Miedo-ajeno

Image via Wikipedia

Ma’i saa aru, kuidas keegi vb sissekande pealkirjaks pandud fraasi tõsiselt võtta. Ehk siis, minu tänane sissekanne on protest igasuguse optimismi vastu. Protest, mille aluseks on minu püüd optimismi mõista ning jõudmine järeldusele, et optimismi on võimatu mõista, sellel pole mitte mingeid ratsionaalset alust. Optimismi materdamist jätkan lähipäevilgi, täna siis täpsemalt selle juurde, et kuidas muredesse on võimalik ainult uskuda ning ei ole võimalik neisse mitte uskuda. St. on võimalik, aga taoline inimene väljendab oma usuga küll ainult äärmis elukaugust, ei muud.

Täpsustuseks olgu kohe öeldud, et ma pean silmas optimismi ateistide &t. hulgas, kelle elu piirdub siinpoolsusega & kelle jaoks surm on lõpp. Neile, kelle optimism on seotud millegi meie maisest elust väljajäävaga, minu tänane sissekanne’i laiene.

Nagu pealkirja põhjal juba küllap oletanud olete, pean siin silmas “lõpuks läheb kõik hästi”, “hea jääb peale” ning “1ki mure pole igavene” tüüpi optimismi. St. viimane väide, ehk “1ki mure pole igavene” vb isegi õige olla, sest inimesel on ikka lootus ära surra ning surm vabastab ta kõigist mureist, paraku sealjuures ka temast endast nii et vabadus muredest küll on, pole aga enam selle vabaduse kogejat.

Mis siis tingib minu pessimismi, miks ma arvan, et maailm on murede, mitte rõõmude, paik? Miks on määrav mure, miks on mure see, mis peale jääb, miks mure on alati võitja, alati alaline ning miks rõõm on midagi ajutist?

Põhjuseks lihtne ajalooline vtls. Inimkonna ajalugu on murede & probleemide, häda & viletsuse ajalugu, kus rõõm ning rahulolu vaid ajutised külalised. Suuremaks saavad need viimased alles heaolu- ning tarbimisühisk. tekkides, aga seda tüüpi ühisk-d vaevlevad praegu ju oma surmaagooniais. Oma eluajal suutsid taolised ühisk-d küll rõõmu- & rahulolutaset tõsta, ent peamiselt jäid needki probl-de & mureühisk-ks. Ehk siis mure on põline:)

Kogu inimkonna ajaloo jooksul on inimene kaelakandmisikka jõudes või varemgi silmitsi murede & hädade hiiglasliku armeega. Kogu tema järgnev elu on 1ainus suur probleemilahenduskursus, mille vahele ehk eksib ka muusugusi hetki, kui hästi läheb. Ei pruugi minna. Suurema osa inimkonna ajaloo muredest moodustavad mured elementaarse toidu, rõivastuse & peavarju pärast, kõik ülejäänud mured on juba iseenesest luksus, rõõmust rääkimata. Rõõm ei ole enam lihtne luksus, vaid ikka juba superluksus. Heaoluühisk. on suutnud muresid elementaarse toimetuleku pärast pisut varjule lükata, kuid prevaleerima hakkasid muud hädad, näit. inimsuhteprobl-d lõid väga teravalt välja. Õnneaega heaollu jõudnud Läänemaailma jaoks ikkagi ei saabunud.

Ei taha ma siin sugugi õigustada pidevat pirisemist & virisemist ega väita, nagu’i tohiks probl-dele konstruktiivselt vastu hakata, vaid peaks selle asemel kohe nuttes nurka viskuma ning alla vanduma. Aga “mina usun, et rõõm & hea võidavad” mõtteviisi kultiveerimiseks küll mingit alust ei paista. Pigem on nii, et muredega oleme maadelnud kogu senise elu ning maadleme surmani & kui meil parasjagu käesolevad mured on edukalt lahendada õnnestunud, siis ongi hästi. Elule annavad mõtte üürikesed õnnehetked, aga üürikesiks need jäävadki. Kes sellega lepib, sel on põhjust edasi elada, kes ei lepi, see tõenäoliselt tapab enda.

Aga võimalust muredesse mitte uskuda, seda mina küll ei näe.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

64 responses »

  1. Kober ütleb:

    Komm lihtne ja lühike:
    Nõus! Sama meelt.
    Otsige edasi, keda hullutada, optimistikesekesed… 😛

  2. Ma ei usu, et hea ja rõõm jms. võidaks alati või üleüldse võidaks aga miks ma ei või olla õnnelik ja rõõmus, et ma üldse olemas olen. Mulle meeldib mu kohati lapsik optimism, mis laseb mul rahus porilompi hüpata ja teada, et mul pärast on võib olla halb ja märg aga sel hetkel ülitore. Tahan elada rõõmsalt ja elan ka. Mul on trobikond muresid ja see, et ma teinekord neist optimistlik-ignoreerivalt üle vaatan, ei tähenda veel, et ma ei teaks, et nad mul olemas on, et ma ikka pean nendega tegelema.

    Ja kui küsida, et miks olla optimistlik, siis võib ju alati vastu küsida, et miks olla pessimistlik. Mind ei huvita, et ajalugu on täis igasugu halba jama. Ma ei ela minevikus ju. Elan siin ja praegu ja nii õnnelikult ning rõõmsalt kui vähegi ise tahan. Üldjuhul väga. Olen sattunud elama üpris sobivasse aega ja kultuurikeskkonda – siin ei ole eriti raske rõõmus olla.

  3. notsu ütleb:

    MInu arust ei ole optimism mitte “kõik lõppeb hästi”-usk (igasugune ennustamine, kuidas kõik lõppeb, on nii või teistiti naiivne ja teiseks halvasti defineeritud eeldustega (millal on see “lõpp”, mis peaks kogu eelneva olemuse määrama?), vaid meeleseisund – st et mul on rõõmus olla, kui välised asjaolud on neutraalsed. Või isegi kui ei ole neutraalsed. Ma tean inimesi, kes suudavad õnnest särades mainida “ah, mul kogu aeg pea valutabki”, st see ei ole tema jaoks piisavalt oluline asjaolu, et üldist heaolu ära rikkuda.

    Sedapidi vaadates on see otsapidi juba tahtevabaduse teema. minu maailmas on tahtevabaduse kaitsepühak mõistagi Viktor Frankl, kes keeldus uskumast, et tema tahtevabadust piiraks see, kui ta on koonduslaagrisse kinni pandud (ja ka seda, et koonduslaagri valvuri amet defineeriks juba ette tolle valvuri teod). Siis, kui ta oligi koonduslaagrisse kinni pandud.

  4. notsu ütleb:

    ja olukorras, kus toidu ja sooja hankimine on keeruline, pakub selliste elementaarsete asjade saamine muidugi ka erakordset mõnu ja rõõmu.

  5. Oudekki ütleb:

    Aga kuidas oleks sellise suhtumisega, et “ega ei tea midagi, ta kurat võib veel heaks pöörata”. Ehk siis see, et seaduspärade loomine ja tuleviku ennustamine on üks igavesti tänamatu tegevus.

    Aga üldiselt pidavat inimese psühholoogia olema niimoodi naljakalt ehitatud, et terava hirmu ja agoonia tundmisest väsib ära. Harjub. Selles mõttes ei ole jah mured igavesed, muutuvad tavalisuseks.

    Heaoluühiskond viskleb aga probleemide käes mitte paratamatult vaid majanduspoliitiliste valikute pärast. Ja alternatiivsed valikud on praegu ka olemas, lihtsalt tuleb otsustada neid teha (kolmekümne aastaga on osutunud, et inflatsioon ei olegi kõige alus ja kõige kurjem koll)

    Mina olen parandamatu optimist.

  6. Kober ütleb:

    Notsu jutt on õige, kui asi puudutab vaid inimest ennast ja tema peavalu. Aga kui ka ümbritsevat ilma ja elu ja inimesi, siis läheb keeruliseks.

    Oudekki:
    Ei keera ta, kurat, enam kusagile.😀

    Pessimist olla on realistlik. Optimist olla on suuremalt jaolt enesepett ja vahel kahjuks ka teistele valetamine.

    Samas, kui ma nüüd sõgavamale endasse vaatan, siis skeptikuid ma jällegi ei salli. Isegi kvantfüüsika ei kõlba neile, va stagnantidele…😀

  7. notsu ütleb:

    maitea, mõne sündmusega on ju nii, et selle hindamine sõltub sellest, kelle seisukohast vaadata.

    nt varauusaegne väike jääaeg, mis kombineerituna tiheda asustusega tõi kaasa ikaldused, näljahädad ja epideemiad = paha ja kole, mille tulemusel jälle neil, kes ellu jäid, tekkisid enneolematud võimalused – nt käsitööliste kuldaeg, kus nad said pmst küsida sellist hinda nagu tahtsid, sest tööjõupuudus oli nii suur = tore ja mõnus.

  8. Kober ütleb:

    Vanasti oli muidugi hea, katsu sa praegu isetehtud kirvest kellelegi kümnekordse hinnaga pähe määrida.
    Kõik head ajad on kadunud igavikku, ees on ainult jääaeg, ikaldus, näljahäda ja katkuepideemia. Võib-olla mõni sõda ka, täpselt ei tea, aga kuhu seegi jääb. Statistiliselt peaks aeg käes olema. Ja ma ei oska kirvest teha, kui ma selle sõja ja jääaja ka üle elaksin. Ikka on p-s….

  9. notsu ütleb:

    Hetkel sul ei ole ei sõda ega jääaega, nii et “kõik head ajad on kadunud igavikku” su praeguses seisus kuigi realistlik ei ole.

    Mulle tundub, et kuna täpsete ennustuste tegemise peale on inimesed niikuinii kehvad, siis ei saa optimismi ja pessimismi kui tulevikku vaatamise viiside vahel üldse teha vahet mingil tõesuse/vääruse alusel (sest me ikkagi ei tea, mida lähem (=eluaegne või paari lähema põlve ulatuses) tulevik toob, ja kauge tulevik on ebahuvitav – kui paljukest on neid, keda erutaks praegu universumi lõpp või Päikese kustumine?), vaid pigem selle järgi, kuidas need mõjutavad praegu minu enesetunnet ja toimimise võimet.

    Ja siin teeb optimism pessimismile ära – ma nüüd jälle ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga mingis uurimuses selgus, et optimistidel läks paremini (objektiivsete kriteeriumide järgi paremini) kui pessimistidel, isegi kui pessimistide ennustused olid õigemad.

    • notsu ütleb:

      põhjusteks arvati seda, et pessimistide käitumist mõjutab sageli hirm, mis pärsib otsustusvõimet.

    • notsu ütleb:

      ma nüüd ei mäletagi, kas see oli see uurimus – see siin räägib tglt haiguste esinemusest menopausijärgsete naiste seas ja et optimistlik hoiak korreleerus parema tervisega (kuigi oli mõistagi ära mainitud, et põhjuse-tagajärje seosed savad siin olla ka teistpidi, st parem tervis põhjustab optimismi). Optimism ja pessimism olid defineeritud sel viisil, et “a person is said to have an optimistic “explanatory style” if they blame bad things on temporary, external factors; and a pessimistic explanatory style if they believe bad things happen because of their own fault or unchangeable, global factors.”

      Ah jaa, üldise edukusega oli veel olnud üks erand: pessimistidel läheb juura alal paremini kui optimistidel, sest see on üks väheseid valdkondi, kus on kasulik mõelda kogu aeg kõigest, mis võib sitasti minna.

      Üks uurimus, mille ma praegu veel leidsin, on see, kus optimistideks ja pessimistideks sorteeriti motivatsiooni järgi: kui optimistid keskenduvad tegutsedes ja tegevusi valides sellele, kuidas võiks paremaks minna, siis pessimistid sellele, kuidas vältida potentsiaalseid õnnetusi, st on kaitsepositsioonil. Mulle meeldis eriti tutvustuslause
      “People are rarely completely accurate in forecasting their own futures. Instead, past research has demonstrated tendencies for both optimistic and pessimistic bias in thinking about one’s own outcomes.”

    • Oudekki ütleb:

      Oot, kas Poola finantsminister just ei rààkinud, et kui eurotsoon kokku kukub, siis 10 aasta jooksul tuleb Euroopas sòda? Ja seda vist ei ole vaja yles lugeda, kui mitmetes sòjalistes operatsioonides Eesti osaleb?

      Aga pessimisti realistiks nimetamine on veenev definitsioon. Realist on pigem see, kes konstanteerib mingeid fakte ja annab neile neutraalse hinnangu, vòi mitu erinevat hinnangut. Pessimist tòlgendab neid samu fakte “halvima vòimaliku” optika làbi, optimist “parima vòimaliku”.

  10. notsu ütleb:

    Iseasi muidugi see, et iseennast optimismi või pessimismi suunas disainida on raske, kaasasündinud kehakeemia määrab nii palju ära. Õnneks saab viimasega siiski natuke manipuleerida.

    • Kober ütleb:

      Ma jäin ka sedemaa sama mõtl, et kui ma ennast pessimistina hästi tunnen ja optimistiks (väga võõraks õpetuseks) sundides end halvasti tunnen, et kuidas siis optimism mulle ometi hästi saab mõjuda…

      • notsu ütleb:

        See on huvitav enesekirjeldus, sest ma ise defineerin pessimismi, kui see mul endal esineb, sedaviisi, et ma näen kõike tumedates värvides, asjaoludest olenemata, ja seetõttu on kogu aeg kehv olla ja nutt tuleb peale – huvitav selles mõttes, et mismoodi see enda hästitundmine sel juhul välja näeb? “kõik on persses, aga mul on ikka hea olla” on minu kõrvus optimistlik avaldus.

        • Kober ütleb:

          Enda hästitundmine seisneb selles, et sul on selgus, sa oled ilusti nelja jalaga maa peal ja tajud reaalsust. Jah, reaalsus on s***, aga nagu sa ise ülal ütlesid, suudavad mõned isegi konstantset peavalust naeratades rääkida.
          Ei pea tumedates värvides nägema, näha saab nii, nagu on. Pole meeldiv, mida näed, aga ei nuta ka. Aga õnnest särama ka tingimata ei pea. Selge pilguga teadmine annab selise rahu.
          Tunda end hästi pettekujutelma abil, et äkki kunagi läheb paremaks, küll õnn kord pöördub… no ma ei tea… Kui kellelegi seda parema enesetunde jaoks vaja on, las tal olla. Ma olen väga kaugel sellest, et kellelegi midagi keelata, kui see teda ennast puudutab. Aga mulle meeldib realismi lähedal olla, olgu see ebameeldiv või meeldiv. Ja asjade ilustamine või lihtsalt umbluu-tüüpi lootus, et küll kujuneb, on nagu unenäos uimerdamine. Kui see lootus on millegagi põhjendatud, ok. Aga lihtsalt et EHK…, see pole minu jaoks.

          Ma unistan ka vahest. Ja meeldib ka. Aga –
          See on unistamine! Ma ei võta seda tõe pähe😀

          • notsu ütleb:

            Reaalsuse tajumine, kui see on võimalik, töötab eeldatavalt oleviku peal, aga ma saan aru, et optimismist-pessimismist räägitakse enamasti ennustamise mõttes. Mis on tõeväärtuse poolest by default kahtlane äri.

            Või siis tajutud reaalsuse hindamise mõttes. siin on jälle va peavalunäide sobilik.

            Linkisin paarile artiklile (loodetavasti modereeritakse need varsti nähtavaks), kus üks o.ja p. eristus käis isiklike ebaõnnestumiste hindamist pidi – o. võttis ebaõnnestumist kui juhuslikku sündmust, p. kui tunnistust omaenda olemuslikust kehvusest ja/või maailma olemuslikust halbusest – ja nende taastumisaeg pärast ebaõnnestumist oli seetõttu erinev. Ühes teises artiklis, kirjeldati optimismi-pessimismi kui kaht vastandlikku motiveeritust: o. tegutsemisajend oli midagi meeldivat saada või saavutada, p. ajend ebameeldivusi vältida (klišeeline “vabadus millekski” ja “vabadus millestki” opositsioon) (viimane võiks ju seletada ka pikemat taastumisaega (pärast ebaõnnestumist hoida madalat profiili,et uus õnnetus kätte ei saaks)). Ja kahest vastandlikust motiveeritusest tulevad ka vastandlikud strateegiad. Mainiti ka inmeste kalduvusi – et mõnel on üht strateegiat “loomuomaselt” lihtsam kasutada kui teist ja vale režiimi peal töötades läksid tulemused kohe halvaks. Panin “loomuomaselt” jutumärkidesse, sest vaevalt siin kõik kaasasündinud omadustest sõltub, küllap on ka kasvatusel oma roll.

  11. Kober ütleb:

    Ee… ma ei ole kuidagi nõus, et optimismist-pessimismist räägitakse enamasti ennustamise mõttes. Kui mina endast räägin, siis just oleviku mõttes, kuigi nats me ju ennustame kõik. Või?
    Või kas olevikus pole siis (selle umbisikulise enamiku meelest) üldse optimiste ja pessimiste olemas?🙂 See selleks…

    See, et “peale luhtumist hoitakse madalat profiili,et uus õnnetus kätte ei saaks” ei saa ka kuidagi pessimist-realisti kohta käia. Ta ju oli selleks (või veel halvemaks) valmis ja on ka edaspidi, kui uue asja ette võtab. Pigem tabab selline tagasilöök just põhjendamatut optimisti.
    Aga see on minu isiklik arusaam, ma ei taipa optimistide hingeelust eriti palju midagi😀

    • Oudekki ütleb:

      No optimist-pessimist võib ka mineviku ja oleviku suhtes käia. See on faktide tõlgendamise küsimus, kas faktikuhjast pannakse kokku pigem positiivne või pigem negatiivne pilt.

      Kui poliitikat või äri teha, siis on eriti kaval mõlemad panna. Ja siis üks keskmine ka. Ja siis hakata otsuseid tegema.

      “Peale luhtumist hoida madalat profiili” ei pruugi üldse realistiga kooskõlas olla, realist püüab hinnata, mis olid luhtumise põhjused, kas seda saab vältida ning hinnata uue luhtumise riski. Optimisti riskivalmidus on kõrgem, pessimist püüab üldse mitte riskida. Aga realisti eristab pessimistist see, et ta ei tee loogikaviga “ükskord juhtus x – alati juhtub x”. Optimist kipub hindama “ükskord juhtus x – seega juhtus ära ja rohkem enam ei tule”😉

      • Kober ütleb:

        Kui pessimist näeb või kuuleb optimisti, leiab ta (ma arvan), et too on põhjendamatult optimist. Kui optimist kohtab pessimisti, leiab ta, et too on põhjendamatult pessimist.
        Kas sellises lauses “Asjata oled selline” on rohkem pessimismi või optimismi? 😀

  12. notsu ütleb:

    Ma räägin ka ise peamiselt oleviku võtmes, aga algne postitus oli peamiselt ennustuste kohta, nii et seda ei saanud jutust päris kõrvale jätta.

    “Realism” puudutab minu arust seda, et kellelgi on faktilises mõttes maailmast adekvaatne pilt (mida tähendab “adekvaatne”, on muidugi iseküsimus, arvestades, et meie tajuaparatuur ei ole mitte täiusliku tajumise masin, vaid maailmas navigeerimise tööriist, mis ei pruugi alati isegi selleks navigeerimiseks täiuslik olla, saati siis tunnetusteoreetilises mõttes), nii optimism kui pessimism on juba sellele faktilisele materjalile nii- või teistsuguse väärtuse omistamine. Ma arvan, et optimist kui ka pessimist on võimalik olla nii realistlikult kui ebarealistlikult, selles mõttes, et mõlemat suhtumist saab rakendada nii tõese kui väära info peale.

    “Realistlikust” optimismist ja pessimismist kirvenäide: ma arvan, et me kõik oleme nõus, et siinkommenteerijad on kõik elus ja surevad kunagi ära; meile kättesaadava info põhjal on see fakt.

    Nüüd saab hakata sellele faktile optimismi ja pessimismi rakendama.

    Optimistlik töötlus:
    kui elu on hea, siis on lihtsalt hea;
    kui elu on halb, siis on hea, et see ei kesta igavesti.

    Pessimistlik töötlus:
    kui elu on hea, siis on halb, et see ei kesta igavesti;
    kui elu on halb, siis on lihtsalt halb.

    Ja faktid ja nende tunnistamine on samad, eks ole, nii et mingi realistlikkuse või unistamise argumendiga ei saa kumbki pool teist vastu pead peksta.

  13. notsu ütleb:

    Muide, üle poole oma teadlikust elust olen ma tegelenud sellega, et mu õnn sõltuks välistest asjaoludest nii vähe kui võimalik, eriti kõrge level oleks see, kui üldse enam ei sõltuks. No ja kui mul peaks see programm õnnestuma, siis ei saaks maailm mul kunagi vaipa alt ära tõmmata ja mingiks pessimismiks poleks enam põhjust.

  14. Kober ütleb:

    Selle teise posti peale ütleks sõbralikult “Jõudu!”🙂 , aga mind jällegi munga elustiil ei tõmba, pigem sinna hedonismi poole, kuigi mitte nüüd lausa elusihina.

    Aga see ” meie tajuaparatuur ei ole mitte täiusliku tajumise masin, vaid maailmas navigeerimise tööriist, mis ei pruugi alati isegi selleks navigeerimiseks täiuslik olla, ”

    sellega on nii, et juba mõisted pessimism ja optimism ise sisaldavad endas piisaval määral subjektiivsust, nii et ma ei olegi väga täiusliku navigeerimise ega tajumise poole püüelnud. Ma korra varem mainisin ka, et ma tunnen end pessimistina üsna heaste😀, mis siis kui vahel ka ekslikult. Kõik me eksime. Kui ma arvasin, et ma pessimistina olen realismile lähemal kui optimistid, siis see on küll konkreetsete minevikukogemuste põhjal väidetud. Kui tulevik peaks näitama, et optimistidel on tänasest alates rohkem õigust olnud, olgu nii. Ma olen piisavalt pessimist, et öelda muuhulgas ka “Nagunii ma eksin!”😀

    Ma ei tegele konkreetse tuleviku ennustamisega, üksnes olen selle suhtes pessimistlikult meelestatud.
    Mis aga kaugeltki ei tähenda, nagu ma ei unistaks või ei teeks konkreetseid plaane oma elus. Teen ja viin neid ellu ja oskan rahul olla ja oskan rõõmus olla ja vahel ka õnnelik, aga mis puutub meie elu üldisemalt ja tervikuna, siis midagi head siit tulevikus ikka loota ei ole küll😛😛

  15. notsu ütleb:

    Konkreetsete kogemustega võib selline asi olla, et unustatakse arvesse võtta omaenda mõju sündmustele ja see, mil määral saab ise oma tulevikku mõjutada. noh, et kui ma edaspidi teen teisiti kui tollal,siis ka läheb teisiti. Okei, oleks naiivne oma mõju absoluutseks pidada, aga seda täiesti välistada on sama naiivne. Ja siin tulevad mängu nn. isetäituvad ennustused.

    näide pedagoogika valdkonnast – kujutame ette, et keegi lapsevanem kasvatab lapsi pideva eeldusega, et nagunii neile ei saa raha usaldada, nagunii raiskavad ära, ja seetõttu neil kunagi ise rahaga majandada ei lase – ja viimaks on olukord, kus need lapsed siiski raha kätte saavad ja ajuvabalt ära raiskavad – kas see on nüüd tõend sellest, et lapsevanemal ei olnud algusest peale midagi head loota ja tal oli õigus lapsi mitte usaldada?

  16. notsu ütleb:

    räägitakse ka, et kui minna kõrtsi eeldusega, et nagunii saan peksa, on peksasaamise tõenäosus suurem.

  17. ep ütleb:

    mina pessimistina saan vist aru, mida Kober selle enda pessimismis hästi tundmise all mõtleb. nimelt kui elada maailmas, kus by definition ongi kõik sitasti, kui see on asjade loomulik olek, siis see, et mingi konkreetne ja võibolla sinule oluline asi on sitasti, on märksa kergemini talutav. tumedates toonides maailm on tegelikult täitsa äge😀, samas aga võivad sel juhul optimistlikult erksad värvid mõjuda kunstliku ja ülepingutatuna. no ei ole ju vaja niimoodi lärmata, eksole. aga see mida notsu oma pessimistlku maailmatajuna kirjeldab, on pigem emohoog kui pessimism.

    ehk siis jah, maailmaga toimetulemise strateegiad on erinevad. kellele mis paremini sobib.

  18. ep ütleb:

    “näide pedagoogika valdkonnast – kujutame ette, et keegi lapsevanem kasvatab lapsi pideva eeldusega, et nagunii neile ei saa raha usaldada, nagunii raiskavad ära, ja seetõttu neil kunagi ise rahaga majandada ei lase”

    see ei ole pessimist, see on kontrollifriik. pessimist annab raha laste kätte kindla teadmisega, et nagunii raiskavad ära. kui mõnikord midagi asjalikku ostavad, siis on see puhas boonus.

  19. Kober ütleb:

    >>Mis asi on “meie elu üldisemalt”? kui kaugel on “tulevik”? soojussurm? >>

    Palun, ära nõua minult konkreetsust!😀 Kord lähemal, kord kaugemal, seepärast kirjutasingi “üldisemalt”. Midagi, mis ees ootab. Pole vahet, kas ma räägin järgmisest kuust või järgmisest 18 kuust.

    See lapsevanema näide oli näide reaalsusega kehvasti arvestamisest. Ma ei tea, mis põhjus neil võis olla lapsi mitte usaldada, liiati nii kaua. Mingi hetk tuleb ikka kasvatuses uusi kõrgusi võtta – põhimõttekindlus on arengupeetus.

    Kõrtsi lähen ma teadmisega, et seal võib üsna vabalt peksa saada, mitte “nagunii” mõttega. Seepärast ongi mulle natuke pentsik optimistede “nagunii ei juhtu midagi halba” vaade. Kuni nad endaga nii teevad, tehku, aga mulle ärgu seda elukauget jutlustagu😀

    • notsu ütleb:

      MInd jäi kriipima just see “meie elu”. selle asemel, et oleks “minu elu”. et kes on need “meie”, kelle olekuga ollakse nii hästi tuttav, et nende kohta saab midagi öelda.

  20. Kober ütleb:

    Oi, mul on raske end arusaadavaks teha…

    EP, mu maailm ei ole tumedates värvides. See on realistlikult negativistlik. Üks näide, kui midagi paremat veel pähe turkab, kirjutan sobivama:
    Pankur ei anna ettevõtjale laenu, sest ta ei usalda seda ettevõtjat ja tema äriplaani. Ta on selle ettevõtja suhtes pessimist. Selle ettevõtja tuleviku suhtes ka ja ka selles suhtes, mis meid kõiki eurotsoonis ees ootab. Aga tema enda elu (sul on ju ettekujutus, kuidas pankurid elavad :P) ei ole sugugi roosavaba😀 Võimalik, et tal on isegi põhjendatud kahtlus, et tal on igasugu hea-parema sissepugimisest maovähk ja ta ei ela enam kaua (mis on ju ka pessimistlik tulevikunägemus, eks), aga ometi ei takista ka see tal elu nautimast, kuniks elupäevi veel on.

  21. notsu ütleb:

    lapsevanema näide – noh, arvestades, kui suur mõju on lapsevanemal lapsele, siis on tal väga vähe üldse sellist etteantud reaalsust, millega arvestada. Suurel määral disainib ta seda reaalsust ikka ise. ja tema eeldused mõjutavad seda, mis suunas ta seda disainib.

    Mu vanemad andsid mulle majapidamisraha kätte, kui ma olin üsna noor, mingi 9-10, täiesti kindla arvestusega, et ma selle eest ka vajalikke toiduaineid ostan ja endale neist süüa teen, ja selles seisus ei tule nagu pähegi, et õu, raha, lahe, raiskaks ära. Normaalse olukorrana oli defineeritud see, et ma teen selle raha eest normaalset süüa. Jah, kui ma oleks selle ära raisanud, siis oleks pettumus olnud, mida ilmselt pessimistlikuma häälestusega ei peaks kartma. Aga kuna optimistlik häälestus suunas mind seda asjalikult kulutama, siis oli vanematel selle võrra üks igapäevane mure (kuidas laps pärast kooli kõhu täis saab) vähem. Pessimistliku häälestusega ei oleks nad saanud mulle üldse mingit raha anda, sest sellega oli neil kitsas, liiga kitsas, et saaks äraraiskamisega riskida. Ainus võimalus mulle raha kätte anda oli optimistlikult.

  22. notsu ütleb:

    EP -vbla on maailma vaja permanentselt tumedates värvides näha, kui oma sitastiminekuid on raske taluda. Aga kui mul neid lihtsalt asja eest, teist taga, on nagunii suht kerge taluda ja mure läheb ruttu üle, siis pole tarvidust.

  23. keit ütleb:

    …but the trouble believes in me…

  24. Oudekki ütleb:

    Mul on selle pessimismiga see probleem, et ma näen kogu aeg kõigile probleemidele nii palju läbiproovimata lahendusi, et seni ei saa lootust kaotada, kui kõik on läbi proovitud. Ühesõnaga, ma vist tunnen, et maailm ei ole kuidagi minust sõltumatult olemas.

    Aga ep tüüpi pessimismist saan ma väga hästi aru… Optimist jälle annab lapsele raha kätte, mõeldes, et võib juhtuda, et ostab midagi asjalikku, ja kui raiskab, siis tühja sellega, peaasi, et laps ei nuta🙂

  25. notsu ütleb:

    Maailma mõjutamisest: ma olen hääletades veoautjuhtide pealt näinud, et ei tea küll miks, aga selliseid, kes juba enne piiri tõmbuvad pilve, mõeldes, kuidas tolliametnikud neid peetima hakkavad, peeditaksegi rohkem.

    Vahepeal meenus jälle näide põhjendamatust optimismist, mis tagantjärgi osutub põhjendatuks: platseeboefekt nimelt. noh, et patsiendil pole tegelikult mingit põhjust uskuda, et tal hakkab parem, või õigemini, tema see optimism põhineb valeandmetel. Aga kui tal selle tulemusel hakkabki parem, siis osutub tema optimistlik ennustus ju õigeks.

  26. notsu ütleb:

    Ühesõnaga, ma vist tunnen, et maailm ei ole kuidagi minust sõltumatult olemas.
    ma tunnen seda kah väga suurel määral, lausa ebaadekvaatsuseni välja (põdemised stiilis, et miks ma nii kuradi laisk olen, et ma ei lähe ja kõiki sõdu ära ei lõpeta ja toidukriisi ära ei lahenda).

    • Kober ütleb:

      Sa ei lähe, sest sa tead, et sa ei suuda seda😀

      • notsu ütleb:

        Midagi ma ei tea. pigem on hirm, et appi, mis siis, kui ma äkki suudangi, siis ma ju tegelt peaks (ega saa enam rahulikult diivanil keras raamatut lugeda). See on üks erakordselt totter põhjus, mis on mind headest terapeutidest ja tõhusatest enesetehnikatest eemal hoidnud. totter, sest mõnusast vaimsest tervisest võib hoopis muid häid asju välja kooruda, ega minust tingimata superkangelane ei pea saama. a millegipärast on selline kõhedus, et vat just superkangelane tuleb ja kesse viitsib.

        • notsu ütleb:

          sest siiani ei ole mulle vastu tulnud tegevust, mis ei oleks kättevõtmise asi.st on osa tegevusi, mis on huvitavad ja lahedad, need tuleb ära õppida, kui tegeleda tahan. Ja teine osa tegevusi, mis tunduvad igavad, nende õppimiseks ei ole motivatsiooni ja ei ole proovinudki. ma ei tea, kas mul on roppu moodi vedanud või oskan ma hoopis ebateadlikult nendest aladest eemal hoida, mis mul välja ei tuleks. aga kogemuste põhjal on jah igatahes selline mulje jäänud, et küsimus on selles, kui palju ma millegi kallal vaeva näen.

  27. notsu ütleb:

    vbla ka vanema lapse kompleks: ma vastutan kõigi maailma asjade eest. mis mõttes kõik ei olene minust?

  28. notsu ütleb:

    ja mis siis, kui järsku on igaühe võimsuses saada uueks Gandhiks? mõelda, kui selliseid oleks korraga massiliselt? Gandhi ise ju meenutas alatasa, et ei ole ta eriliselt andekas ega midagi.

  29. Kober ütleb:

    Siis (vahe)kokkuvõtteks võib öelda:
    Optimistid suhtuvad pessimismi ja pessimistidesse pessimismiga.
    Pessimistid optimistidesse samamoodi.
    Pessimism ruulib!🙂

  30. notsu ütleb:

    Maitea, ma peamiselt tahan, et mul oleks hea. see, kas mu ennustused või maailmakirjeldused on õiged või mööda, on juba vähem oluline.

    • notsu ütleb:

      ja omamoodi naljakas, et Punane Hanrahan, ise hedonist, selle vastu on. Hedonistile võiks ju olla mõistetav, kui keegi eelistab mõnu.

  31. Kober ütleb:

    Ma veelkord mainin, et pessimism ei välista kuidagi elu nautimist.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Justnimelt. Tsiteeriksin siin antiik-Kreekast pärit kuulsat lauset, mida omaxa tsiteerib ka piibel (paraku’i mäleta ma, milliselt filosoofilt tsitaat pärineb):
      “Söögem ja joogem täna, sest homme oleme me surnud”.
      Seesama ongi pessimistliku hedonismi kuldlause. Söögem & joogem täna, söögem & joogem, kuni see on veel võimalik, sest kui me homme ka surnud pole, siis ei pruugi me enam mingil muul põhjusel süüa & juua saada.

      Minu mäletamist mööda Paradiisi-Oskar väljendas Lindgreni “Hulkur Rasmuses” ka mingit analoogilist seisukohta ning väitis selle laienevat koguni kõigile hulkureile.

      • Oudekki ütleb:

        PH, minu arvates on see lause hoopis optimistlik hüüdlause – sest pessimist ei sööks midagi, sest homme äkki on hullem nälg😀

        Ja ma kindlasti ei suhtu pessimistidesse pessimismiga, on väga oluline, et inimene saaks olla niisugune nagu ta tahab ja ei ole vaja pessimiste vägisi ümber teha. Optimiste ka mitte.

  32. notsu ütleb:

    see, et homme oleme surnud, kui homme tähendab määratlemata tulevikku, ei ole ei pessimistlik ega optimistlik tõdemus, see on lihtsalt ee… asjaolu.

    Mul on ühest küljest praegu kahtlus, et siinsed vestlejad suhtuvad paljudesse sündmustesse samamoodi, aga millegipärast eelistab osa kleepida oma suhtumisele pessimismi, teine osa optimismi sildi.

    Teisest küljest meenuvad Punase Hanrahani varasemad postitused, kus ta kirjeldab oma paanikat tuleviku suhtes ja eks mul on sellepärast üsna suur kiusatus panna võrdusmärk tulevikupaanika ja pessimismi vahele. ja kuna paanika suurendab kannatusi, siis juhul, kui see on ikkagi pessimismist tulenev, näen ma selle kiituses hedonismiga vastuolu.

    • Kober ütleb:

      Aga mul on tunne, et siinsed optimistid üritavad miskipärast oma definitsiooni pessimismi kohta maksma panna ja pessimistide endi omi eirata. Et vaat see on õige pessimist ja pessimist teeks nii ja naa. (roheline tuli muidugi, ma niisama kõrvalt naeran)
      Ma leian, et optimist ei saa pessimisti ei mõista ega määratleda.

      • Kober ütleb:

        Tahtnata tüütu olla, ma veelkord kordaks oma pankuri näidet.
        Üdini pessimistlik, üdini rahul.

        • notsu ütleb:

          _Üdini_ (kui see nüüd oli ikka mõeldud absoluutsust tähendama, aga kui ei, mida siis?) pessimistlik on ta ikka siis, kui see kehtib kõigis eluvaldkondades. Kaine arvestus, et naine petab, lapsed lähevad narkariks, töölt lastakse kohe lahti ja raha ei ole kuskil hoida, sest nii oma pank kui kõik teised lähevad kohe põhja, aga sukasäärest varastatakse ära.

          Kui ta kalkuleerib pessimistlikult, et sellele ettevõtjale laenu anda ei tasu, on tal sealjuures optimistlik eeldus, et kui ta õigesti tegutseb, siis jääb pank püsti. Eeldus, et see, kui hea tal homme olla on, sõltub tema enda tegevusest ja järelikult võib ta endale hea tuleviku korraldada.

      • Oudekki ütleb:

        Ei tea, EP pessimismi määratlus on väga täpne🙂

        • Kober ütleb:

          Sinu kui optimisti meelest?😛

        • notsu ütleb:

          EP, meenutagem, defineerib end pessimistina.

          Mina tegelen peamiselt enesekaitsega: et kui Punane Hanrahan ütleb, et protesteerib “igasuguse optimismi vastu” ja defineerib selle millegi täiesti mõistusevastasena, siis tunnen ma vajadust kirjeldada, mismoodi optimism seestpoolt paistab. pmst puht sõnastusest kinni võttes ütleb ju kogu postitus, et mina olen idioot, kui ma optimist olen. ja ma olen paraku nii totaalne verbaal, et sõnastus on mulle tähtis – ma arvan, et mul on õigus mitte olla mõttelugeja.

          See, et ma tulevikupaanikat ja pessimismi seostan, on tingitud siinsest keskkonnast aka blogist – üht postitust lugedes kõlab ka blogiajalugu kaasa.

  33. notsu ütleb:

    Muide, veel seestpoolt vaadates: igasuguste plaanide tegemine eeldab teatavat optimismikomponenti: esiteks on nende vaikiv eeldus, et mingi tulevik tuleb, teiseks on vaikiv eeldus, et selles tulevikus sõltub midagi minu tegevusest (mistõttu on kasulik teha head plaanid, et endale võimalikult hea tulevik teha). Mõtlesin just sellele, kuidas nt Churchilli lubaduses, et tuleb higi, verd ja pisaraid, oli siiski sees eeldus, et kogu see vaevanägemine on mõttekas. et seda sõda üldse on võimalik võita. Muidu võinuks ju kohe püssi põõsasse visata ja lebotada, sest va sakslane on ju tugevam.

    • ep ütleb:

      mulle tundub, et see “igasuguste plaanide tegemine eeldab teatavat optimismikomponenti” pole võibolla päris õige eeldus. näiteks mina ei mõtle sageli üldse sellele, et minu tegemistest võiks midagi paremaks või halvemaks minna. tegutsemise ajendiks on enamasti lihtsalt uudishimu, soov teada saada, kas nii on võimalik. aga mul on muidugi ka selline organism, mis mõnuhormoone eriti toota ei taha, nii et igasugune heaolutunne tuleb nagunii väga raskelt kätte. sellest ilmselt ka pessimistlik maailmaavaade.

  34. notsu ütleb:

    ja pessimismidefinitsiooni kohta tundub, et kolmel siin sõna võtnud pessimistil on see erinev. Kas kuskil on mingi kanooniline definitsioon, mida ma peaksin teadma?

    Kui siinne kontekst kõrvale jätta, siis ma lähtun etümoloogiast – pessimus tähendab halvimat. Iseküsimus, et kas halvimat tulevikus või olevikus või mõlemas.

  35. Kober ütleb:

    Ma ei usu, et kusagil on mingi kaanon, aga aeg-ajalt püütakse pessimistile üht-teist inkrimineerida, nagu “pessimist ei hakkaks üldse midagi tegema, lebotaks ja arvaks et kõik läheb nagunii p…” jne jms. – ja tehakse seda optimisti poolt. Loogiline, et siin on mitu erinevat käsitlust, sest nii ongi, kuis keegi ise tunneb, mitte nii, nagu keegi arvab.
    Mu isiklik elu ei ole kaugeltki ebaõnnestumiste rida, ma naudin elu ja jätan mängust välja vaid väga ebarealistlikud plaanid. Mu üldine meelestatus on pessimistlik. See suhtumine maailma asjadesse, see on nega. Ja see ei saagi minu meelest eriti nagu midagi kolmandat olla, nagu ei olda natuke rase. On kas O või P. Minu meelest.
    Kui kellelegi meeldib näha seal palju varjundeid ja pessimistil O-osakesin ning optimistil P-osakesi, siis ma loomulikult ei keela. Ei saa keelata ja ei soovi ka. Aga olen sisimas kindel, et O ei mõista tegelikult P-d ja vastupidi. Nad lihtsalt tahaksid näha, et tegelikult on need teised ka nende moodi ja seega tegelikult nende ilmavaade ruulib😛

    (Plaanide tegemine ei pea sisaldama optimismi momenti, vaid realismi momenti.)

    • notsu ütleb:

      Mõni küsimus, et selgust saada.

      Mis sa “realismi” all silmas pead (mida plaanide tegemine peab sisaldama)? Kas sinu arvates ei sisalda plaanide tegemine eeldust või lootust, et tulevik on olemas (planeerija jaoks olulises mõttes, mitte kosmilises tähenduses, st et planeeti ei lasta kohe homme õhku, mitte et Päike kunagi ei kustuks) ja seda, kui helge või sünge see tuleb, saab ise mõjutada? Miks sind häirib, kui seda eeldust optimistlikuks nimetada? Kas kõigest sellepärast, et selline perspektiiv tundub sulle tõenäoline, aga optimismi oled sa defineerinud kui ebatõenäoliselt head tulevikulootused? Kui jah, siis kust on pärit selline definitsioon?

      Vahemärkus: minu jaoks on need kaks asja nii ülimalt olulised hüved (sest teine neist on tahtevabadusega tihedasti seotud ja esimene kujutab endast tingimust, et tahtevabadust oleks millegi peal kasutada), et nende olemasolu puhul võib öelda optimus.

      Mis vahe on sellel, et üldine “suhtumine maailma asjadesse on nega” ja EP kirjeldatud “tumedates toonides maailm”, kus “by definition ongi kõik sitasti”? kui EP sellega välja tuli, siis oli su reaktsioon “mu maailm ei ole tumedates värvides”, aga mis vahe on tumedatel värvidel ja üldisel negatiivsel suhtumisel? “maailmasse suhtumine” ja “maailma … värvides nägemine” peaks olema suht suure ühisosaga sünonüümid.

      See, et “lebotaks, ega hakkaks midagi tegema” on “peame täna pidu pikka, mida homme toob, on tume” konsekvents: täna ei ole mõtet plaane teha ega pingutada, vaid võtta praegusest viimast, sest mida homme toob, on tume. paar kommentaari tagasi kirjutasite PHga sellele mõlemad alla.

      ***

      Mis minusse endasse puutub, siis kui ma räägin oma optimismist, siis puudutab see mind ennast ja omaenda käekäiku. Elu on näidanud, et mul on ka üsna kesistes oludes hea olla, järelikult on mul isiklikus plaanis optimismiks kõvasti põhjust, sest minu tuleviku halbolemise variante on oluliselt vähem kui heaolemise variante.

      Maailma suhtes ei ole mul erilisi illusioone, et kõik inimesed hakkaks kunagi täiesti heaks ja rahumeelseks, aga samas ei saa ma eirata ka maailmas olemasolevaid häid asju ja mõnusid ja häid tegusid. nii et maailma suhtes võiks küll öelda, et ma ei ole kumbki, ei optimist ega pessimist.

      ***

      Aga nagu ma juba eespool märkisin, ei vaielda siin juba ammu tegelike kogemuste või isegi prognooside üle – need näikse olevat küllalt sarnased -; küsimus on lihtsalt selles, et osa arust on seksikam öelda enda kohta “täpiline”, osa arust “ruuduline”, sest enamik lahedaid inimesi, keda nad on siiamaani kohanud, on kuulunud vastavalt täpilisse või ruudulisse parteisse.

  36. Kober ütleb:

    Tegelikult mulle ei meeldi, kui mu isikut analüüsima hakatakse, aga viisaka küsimusie peale vastan ikka. Iseasi, palju mu hämust nüüd selgust saab…

    Ma usun, et mitte ainult O ei erine P-st, vaid ka pessimistid on pea igaüks isemoodi, seepärast mu reaktsioon EP jutule. Tema kirjeldas, et temal on nii, mina see peale, et minul on naa. Mis vahe on tumedatel värvidel ja üldises nega suhtumises? Minu jaoks on see vahe: Ma suhtun ümbritsevasse maailma pessimistlikult. Ma ei usu, et valides RK-sse kedagi teist, muutuks midagi paremaks, ma ei usu, et elu läheb paremaks millegi… uute teadusavastuste või uute ressursside leidmise läbi, ma olen pessimistlikult meelestatud enamuse asjade suhtes, mida enda ümber näen. Kui ma eksiks ja poleks nii palju põhjust negatiivne olla, siis ok, nagu juba mainisin, ma olen täiesti võimeline ka ütlema “Nagunii ei lähe ükski mu ennustus täpp.”
    Kui ma ütleksin, et mu maailm on tumedates värvides, siis annaksin ma seda kuuljatele justkui vaba voli arvata, et ka mu enda elu on tume ja sünge ja õnnetu ja mida kõike veel, aga seda see pole. Ma suudan siin mudatiigis kõigest hoolimata hakkama saada, leian toredaid inimesi ka ja muud nautimisväärsed (aga see ei ole optimism :P). Ma olen kohanenud sellesse üpriski jamasse maailma. Ma ei ole õnne tipul, ma tahaksin veel palju paremini hakkama saada, aga nagu keegi on öelnud: kõik ei saa olla vormeliässad ja rockstaarid- pole selline maailm lihtsalt. Olete ise kõik kindlasti lugenud (millega ma ise küll 100% ei nõustu), et tugev isiksus suudab ka vanglas õnnelik olla. Maailm on jama, minu elu mitte nii väga. Kui nüüd küsitaks, kuidas ma oma enda tulevikku ette näen, kas sama rahulolevalt 3+ või keerab s***ks, siis arvan ka, et ennustamine on tänamatu tegevus ja püüan lihtsalt tänases päevas elada. Kui teen plaane, ei avalda neid eriti, pean üsna tõenäoliseks, et võivad luhtuda, sest seda juhtub ka palju tublimatel, ühesõnaga – petta end võltshurraaga “kõll kõik saab korda” või selle postituse pealkirjaga mulle ei meeldi. See ongi minu jaoks realism, et igasugu emotsionaalne hoiak peab natukegi põhjendatud olema.

    >”Kas sinu arvates ei sisalda plaanide tegemine eeldust või lootust, et tulevik on olemas ja seda, kui helge või sünge see tuleb, saab ise mõjutada? Miks sind häirib, kui seda eeldust optimistlikuks nimetada?”<

    Plaanide tegemine eeldab mõistagi, et homne on olemas. Seda ma küll optimismiks ei nimeta, see onlihtsalt elamine. Kas maailmalõpp saabub homme või nelja nädala pärast, mind ei huvita. Aga ma pean täiesti võimalikuks, et kui ma teen plaani, mille teostamiseks mul kulub 8 nädalat, siis rikub selle 4 nädala pärast saabuv maailma lõpp. Ma pean seda täiesti võimalikuks, ma olen negatiivselt meelestatud, aga see EI takista mul edasi elamast. Miks küll arvatakse, et pessimistid lebavad voodis ja ootavad surma, mina ei mõista!😀
    Kui helge või sünge tulevik tuleb, et seda saab ise mõjutada, seda ma nimetan optimismiks. See eiärrita mind, sest see puudutab optimiste ja minul sellist suhtumist ei ole. Häirib pisut, kui mulle optimismi külge poogitaks, aga ka mitte eriti, sest O ei mõista nagunii P-i ja vastupidi.
    Mind häirib, kui mind vahel valesti mõistetakse ja ainult seepärast vaevusin kirjutama.

    • nodsu ütleb:

      Aga sai ka selgem, nii et tasus ära. Alati on kasulik, kui mõisted on defineeritud, siis ei nähta lahkarvamusi/nõusolekut seal, kus neid ei ole.

      Ära muretese, isikut ma ei analüüsi, ainult teksti, muud minu käsutuses siin ei olegi. Mul ei ole dialoogi vastu isegi siis midagi, kui mu vastas juhtumisi isikut ei olegi, vaid nt arvuti genereeritud tekst. Kui seda ka ei ole, juhtub, et vaidlen kodus omaette.

      Ka mind häirib, kui mind valesti mõistetakse ja seepärast tõstsin kisa, kui mingi üldistatud optimisti peksmise käigus ei pandud tähele, et ka mina saan pihta.

      • nodsu ütleb:

        näited: “ei mingit ratsionaalset alust”, patroneeriv “otsige, keda edasi hullutada”. Ma katsusin kohe murelikult kõigepealt oma südame läbi, keda ma viimati hullutanud olen. See viimane lause oli tegelikult vale.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s