The World Trade Center after the 9/11 attacks

Image via Wikipedia

Harva, kui inimesele jääb minevikust meelde mõni täiesti suvaline päev, juhuslik juhuslike hulgas. Meeles on ikka kas mingi ajastu tervikuna, üldmulje teatud olustikust (nagu mul Pika Jala periood, näit.) või siis mingi konkreetne päev, mis seotud mõne tähtsündmusega sinu elus või siis hoopis väljaspool seda. Viimased on ajastu mentaliteedi hindamisel mõneti paremad, sest isikliku tähtsündmuse puhul kipub sündmuse tähtsus varjutama mentaliteediloolisi detaile.

Et 11. septembri terrorirünnakuist on möödumas 10 a-t, on juba kõik kohad igasugu 9/11 juttu paksult täis. Kardetavasti on mul 11. septembri hommikul 2011 kohutav pohmakas, hea kui ma üldse kargu alla võtan ning kajandamisest ei tule midagi välja. Sestap panen täna kirja oma isiklikud mälestused oma isiklikust väikesest maailmast, mis mul tolle, 10a. taha jääva päevaga seotud on. Ning ei hakkagi salgama, kuidas maru huvitav oleks ka teie omi lugeda.

I-se asjana suudan tuvastada, et töötasin tollal järelikult juba RV-le, sest terrorirünnakute uudist kuuldes istusin parasjagu ELF-i Tlna kontoris Sakala & Tatari tänava nurga peal ning kas kirjutasin järjexset keskkonnauudist või alles otsisin selle jaoks materjali. Ma’i tea, miks ma seda kodus ei teinud, kas polnudki mul veel kodus internetti (arvuti oli küll, selle ma ostsin Isest õppelaenust, järelikult juba 2000 a. sügisel) või oli see parasjagu kuidagi maha kukkunud, aga igatahes Sakalas ma olin. BBC Newsi kodukas oli juba tollal väga hea infoallikas, milleks see on ka jäänud ning aeg-ajalt ikka kiikasin sinna. Sealt ma siis info 2iktornide ründamise kohta kätte saingi. Olin tollal võrgukeskkonna Elfikelder aktiivne kasutaja ning Keldris puhkes mdgi kohe äge arutelu rünnakute üle, samuti sündmuste reaalajas kommimine. Rahvusv. uudistekanalid olid ju kohe lülitunud otseülekandele, aga kõigil polnud võimalust teleka ees passida, nii et need, kes passisid, vahendasid sündmusi ülejäänuile.

Enneolematu terrorirünnak enneolematuks terrorirünnakuks – ega see vabastanud mind vajadusest keskkonnauudis lõpuni kirjutada. Aga et oluline on mentaliteedi- & olustikulugu ning terrorirünnak tähtsündmusena ainult selle meenutamise ettekäändeks, siis ELF-i kontoris oli heledast lakit puidust suht rohmakas mööbel: seda stiili pole ma kunagi sallinud, aga seal oli ka minu silmale meeldivaid asju: Iittala rohelisi kohvitasse näiteks. Keskkonnaorganisatsioonile kohaselt oli kontorile tehtud remont minimaalne, teostet oli tõesti ainult hädavajalik. Selline minimalism ning olnu muutmatu säilitamine mulle jälle meeldib, erinevalt rohmakast puitmööblist, mille kohta aina väidetakse, et “see pidada rahvale meeldima”.

Õhtupoole pidin Katiga kokku saama, ei mäleta enam kus. Igatahes oli mul pärast RV-uudise valmimist veel pisut aega, mida ma’i viitsinud kontoris veeta. Panin selga oma sinakashalli mantli, mis oli mind truult teeninud 90-date algusest peale (lõplikult andis see otsad pärast minu USA-skäiku 2003. a-l, siis ostsin uue mantli, mis aga juba tänavu väljavahetamist nõuab – mantlite eluiga on järelikult lühenenud) ning kõndisin piki Tatari tänavat Vabaduse väljaku poole. Ohtrate Vabanduste väljakul, nagu ma seda kohta oma mõtteis alati nimetan lihtsalt kõlalise sarnasuse tõttu:), polnud tollal veel klaasristi ega kedagist, õigupoolest oli see 1ainus suur parkla ning sellisena mdgi ebahuvitav. Siirdusin Väike-Karja (või oli see Suur-Karja, mul on need karjatänavad pidevalt segamini) tänavale Tooro pubisse, seal oli seinale tõmmat suur ekraan, kuhu siis tele otseülekannet projitseeriti. Huvilisi oli kogunenud palju, ilmselt tegi kõrts tol õhtul vähemalt sama suure käibe, kui mõne tähtsa jalgpallikohtumise ajal.

Tolle õhtu hilisemaid sündmusi enam ei mäleta, ju need polnud kuidagiviisi enam nõnda otse selle mälestusväärse tähtsündmusega seotud. & sündmus isegi oli paari tunniga juba taandunud vapustusest kõneaineks.

Elasime Katiga tollal Hiiul, pisikeses ahjuküttega korteris. Seda’i saanud küll iial päriselt soojaks, IItpidi ei olnud tollal kunagi neid muresid, et kui ametlikelt pakkujailt puid osta, kulub küttele terve palk ning sõna otseses mõttes mitte millegi muu jaoks ei jätku. Ehk siis energeeetikamured on 10 a-ga oluliselt süvenenud. Ka igapäevane toit ei olnud tollal kuidagiviisi probleem. Nii et olmemajanduse mõttes on ajad raudselt raskemaks läinud.

Meie vanim koer, Kuriloom-Vanamoor Sonja, oli meil juba tollal olemas, aga mdgi hoopis noor & lõbus veel. See on suur õnn, et tänagi veel meie kõrval on ning suvatseb meie seltsis oma vanaduspäevi veeta.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. udupea ütleb:

    tööl, midagi erilist ei mäleta peale selle kui uskumatu ja ebatõenäoline kaugel meerikamaalt toimuv tundus. ja seda, et just sellel hetkel sealsamas tuhanded inimesed päriselt ka surid ma tol hetkel tõeliselt ei adunud – surm pildikastis on alati veidi kahtlane, liiga palju on meid harjutatud sellega, et see, mis me näeme, ei ole see mis päriselt toimub.

  2. Andres ütleb:

    Detailid on huvitavad. Kohvetasse mainimise peale meenus, et kui teine lennuk torni lendas, siis olin mereväe sidesõlmes ja jõin seda vaadates kohvi samast valgest kruusist, mida kasutan selleks tänini. On osutunud üllatavalt vastupidavaks.

  3. Jaime Plâme ütleb:

    Mina olin loomulikult Vene tänaval ja hängisin oma teismelisest metallistist tüdrukuga tavalisel sisutühjal jalutuskäigumarsruudil (Vanalinnas seega) ringi. Vene tänaval Levika kandis nägime pärastlõunal sellist tähelepanuväärset isikut nagu Kolonel (selline vanem, 30 tuuris ehk kandiline, alati purjus ja alati väga tige metallist, kes hängis koos natsidega, tänu oma kaaslasele ja eelmisest veidi erinevale dresscode’ile (mittemidagiütlev must mantel neetidega tagi asemel, mantel, mille nimel on mul tulnud hiljem verd valada) olin haruldases olukorras, kus sain seda isendit ohutult jälgida), kes informeeris meid, et “Ameerika põleb”, et kas Iraan või Afganistan või kurat teab milline murjan on midagi korda saatnud, lennukid kukuvad taevast, välistada ei saa ka tuumarünnakut. “Lähen koju automaati välja kaevama,” naljatas üks arvukatest möödujatest, kes Koloneli tervitas ja selgelt samasse skenesse kuulus. Väljendati lootusrikast arvamust, et läheb kolmandaks maailmasõjaks, perspektiiv tegi natsidele rõõmu. Ilmselt arutleti möödaminnes õpetlikul toonil ka Iisraeli, Iraagi ja teiste kaugete nimedega riikide teoreetiliste sammude üle. Mina ei olnud sellal eriline välispoliitikahuviline, ehkki elasin Tšetšeenia ja Kosovo sõdadele siiski nagu jalgpallimatšile kaasa (üldjoontes, kui üldse peab küsima, siis Dudajevi poolt ja Jeltsini-Putini vastu ning albaanlaste poolt ja Miloševici vastu, eetilistes dilemmades lähtuda anarhistlikust ideoloogiast) Nii intelligentne olin ma pealegi küll, et selles seltskonnas lõugu mitte laiutama hakata. Muuseas, pärast seda päeva sai minust välispoliitikahuviline. Tegelaste arengutega on nii ja naa: Miloševic ja Pinochet surid vanglas, inimvarest Mubaraki saatus on muutunud lausa hämmastavalt ebaoluliseks nagu ka Sharoni puhul, kes on kuuendat aastat koomas (Lenini-potentsiaal on täiesti olemas), Saddam poodi kodumaal üles, Gaddafi on AWOL, Türkmen-baši, Reagan ja Jeltsin heitsid niisama hinge ning kaardi peal on juures Ida-Timor ja Lõuna-Sudaan, põhimõtteliselt ka Abhaasia. Ägeda shakespeare’iliku kõrvalkarakterina kerkib esile Ramzan, teised põnevamad tüübid nagu Kim, Thaksin, Hugo või vaene vana Fidel on vanad olijad. See-eest Thaksini õde tahaks küll pikemalt poodiumil näha (erinevalt sellest Delma-maltsast, juba nimi ajab oksele).Jaa, juhtub küll asju, aga Putin, näe, on ikka võimul.
    Mingi hetk saatsin tüdruku trollile (ilmselt siis keppi ei saanud see päev, aga võib-olla sai ka varem) ja siirdusin koju, vbl isegi tegin koolitöid, mida ei saanud õppeaasta alguses palju olla, peamiselt aga ilmselt vaatasin telekast, kuidas tornid põlevad. Aga see tüütas ilmselt samuti ruttu. Igakuine taskuraha pidi tulema nädal hiljem, olin värske esmakursuslane, karske ja usin, käisin hommikul loengutes, märkmikust näeks isegi tunniplaani ära, aga ju oli neid kaks ja ju see päev mingit võõrkeeles lobisemist-kirjutamist ja muud humanitaariat sisaldas. Täiesti tavaline argine teisipäev. Oli teisipäev, eks. Uinusin rahulikul meelel, ehkki mõtlesin ilmselt siiski Ameerikale. Alguses arvasin, et jutt käis Empire State Buildingust, 18-aastane ei pea teadma, kuidas kumbki neist välja näeb.

  4. Kober ütleb:

    Ei mäleta muud kui et olin terve päev uudistest eemal olnud ja õhtul kodus nägin telekast alles. Järgmine päev esimese asjana ostsin kõikvõimalikke ajalehti, et rohkem infot saada.

  5. a ütleb:

    Ma olin Raamatukogus ja siis ühel hetkel vaatasin internetti. Nii uudiseid üldiselt. Käis see metanoolijutt Delfi kommentaariumis ja siis keegi ütles, et mis metanool, et New Yorgis pani lennuk torni. Et live pilt. Vist CNN-i pealt. Keegi siis veel kommenteeris, et see ei ole siin teemaks justkui, a siis kõik hakkasid hüüdma, et on midagi lahti jah. A internett – st. CNN, BBC etc. – enam ei reageerinud, ilmselt ülekoormuse tõttu.

    No Raamatukogu viiendal korrusel oli tol ajal telekas, kohe seal laenutusleti vastas – praegu on seal asjad ümber tõstetud. Mõtlesin, et lähen vaatan. Ja telekas mängis ja pilt oli suitsevast tornist – Raamatukogu tädid rääkisid omavahel, ma veel ütlesin midagi sellist, et kas te juhtumisi teleka poole ka olete vaadanud. Nad alles siis vaatasid ja siis oli ah ja oh muidugi.

    Vot päris kindlalt ei mäleta, a umbes siis kohe põrutas teine lennuk teise torni. No 99% ma olen kindel, et ma nägin seda live. Kuigi esialgu oli ju asi segane, pilt näitas ainult tossavat torni … ma ei mäleta jälle, aga pilt oli kuidagi olemas, aga ma pole kindel, kas mingit juttu üldse oli. Tundub, et justkui ei olnud. St. telemajas oli ilmselt pilt peale lükatud, aga nii kohe muidugi keegi kommenteerima ei jõudnud.

    Mingil hetkel hakkas siis jooksma riba: “America under attac!” Ei mäleta jälle, kas see oli Raamatukogus juba. A see käis siis originaalpildiga koos. Kas see oli CNN või BBC … pigem CNN. No ja siis ma olin linnas ja aeg-ajalt vaatasin mõnda kõrtsi, kus telekaid oli. Vist oli see Arizona Viru tänaval, kus telekas mängis. Mulle tundub, et torni kokku kukkumist nägin ma ka üsna kohe. Kas just live … no päris kindel ei ole. Sest siis telekast kogu aeg korrati neid lõike, mis peale oli saadud. Ühel hetkel oli siis see ka, kus … kas see oli mingi algaja reporter, kes oli saadetud mingist kanalisatsiooni remondist lugu tegema, ja siis keegi hõikas, et mis värk, et lennuk ja operaator sai selle esimese paugu ka peale. Koos kommentaariga “OU SHIT!” või umbes nii.

    Nujah, et oli sündmus küll, ei saa eitada.

    Nii. Ja siis oli üks soomlene, kes istus Aidas ikka ja me olime tema juures siis pärast. A see … ma oletan, et see oli järgmine päev. Või ülejärgmine. A soomlane siis kuidagi tajus ära, et … noh, et see maailm, milles ta on seni elanud, et seda ei ole enam. Ma täpselt ei tea, a ta peaks olema nii 1950. aastate päris alguses sündinud. Ühesõnaga, see ei olnud niisama jutt. Ta ikka teadis, mida ta rääkis. Noh umbes nii, et “vaba maailmaga” võib olla krõška nüüd. Et tuleb üha rohkem vabaduse piiramisi jne. Ja eks sinna suunda asjad ole läinud kah.

  6. Oudekki ütleb:

    Mina olin Tartus Panges ja jõin teed. Seal olid ekraanid, kust tavaliselt näidati muusikavideosid ja seega ma neid väga ei jälginud. Samas, silmanurgast nägin küll, et suits ja lennuk kaksiktornidesse, mõtlesin “hmm, misajast nad siin filme näitavad” ja jõin teed edasi.

    Pärast läksin TÜ üliõpilasesindusse ja sain teada, et ei olnudki film. Seal käis juba kõva arutelu, et kas tuleb sõda või ei tule ja kellega kõigepealt.

  7. Kristi ütleb:

    Mina olin sel ajal algklassi laste õpetaja. Hommikul vaatasin kodus jahmunult uudiseid ja siis läksin tunde andma. Ma ei mäleta, mis teema pidi sel päeval olema, aga jätsin selle ära. Rääkisime allakümneaastastega vägivallast ja terrorismist ja nad olid mu mäletamist mööda väga nutikad ja kaastundlikud. Ainus, mida nad ei mõistnud, oli see, et lennukid PÄRISELT tornidesse sõitsid ja PÄRIS inimesed surma said. Järgmiseks nädalaks, kui jälle tunnid olid, olid nad juba näinud allahüppajaid ja seda terrorismi teemat (ja sellega seoses usulist vägivalda) saime tükk aega käsitleda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s