Sõitsin eile õhtul rongiga kodu poole, nagu mul pärast tööpäeva ikka tavaks. Nõmmel tuli rongi anderikas poetess, kes on muuseas silmapaistvalt kaunis naine, mida ma tema 
endagi kajamis talle miskisel varasemal ajal ütlesin, kui me taas olime 1s vagunis sõitnud & jälle oli läinud nii nagu läks seexki. Ehkki seex läks natuke veel halvemini. Minul st.
Et ta astus vagunisse minu selja taha jäävast uksest, ei saanud ta mind loomulikult märgata ega saanud mina teda tervitada. Aga et eelmisel xal oligi ta minust tervitamata jäänud, ehkki tema kuulub nende inimeste hulka, keda ma suurima heameelega tervitada tahaksin, siis pidasin teda terve vahemaa Nõmmelt Keilani vargsi silmanurgas. Kui rong Keila jaamale lähenes, võtsin kõrvaklapidki peast, et tervitus ikka ontlikum & viksim välja kukuks.
Ning hakkaski poetess tükkis oma poisslapsega maha minema. & suunas kohe oma pingilt tõustes pilgu kuhugi kõrgele & kaugele, kust ta seda enam alla’i toonud. Kõrge, kauge, ilusa & ülevana purjetas ta minust mööda & läinud ta oligi.
Miskipärast hakkasid peas kummitama sõnad eestikeelsest missakorrast: “Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled mu juurde. Ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks“.
Obesega Riiga 