Image via Wikipedia
Punkar või mitte, peaasi, et tal oleks puhas pesu. Ja kui ta oma juukseid värvida tahab, teen ma seda temaga ise.
(1970-date briti ajakirjandusest, intervjuu punkari emaga)
Võtsin eile fb-s sõna väikekodanlasist koduperenaiste vastu. Tglt. on väikekodanlasist koduperenaiste hulk niivõrd heterogeenne, et vaevalt küll mul kõigi nende vastu midagi olla saaks:) Ning hoiak, mille vastu ma tglt. olen, mille vastu sealgi tglt. plõksisin, ei iseloomusta alati sugugi ainult väikekodanlikke koduperenaisi, vaid vb olla palju üldisem. Selleks hoiakuks on gentrifikatsioon ning selle kandjaid võiks siis tinglikult nimetada “gentrifikaatoreiks”, mida siin sissekandes edaspidi ka teen.
Gentrifikatsiooni mõistega tähistada üldiselt kodanluse imbumist getodesse või muisse seni halva kuulsusega asumeisse ning selliste paikade kujundamist oma näo järele, millega kaotatakse nende esialgne identiteet. Ehkki 1st küljest on see mdgi pos., tuues kaasa näit. kuritegevuse languse &ms., on see IIpidi vägagi neg., tingides näit. kinnisvarahindade (sageli hüppelise) tõusu, aga kõige hullem mdgi on asumi senise omanäolise kult-i asendamine tüüpilise invasiivse väikekodanliku kult-ga. Tlns vb gentrifikatsiooni täheldada näit. siis Kalamajas, juba ka Koplis, mujalgi. Berliinis on gentrifikatsioon täie hooga käimas Kreuzbergis & Prenzlauer Bergis ning NYC Greenwich Village on näide sisuliselt gentrifitseerunud linnaosast.
Gentrifikatsioon käib tglt 2 lainena: Ialt avastavad senise töölis- või koguni lumpenilinnaosa need mitmesugused loojaisiksused, kel rahaga kitsas. Tunnustamata kunstnikud, algajad kirjanikud, vaesed muusikud avastavad, et 1 või II asum polegi eluohtlik, et selle kohta ringlevad müüdid ei vastqagi tõele ning asuvad sealset üldiselt odavat elu ära kasutades sinna elama. Aga miskipärast seirab loomingulist seltskonda väga thlpnlklt väikekodanlus, kes nende kannul asumeid hõlvama tõttab. Keskmiselt 10 a-ga on asum täielikult kodanlikustet, kinnisvarahinnad kõrged ning loojaskond kas etableerunud või liikunud edasi juba järgmiste elatavate asumite otsinguil.
Mina tarvitan siin gentrifikatsiooni mõistet laiemas tähenduses. Ehk siis: gentrifikaatorid on see osa väikekodanlusest, kes loojaskonda aktiivselt silmas peavad – tahtmata sealjuures grammigi taganeda & taganematagi oma väikekodanlikust üldhoiakust. Taolise seiramise illustratsiooniks sobib suurepäraselt kirjutise motoks toodud intervjuukatkend.
Ehk siis – väikekodanlaste hulgas on seltskond, kes peab loojaisiksusi & subkultuure vägagi teraselt silmas ning sellest tulenevalt lõimivad nad aeg-ajalt seal ilmnevaid paiku, nähtusi & hoiakuid oma hoiakusse. See aga’i tähenda mitte niivõrd senise väikekodanliku hoiaku kaldumist matkitavate ellusuhtumise tegeliku tuuma poole, vaid nende paikade, nähtuste ja hoiakute gentrifitseerimist, kodustamist, kodanlikustamist, mille tagajärjel need muutuvad ajapikku võõraks algseile kandjaile endile, täitudes hoopis uue – tüüpiliselt väikekodanliku – sisuga.
Ainus pos. külg sellisel gentrifitseerimisel on see, et ajapikku see siiski muudab väikekodanlikku kogukonda suurema sallivuse ning edumeelsemate tavade vastuvõtu suunas. See väike pos. mõju’i ole aga võrreldav pidurdusega, mida gentrifikatsioon evib loomingulisele kogukonnale. Ehkki, IIpidi vb mdgi öelda, et pidev gentrifikatsioonioht motiveerib loomingulist kogukonda edasi liikuma, leidma gentrfitiseeritute asemele uusi märke, hoiakuid &ms. ning sel viisil kaitseb kogukonda stagnatsiooni eest.
Kohati on gentrifikatsioon andnud üsna talutavaid tulemusi, näit. pungi gentrifitseerumine punkpopiks (tüüpiline gentrifikatsiooni näide) ei ole üldsegi mitte paha. Seda enam, et punkpopil pole algset rämedat pungivaimu siiski hävitada õnnestunud. Samas – 1960-te radikaalsete vaimsete liikumiste gentrifitseerumine “söö taimekest, joo klaas vett ning ole harmooniline” stiilis new age‘ks, on pehmelt öeldes juba tunduvalt kaheldavama väärtusega.
Lühidalt vb kokku võtta, et gentrifitseerit nähtus säilitab suuremal või vähemal määral gentrifitseerimiseelse nähtuse välised ilmingud & ka teatud rituaalid, ent loobub olulisimast: süsteemi permanentsest küsimärgistamisest. Ning mille kasuks? Süsteemi sama permanentse ning veendunud jaatamise kasuks!:( Just see on põhjus, miks gentrifikatsioon & selle teostajad minu jaoks jälgid & vastikud on.
Gentrifikatsiooni võivad mdgi teostada ka radikaalsed loovisiksused või mingi subkultuuri kandjad ise. See nähtus on meile kõigile väga tuttav ning üldiselt saanud tuntuks etableerumise nime all (näide: rokipeerud). Kui seestpoolt tulev gentrifikatsioon on aga veel kuidagi mõistetav, siis välispidine on minu jaoks ainult tolereeritav selle sõna kitsaimas tähenduses – ma kannatan selle, ise vihast värisedes, kuidagimoodi välja.
Nüüd tekkib paljuil lugejail kindlasti õigustet küs. – millist hoiakut ma siis väikekodanluselt boheemluse, radikaalsete loojaisiksuste ning subkultuuride suhtes siis eeldan? Kas sallimatus oleks tõepoolest parem?
Parim hoiak oleks mdgi oma senisest väikekodanlikust eluhoiakust lahtiütlemine, muutumine seirata nähtuse vaimus, sisemise ülevõtmine enne välise ülevõtmist. Aga kui seda’i saa, siis piisab ka sallivast nendingust, et “Ahh, see ongi mulle 1 võõras maailm” või “Mina’i hakka neist kunstnikest/märsilohistajaist/hiphoppareist/&ne. kunagi päriselt aru saama”. No&h, eks see mdgi tähenda jällegi tühje galeriisid & muu praeguse status quo jätkumist. Pole head ilma halvata:)
Aga end püüdlikult loominguliseks, boheemlikuks, subkultuurseks maskeeriv väikekodanlus, kes matkitavate märksüsteemi varastab, et seda kodus pealispindseks ilulemiseks seinale riputada, on ikka raskesti talutav küll.
Iseküs. on, ega ma nüüd ometigi oma kriitilise kirjutamistuhina käigus tglt. iseenda ausat autoportreed valmis ei maalinud? Hmm…
Obesega Riiga 