autograph of the painter Giorgio de Chirico

Image via Wikipedia

Ausõna, juba õige pea kirjutan ma siia midagi uut ka ning see kajam ei hakka koosnema ainult pausidest & ürgaegseist sissekandeist:) Aga täna tahan siia riputada 1 mõned a-d tagasi kirjutet loo, millest mulle tundub, et see vist kukkus hästi välja. Sedasama on justkui IIedki kinnitanud. Riputan selle siia, sest kardan, et kohast, kus too originaalis ripub, koristatakse II ehk 1l ebakaunil päeval ära ning siis on mu teos (vähemalt minu isiklikule) ajaloole kaduma läinud.

Tänava salapära ja nukrus

NB!Tegu on postmodernlikke stiilivõtteid sh. tsiteerimist kasutava jutustusega. Seepärast andke mulle andeks need mõned otsesed laenud Dakilt ja Kraftwerkilt, seda enam, et te need ilmeksimatult ära tunnete:)

Täna vaatasin kaua seda Böcklini pilti, mis meid kõiki ühendab. Ühendab, hoolimata sellest, millises Euroopa otsas me parasjagu oleme. Hoolimata sellest, et meie vaeseisse ja rikkaisse, trööstituisse ja lõbusaisse, hallidesse ja roosadesse argi- ja pühapäevadesse on jõhkralt sisse sõitmas sõda. Ei enam väikeseid, valgeis kleitides tüdrukuid, ei enam grammofonimuusikat linnapargis. Kodanlus usub veel, et see kõik on võimalik, et see kõik jääbki võimalikuks igavesti. Minu eelaimus ütleb aga, et nii see sugugi ei ole. Peagi on meil palju rohkem muretseda, palju rohkem karta, kui tuberkuloosi, mis tuleb korratuist eluviisidest ja viletsast söögist ning suguhaigusi, mis tulevad teadagi millest. Ei, meie elu ei ole lust ja lillepidu nüüd, aga siiski, sõda on veel õudsem. Kuid meil pole pääsu ta käest. Pole pääsu rulluva Leviaatani käest, mis muudab meie armastatud Euroopa palge. Võib olla tundmatuseni, kes seda teab. Ja siis pole meil enam asja oma eilsesse ja siis me just tahame sinna tagasi. Hoolimata tänaste üürikorterite söehaisust, hoolimata põrandal ajalehtedel võetud viletsast einest ja pidevast hirmust, et sind välja tõstetakse, sest sa ei jõua maksta seda kõige napimatki üüri. Hoolimata, et sa pead oma geniaalseid töid müüma ennasttäis kunstikaupmeestele, kes üldsegi ei mõtle, mida need tööd sisaldavad, mis seal päriselt on, kuid kes teavad, et homme võivad need hinda minna. Homme, kui nende autor ammugi on surnud kopsutõppe, süüfilisse, alkoholismi või hoopis sõjas kärgatanud mürsust, mis jättis tühja koha kord geniaalseid mõtteid tulvil olnud pea asemele.

Kuid siiski hakkame me tagasi igatsema neid päevi. Just neid praeguseid päevi. Söehaisuga. Neid päevi, mil suur leivapäts ja paar praetud muna sisse aetud odava, viletsa veiniga, tunduvad hingeõnnistusena. Sest sõda on hullem. Sõda on kindlasti hullem veel. Ei kahtlust ses. Ja sõda paiskab meid lõplikult laiali, lõhub need õhedad sidemed, mis praegu veel ühendamas meid. Tõmbab uued piirid risti-põiki üle me armastatud Euroopa. Okastraadist piirid. Suleb Vaimu halli sõdurisinelisse ja hävitab rõõmu. Sellesama rõõmu, mis ometigi tärkab neis odavais üürikortereis. Ning neid väheseid õnnelikke, kes meie hulgast veel ellu jäävad, jääbki äkki ühendama vaid see Böcklini pilt. Seda siis võime vahtida lõpmatuseni, läbi rahuaja hoopis teises Euroopas, ehk läbi järgmisegi sõja, kui see peaks tulema. Ehk jääb meist siiski keegi ellu.

Ühes olen ma kindel. Guillaume saab surma. Tal ei ole pääsu. Tema luule on juba selline – ta on sinna sisse kirjutanud oma surma. Ta on endale lõpu juba valmistanud. Ei ole pääsu tal. Endast ma ei tea. Ma ei tea, kas ma tahan elada. Ma ei tea, kas ma tahan surra. Järelikult jään ma ellu. Kõhklus on alati sitke, kõhklejad ei hävi iialgi. Seega ma tean, et sõda mind ei tapa, kuigi ma ei tea, kas ma selle üle õnnelikki olen. Kas ma oskan selle üle õnnelik olla? Olla õnnelik – mille üle?

Ehk tunneksin ma end hoopiski teisiti, kui…kuid ärgem rutakem sündmustest ette. See pole praegu oluline. Oluline on see, et ma vaatasin Böcklini pilti. Böcklini pilt.

Ja ma tundsin, et ma ise olengi see valge kuju seal paadivööris. Paadivööris tumedal veel, kui üle Styxi veab meid blond ja pikajuukseline Chairon, kes tundub kahtlaselt feminiinne. Kuid ei imeks panna – surm ongi mu jaoks alati olnud feminiinne. Midagi naiselikku on hääbumises, kuhtumises, sügises, ülesõidus mustavast veest. Ning see rahu. Et mina ju olingi kuju paadivööris, nägin ma oma silmega seda rahu. Rahu mida ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Mis ülem on, kui inimeste mõistus. Puude tumedus ja kaljude heledus pole kõik. Midagi on veel. Ma nägin seda midagi. Nägin paadivööris seistes ja surnute saarele vaadates. See miski oli lõplik. See miski oli lõpmatu. See miski oli ja on tegelikult oluline.

See maal. Ilma selleta poleks me ju iialgi kohtunud. Selle, kaks korda kooleraepideemia eest põgenenud, iseenesest ju üsna robustse käekirja ja ellusuhtumisega sakslase maal ühendas ilmutusena meid, Itaalia ja Prantsuse noormehi. Kas see ühendus on teinud kedagi meist õnnelikuks? Vaevalt. Kas see ühendus on teinud meist kedagi õnnetuks? Kindlasti. Kas see ühendus võib teha kedagi meist rikkaks ja kuulsaks? Küllap võib. Aga see pole enam praeguse jutu teema. See jääb tulevikku. Enne peab Euroopat ja meid tabama laastav sõjaraju, mis ei jäta kivi kivi peale meie kodudest ja kontinendist ning meie niigi laastatud hingest.

Ehk poleks mu suhtumine nii nukker. Ehk usuks ma paratamatult saabuvat sõdagi endast mööda minevat. Kui sa poleks läinud. Sinu minemine on see, mis puhus lõkkele pessimismi minu hinges.

Siiski palun ma vaid üht. Ära tule tagasi! Tagasitulekud on alati kohutavad. Naasmised on alati jubedad. Minekud on valusad, kuid minekud on siiski kuidagi lohutavad oma lõplikkuses. Tagasitulekute valu võib olla talumatu. Äkki see uuendab, aga äkki see sootuks hävitab. Ja ma ei taha hävida. Päriselt hävida ma ei taha. Pigem olla, nagu ma olen. Katkisenagi, haavatunagi, vermeist tilkumas mürgitet veini, mille sõõmud teid seestpidi söövad. Kuid mitte olla olemata. Tahan siiski olla. Olla olemas. Ole.

Käisime külas Pariisis Maurice’l ja Andrel. Mul on tunne, et nad mõlemad elavad sõja üle. Ja teisegi veel. Nad lihtsalt on sellised. Nii erinevad Guillaume’st, kes valutab end surnuks algavas sõjas. Kes oskab end valutada hävitavasse miiniplahvatusse, mis mimoosiõiena haarab tema pea. Nägime ka Rened. Renegi jääb ellu selles ning järgmiseski sõjas. Aga Renest tahan ma sulle veel kirjutada. Selles kirjas, mida sa iialgi kätte ei saa. Sest suvalises jaamakohvikus suvalist rongi oodates lükkan ma selle taldriku alla, kust ehk leiab selle suvaline ettekandja, kes selle hooletult jaamahoone prügikorvi heidab. Või kui loebki, siis ei saa ta ühtegi aru, miks ja kellele ma seda kõike räägin. Lõpp on ikkagi jaamahoone prügikastis. Kelle lõpp?

Neil nädalail, mis vahetult järgnesid sinu äraminekule, tahtsin ma surra tuberkuloosi. Kuid mu näonahk on endiselt rõõsa, mu käed endiselt prisked, miski ei viita kurja pisiku võimule minu üle. Küllap siis on antud mulle elada oma valu välja teisel moel. Elada see sisse oma maalidesse, milliseid on tulnud palju, pärast sinu minekut. Ma ei tea, kas on need taiesed anderikkad? Ma ei tea, kas ma olen andekas, kas olen kunstnikuna üldse midagi väärt? Ja kas on mulle antud surra sõjas. Sellest ma juba rääkisin. Repriisidest on saanud minu elu lakkamatu koostisosa. Pärast seda, kui sa läksid.

Vaevalt suudan ma iialgi unustada seda saatuslikku hetke. Kõndisime kaldapealsel ja sa jäid vaatama, kuidas maalib too noor kunstnik, kes esindab seda uut ja uljast stiili – abstraktsionismi. Õigupoolest polnud tal küll mingit tarvidust maalida oma ruute ja triipe vabas õhus – niisama hästi võinuks ta seda teha ateljees. Kuid seal ta seisis, kesk kaldapealset ja maalis. Sa jäid innustunult vaatama tema tööd ning selsamal hetkel ma mõistsin, et läinud sa oledki. Sa elasid end tema maali sisse. Ei imestanud ma, kui ühtäkki tormasid sa kuhugi ning enam ma sind ei kohanudki. Vaid ajalehtedest loen, kuidas sa astud edukalt üles abstraktsionistide näitustel. Näinud pole ma sind oma ihusilmaga aga enam mitte. Ma soovin sulle head. Aga mina olen siin. Liiga paratamatult.

Miks küll eelnesid need välkvalged, fotograafilised, hetked? Miks? Ilma nendeta ei oleks mul ju nii valus. Miks mäletan sinu valget, ilusat selga kummardumas pesukausi kohale ses odavas toas äärelinna hotellis, kus kindlasti aimati, milline suhe meil on, kuid kus see enam ei lugenud, ei maksnud. Maksis ainult raha. Krabisev paber. Vahel on see hea.

Miks mäletan sind lahmamas vett oma näole, tilgad pritsimas kõikjale, murdumas läbi väikese, määrdunud akna ja ämblikuvõrgu paistvas päikesepaistes. Tilgad märjutamas sinu lahku kammitud, kastanpruune juukseid. Sellisena jääd sa minu meelde igaveseks. Ikka kummardumas sinna pesukausi kohale. Ei mitte meie eelnev armuvahekord, vaid ikka see hommik, see juba tõusnud päike ning sina, riietatuna pükstesse ja kingadesse, kuid palja ülakehaga kummardunult pesukausi kohale. Ei osanud ma aimata sel hetkel, ei osanud ma aimata hiljem, kui rõivastusid pluusi ja sidusid lipsu ning veelgi hiljem, kui nautisime kosutavat hommikueinet (mingeil salapärasil asjaoluil oli meil raha) ühe tänavakohviku sügispäikeses sillerdaval terassil. Ei osanud ma aimata, et selsamal päeval, kõigest mõni tund hiljem, vahetad sa minu abstraktsionismi vastu.

See kiri, mis läheb suvalise taldriku alla. Kunagi, saja aasta, võib olla veidi vähema pärast, vändatakse Pariisis üks film, kus üks peategelane üritab teisele märku anda salapäraste vihjete, signaalide, märkide kaudu, luues tähendusi, uskudes, et tema kaaslane neid ometigi mõistab. Ja ta mõistab. Aga mina ei taha, et sa mind mõistaksid, mina ei taha, et sa neid kirju iialgi loeksid. Liig ohtlik oleks see. Liig ohtlik oleks sinu naasmine abstraktsionismi mant.

Ma maksin sinu äramineku eest. Tegelikult küll oma armastuse eest. Andke mulle andeks minu armastus. Ma maksin suvaliste meestega suvalisis üürikortereis. Meestega, kes mulle iial midagi ei tähendanud. Neid oli Pariisis ja Roomas, mujalgi veel. Ma keppisin toredate poiste ja ilgete vanameestega, aga minu jaoks ei muutnud see midagi. Sina olid ju läinud. Mõni pidas neist mind üleval, mõnda pidasin mina. Lõpuks polnud see aeg ju kuigi pikk. See aeg sinu minekust selle kirjani siin sõja koidikul. Tõesti ime, et ma ei saanud sugutõbesid ega tuberkuloosi. Küllap siis polnud ette nähtud. Ma olen oma korratuist eluviisidest hoolimata endiselt tugev ja terve. Kuid ma pole õnnelik.

Aga mida ma siis tahan, kui ma ei taha sinu tagasitulekut, kui ma kardan sind uuesti ilmuvat oma uksele? Ma tahan asju, mida ma ei saa. Vist põhimõtteliselt tahan ma ainult asju, mida ma kindlasti ei saa. Näiteks tahan ma olla Euroopa. Ja mitte praegune, sõjahirmus Euroopa, vaid üks teine Euroopa.

Tahan olla lõputu Euroopa, nagu on lõputu elu.
Parkide, hotellide ja paleede Euroopa.
Promenaadide ja avenüüde Euroopa.
Tegeliku elu ja postkaardivaadete Euroopa.
Elegantsi ja dekadentsi Euroopa.

Kuid praegu ma ei ole Euroopa. Mis, või kes ma olen? Minu enda jaoks kirjeldab mind kõige paremini üks Giorgio hiljutine maal. Nagu ikka on see tulvil tema painavat, kollast valgust ning musti ähvardavaid varje. Valge, oma igavikulisuses hirmutava, sammaskäigu ees näeme ovaaliks venitatud rattaga tütarlapse varju. Nurga tagant langeb oda kandva Jumala hirmutav vari. Oluline on ka varjus seisev, lahtiste ustega furgoon. Ma tahaksin olla mängiv tütarlaps, tahaksin olla värviline, mitte vari. Aga sel maalil ma nõnda niikuinii ei saa. Ning mis ongi sest kasu, kui mu lapsepõlve veerev ratas niikuinii on väänatud ovaaliks, mu süütuse aeg purustatud instinktide ja kaotuse julma sissetungi läbi. Süütus on ohtlik, sest süütus hävitab iseenda, üksikud rõõmsad kobamised ja katse-eksitus avastused valmistavad teed tulevasele hävingule. Esimene suudlus kannab kaotusvalu. Esimesed silitused sinu õrnal, valgel nahal sisaldavad juba lahkumise kibedust ning üksijäämise värinat palavikulisel kehal. Kehal, mis üle kõige igatseb mitte olla, sest milleks veel olla, kui sina oled läinud. Teised puudutused, teised hellitused pole ju iialgi enam need. Keha, mis igatseb mulla alla, mis igatseb oma surma. Ja mis siiski samavõrd igatseb tagasi sinu puudutusi, sinu hellust – kõike, mis andis talle kord rahu ja turvatunde, rõõmu ja kire. Sinu kaisus oli mul kord hea. Kuid sellisel viisil ei saa sa ju iialgi enam tulla. Nüüd saad sa tulla vaid süüdistava Jumalana ja torgata mind surnuks oma odaga. Nõnda ma siis põlen palavikukollases päikeses, kartes sinu ja minu, meie mõlema elu musti varje, mis võivad meid veelgi mürgitada. Ehkki mina vaevlen niigi oma hinge paisetest paiskuvas mürgis. Ma ei tea, kuidas sinuga. Ehk ei ole sul nii. Soovin sulle head.

Tänava salapära ja nukrus.

Kuid mul on veel lootust. Minu lootus on Rene peal. Ma võiksin olla teistsugune inimene. Sellisena võiks Rene mind maalida. Kui ta mind nii maaliks, tuleks see minu seest välja. See võiks muuta minu konstantse kurbuse, minu melanhooria, millekski muuks. Sisemiseks rahuks ehk. Aga enne peab Rene selle maali maalima. Ma usun – ta teeb seda. Ma vähemalt loodan nii. Seda on vaja ka talle endale. See aitaks tal üle elada kaks sõda.

Ning nii ta maalibki. Maalib ühe oma lemmikkujundi – mehe mustas ülikonnas. Ja punase roosi. Mees olen mina, punane roos sina. Sellisena suudan ma sind uuesti vastu võtta. Sellisena saame me jälle kokku ja moodustame terviku. Ning see tervik ei lähe enam katki. See roos ei närtsi. Sinust saab minu sisemine roos. Olgu sinu “tegeliku”, molekulaarse, minaga kuidas on. See ei puutu enam asjasse. Siis võid sa mulle tänaval vastu tulla ja ma võin sind midagi, eriti katkiminekut, kartmata tervitada. Aga nii on see alles siis, kui Rene maalib selle taiese.

Kuid mida teeb Rene ise pärast selle maali valmimist. Et ta maalis selle kahe sõja vahel, siis on loogiline, et ta peab ootama teise sõja alguseni. Ning tal tuleb see sõda üle elada. Ja ta elab sõja üle, nagu ta elas eelmisegi. Mõlemad tänu maalile tema sees. Maalile temast väljas. Sellele mehele ja sellele roosile, kelle ja mille ta lõuendile kandis. Edasine pole tegelikult enam meie asi. Ei ole sinu asi, ei ole minu asi, ei ole lugeja asi. Aga olgu siiski öeldud, lihtsalt huvi rahuldamiseks, või selleks, et kellelgi Rene edasisest käekäigust kaksipidist ettekujutust ei jääks. Ja ühtlasi aitab see meil välja tulla melanhooriast, mis on meile väga vajalik, kuid kuhu me ei tohi kinni jääda:

Rene and georgette magritte
With their dog after the war
Returned to their hotel suite
And they unlocked the door

Easily losing their evening clothes
They danced by the light of the moon
To the penguins, the moonglows
The orioles, and the five satins

The deep forbidden music
They’d been longing for
Rene and georgette magritte
With their dog after the war

Rene and georgette magritte
With their dog after the war
Were strolling down christopher street
When they stopped in a men’s store

With all of the mannequins dressed in the style
That brought tears to their immigrant eyes
Just like the penguins, the moonglows
The orioles, and the five satins

The easy stream of laughter
Flowing through the air
Rene and georgette magritte
With their dog apres la guerre

Side by side
They fell asleep
Decades gliding by like indians
Time is cheap

When they wake up they will find
All their personal belongings
Have intertwined

Oh rene and georgette magritte
With their dog after the war
Were dining with the power elite
And they looked in their bedroom drawer

And what do you think
They have hidden away
In the cabinet cold of their hearts?

The penguins, the moonglows
The orioles, and the five satins
For now and ever after
As it was before

Rene and georgette magritte
With their dog after the war

(Paul Simon)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s