselt kannatavat inimest vägisi hädaorus & piinas kinni hoiavad, ehkki inimene võiks oma kannatusile lihtsa lõpu teha oma eluküünla kustutamise läbi. Lihtsalt – õigluse nimel tapaksin ennast ära!

Samas annan endale aru, et tglt. oleks see täiesti mõttetu surm. Loomulikult on iga surm mõttetu, sest et iga viimne kui elugi on mõttetu – ei ole ju mingit mõtet elul üldiselt ega iga 1iku inimese elul ka edasi, nagu pole mõtet ka inimkonnal & elu edasikandmisel. S.t. konkreetse indiviidi elul pole mõtet üldisest seisukohast, aga ise enda jaoks saab ta oma elu mõtestada, selles ongi tema lootus. Või siis tõdemuses, et elu ongi mõttetu &h, aga mis selles kurvastavat ning selle järgnevas rõõmsas edasielamises.

Aga kirjeldatav surm oleks mõttetu veel ka selle poolest, et ei täidaks püstitatavat eesmärki. Neil, kelle vastu see surm protestiks suunat oleks, poleks sest sooja ega külma. Nemad ajaks oma lolli & ebaõiglast poslori, kuidas inimene ise enda saatuse üle otsustada’i tohi, ikka edasi. Kindlasti manaks nad veel minu aadressil mingeid põrguvalujutte, kui nad mu teo ajendeist teada saaks. Ok, mul oleks sellest mdgi 1kõik, sest mingit “mind” enam ei oleks – aga &h, inimesilt vabadust riisuvat bandet see meeleparandusele ei tooks.

IIks oleks äärmiselt ebaõiglane tappa ennast ära mingile pätibandele koha kättenäitamiseks, jättes thlpnta lähedaste inimese huvid. Ehkki ma annan endale täielikult aru, et tänu peamiselt oma aktiivsele internetitegevusele võingi ma praegu endale suhteliselt populaarse isikuna tunduda, unustaks kogu seltskond, keda praegu olen harjunud enda sõbruks-tuttavaiks pidama, mu pärast minu surma ilmselt umbes nädalaga. Nii oluline ma kindlasti pole, et keegi mind kauem meeles peaks. Ega polegi oluline, et peetaks – küs. oli selles, kas mu surm põhjustaks kellelegi kannatusi. Kuid siiski on mõned inimesed (Kati, minu vanemad & ehk veel paar), kellest vb eeldada, et minu surm neile kannatusi valmistab, seda enam, et nad sellega sugugi arvestanud pole. Sest mõistlik egoist, kes ma ju olen, lähtub igas oluxas sümpateetia ehk sarnasuse printsiibist ning kuivõrd mina’i taha, et mu lähimad inimene end ära tapaks, valmistades mulle sellega nii psüühilisi, intellektuaalseid kui ka majanduslikke kannatusi, siis ei tee mina ise ka sedasama. St. kuivõrd ma oma lähimaid inimesi sügavalt austan (& püüan võimalikult tunda austust ka endast kaugemale jäävate inimeste vastu), siis ma mdgi aktsepteeriks täielikult nende hästipõhjendet enesetappu, kui nad jätaks mulle ka piisavalt aega sellise võimalusega harjuda. Aga minu enesetapp siin ei kvalifitseeruks kuidagi sesse kategooriasse.

Aga see näiksegi kätkevat vastust tihti küsit küs-le: kas inimene, kes ei näe enda ees enam muid võimalusi ning kes ratsionaalselt adub, et ta on kaotanud kõik perspektiivid inimväärseks eluks, peab loobuma enesetapust vaevalise virelemise kasuks oma lähimate pärast? Mulle tundub vastus olevat – ei pea, juhul kui ta viitsib oma teguviisi juba ennetavalt oma ligimesile piisavalt põhjendada, annab neile aega & võimalusi see tegu enda jaoks ratsionaliseerida, peatse lahkumise valuga ette leppida. Keegi ei peaks lihtsalt oma ligimeste pärast kannatama jääma, aga ootamatu lahkumine on küll ülekohtune nende suhtes. Ehkki lahkujale endale ei too see takkajärgi enam mingeid ebameeldivusi ega eetilist hukkamõistu (sest teda teadliku olendina pole lihtsalt enam olemas), oleks tal kasulik ootamatut lahkumist vältida, sest kindlasti pole ta tahtnud oma ligimesi sel viisil käituvat. Nõnda on temast tark mitte luua ohtlikku pretsedenti.

Xdan igaks juhuks taas, et minu enda kohta’i käi see jutt üldse mitte, sest mina praegusel eluperioodil ei kannata (kui mõned olmeebameeldivused välja arvata) ning ei tunne seega vajadust õigustet lahkumise järele. Ning lahkuda mingile lollikarjale koha kättenäitamise pärast – nüüd, pärast eelnenud txti kirjapanekut, hakkab mulle muuseas veel tunduma, et see oleks pigem nende võit. Et justnimelt isikuna, kes on veendunud et enda isiku üle saab otsustada ainult inimene ise & kellegi IIe katse seda teha on humanistliku eetika seisukohast puhas kõlvatus (jättes kõrvale erioluxad, kus näiteks raskesti vigastet teadvusetu isiku üle otsustab kiirabiarst &ms) on minust igatepidi mõttekas otsustada edasielamise kasuks ning mitte lasta end oma elu-surma üle kaaludes üldsegi segada selle seltskonna lobast, kelle meelest inimene pole iseenda peremees ja enda üle otsustaja.

Nii et mina end tapma jätkuvalt ei hakka, valmistades sellega rääkimata meelehärmi kõigile neile, kes mind parema meelega surnult näeksid:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. Kober ütleb:

    See on üks igipõlisemaid vaidlusi, kas enesetapp on argpükslikkus ja pagemine või nõuab suurt julgust.
    Üsna võrdselt jagunevad seisukohad, niipalju kui seni kuulnud olen🙂

  2. Ramloff ütleb:

    Enesetappu saab võtta ka viimse vabadusena, näiteks olukorras, kus võimule tulevad tõesti jõud, kellega mingilgi viisil koostööd teha ei saa ja kes ei jäta sind ka rahule ning ei lase kusagil erakluses omaette olla.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s