On mind lahkesti lisat fb-gruppi “Lugejad”. Suur tänu lisamise eest, aga eks see sea mulle siis ka kohustuse kirjutada neist rmtuist, mida parasjagu lugenud olen. Teen seda aga siin kajamis ning siis kopin lingi foorumisse, sest pikki txte on kajamis parem kirjutada. Mitte ainult harjumuse pärast, vaid need ka näevad ses keskkonnas esteetilisemad välja. Viimaseil päevil olen lugenud siis 2 rmtt ning tutvustan oma kogemusi nendega alljärgnevas.

Marcel Gauchet – Religioonist demokraatias
Ma’i tea, kuidas & miks see rmt juba 2007. a-l pihku’i sattunud, vaid lihtsalt kuhugi rmt. riiulisse nihkus. Igatahes mõned päevad tagasi avastasin selle oma majapidamisest täiesti suvaliselt, leidsin, et tohutult hea rmt ning neelasin hoobilt läbi. Imestasin, et varem lugenud polnud. Kusjuures ka Kati oli selle just minust sõltumatult avastanud, hoobilt läbi lugenud, leidnud vapustavalt hea rmtu olevat ning imestanud, et kuidas see lugemata kujul nõnda kaua majapidamises viibida sai.

Minu puhul vastas too rmt üsna täpselt üsna mitmele küs-le, mis mulle ühisk. arengut viimaseil a10eil jälgides pähe olid tulnud. Minu jaoks oli tegu pos. rmt-ga, sest see, kuhu Gauchet näeb asju liikunud olevat ning edasigi liikuvat, sobib mulle – taolisest olen isegi unistanud, üsna ideaalilähedane olux, mingis mõttes. Kui modernismiajastul määratles ilmalik riik end sageli religiooni vastandina, siis religiooni nõrgendamise kaudu nõrgenes ka ta ise. Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaale, kus nõrgenenud riigi & religioonide asemele ilmub kodanikuühisk. Selle sees ilmuvad mdgi uuesti ka religioonid, aga roll, mida usklikud ise neile omistavad, erineb oluliselt sellest, mis neil läbi ajastute on olnud ning ilmselt ka sellest, millisena nad end ise näha on tahtnud. Kui riigis pidi inimene oma individuaalsuse pidevalt taandama üldisusele, ühisusele, just inimeste ühisosa oli see, mis neist õieti inimesed tegi, siis kodanikuühisk-s peab, on kohustet, inimene olema “tema ise”. See’i pruugi sugugi alati olla lihtne, meeldiv & kerge, aga kodanikuühisk kipub aktsepteerima ainult isiksusi – mis on 1aegu sellise ühisk-a voorus & viga. Üldisus tuleb taandada erisusile, individuaalsus teeb inimesest inimese ning et üldse ellu jääda & ühisk-s toimida, tuleb oma individuaalsust pidevalt rõhutada. Religioon on 1 selliseid individuaalsuse rõhutamise vorme, isikliku eripära, väikese grupikuuluvuse väljatoomise vorme. Usklik näeb religiooni tänapäeval eeskätt iseenda defineerimise vahendina. Sellisena kaotab religioon paratamatult ka oma üldühisk-liku ambitsiooni ning ei ole tglt. kellegi vabadusele enam ohtlik, ehkki tema retoorika vb sealjuures olla kategoorilisem ning agressiivsem kui iial varem. See kategoorilisus on ikka selleks, et usklikul oleks kergem end vastava religiooni kaudu defineerida, seega on mõeldud “siseturule” mitte “välisturule”:) Mis aga puutub riiki, siis selle peamiseks funktsiooniks ongi saanud kõigi huvigruppide võimalikult võrdväärne esindamine, sellisena pole riik kodanikuühisk. tingimusis tglt. üldsegi mitte nõrgenenud, kadumisest rääkimata.

Sellised kaunid & pos. mõtted siis Pr tänap. 1lt tuntuimalt filosoofilt. Aga lugege pikemalt rmtst endast ning jälgige juba tema enda mõttekäike. Igatahes soovitan.

Kristian Krisfeldt – Kalevipoeg 2.0

Üldse ma’i mäleta, kust on pärit lause, et rahvuskangelasele omistab iga rahvas oma arhetüüpsed jooned. Kui võtta moodsa Kalevipoja järgi, siis pole eesti rahval väga vigagi. No lausmeesšovinistlik on küll & tagurlik & homofoobne ning 1 ropp jurakas. Selline see meie aja Kalevipoeg on – intelligentse ning viisaka isa & tema beipsist abikaasa parajalt ossjas järeltulija. Aga eesti rahva kohta saab sest eeposetxtst siiski olulisi asju teada. Näit. et eesti rahvas tglt. tõepoolest eelistab demokraatiat autokraatiale, ajakirjandust vaikivale ajastule &ms. Ning on meeldivalt silmakirjalik – ametlik retoorika on konservatiivne, pereväärtusi hindav, aga sellest lastakse kohe lasti, kui reaalset lihalusti sõita saab. No parem olgu lihalust konservatiivse retoorika kastmes, kui et üldse ilma lihalustita:) Ilma lihalustita olemine rahvuskangelasele igatahes ei istu – hiigelpikad seksikirjeldused olid neoeepose igavaim osa. Samas paratamatu ning rmt kaotanuks palju, kui neid seal polnuks. Minu arust on need mõeldudki kiiresti ülelappamisest. Nagu ka seltskonnas oma seksuaalvallutusiga kelkiv ning neid naturalistliku detailsusega kirjeldav mees kiiresti tüütuks muutub, aga ometigi tahab ta kõigest tõestada, kui kõva mees ta on – ning mis Kalevipoeg oleks Kalevipoeg, kui ta’i tahaks sedasama. Seega haigutamaajavad suguelukirjeldused, millest ruttu mööda lappad, muudavad kogu eepose tglt. usutavaks. Nii on kõige muugagi, mida väidetakse neoeepost venima panevat. Minu arust on hea, et uusversioon jälgib täpselt vana Kalevipoja struktuuri, mistahes kärbit variant olnuks nõme. Ehk siis lahe & pos. lugemine – soovitan.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s