Bourbon Street, New Orleans, in 2003, looking ...

New Orleans, mis pidada väidetavalt olema maailma kõige rohkem easy going mentaliteediga linn. Image via Wikipedia

Viskasin eile oma kajamirullist välja isiku, kelle kirjutised mulle ikka on meeldivad & keda on väga tore lugeda, aga seda linna, mida mina südamest armastan, ründab tema siiski täiesti armutult ning vähimagi pieteedita. Ma’i kannatanud enam seda mulle olulisest linnast ülerullimist ning leidsin targema olevat teda enam mitte kunagi lugeda, et ei tuleks enam pikalt painavaid neg. emotsioone (mis tulevad alati, kui keegi mõnele mulle olulisele asjale pihta virutab). Aga linnade teema on kuidagi jälle üldse päevaxal, sest V.A. on avaldanud nüüd Keyserlingi jutu linnade kohta. Keyserling on tark mees, talle endale linnad ei meeldi – nagu enamasti eestlasile – aga erinevailt linnuvihkavaist eestlasist saab tema aru sellest, mida minagi alati tagunud olen & taguma jään, et linna on alati olnud, on praegu & jäävad ka edaspidi olema, kuni on tsivilisatsiooni (ning ma ei tea eriti kedagi, kes pmst. vihkaks tsivilisatsiooni, anarhoprimitivistid on ainsad, aga andku nüüd iga mind lugev anarhoprimitivist mulle andeks – teie tsivilisatsioonivaenulikud seisukohad ning rousseaulik igatsus tõepoolest “tagasi puu otsa” pääseda tunduvad mulle tõepoolest nõnda jaburad, et need mulle isegi valusalt südamesse’i lõika). Õieti, nagu ka Keyserling näitab, põhinebki tsivilisatsioon linnadel, linnade hukk on ühtlasi ka tsivilisatsiooni hukk.

Keyserlingi maaeluihaluse juures peab mdgi meeles pidama, et aadlik nagu ta oli, jäid talle maaelu halvimad küljed kättesaamatuks. Ses mõttes sarnaneb ta pigem taolise, alles nüüdisajal võimalikuks saanud, kodustöötajatüübiga, kes kusagil vanemailt päranduseks saadud talumajas üle võrgu kena valgekraetööd teeb ning maatöödega seob teda täpselt niipalju, et äkki ta isegi niidab oma taluümbrusest rohu ära, kui parasjagu viitsimist on. Kui ei ole, siis ei niida kah, kasvagu umbrohtu, kelle see asi. Või nagu 1970-dail leidis kuulsa bändi Jethro Tull veel kuulsam käilakuju, laulja & flötist Ian Anderson, et tõsine inglane peaks ikka maal elama (vt. ka, mida 1etihti tõeliste eestlaste kohta arvatakse:)). Nii ta ostiski endale mingi poole mõisahoone suuruse põllukivist talujuraka ning – kukkus seal Jehtro Tulli plaatide põhjasid kokku keevitama. Mis te siis arvasite? Et hakkas tõsimeeli tomateid & kurke või koguni otra kasvatama? Arvake edasi:) “Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl” on Hando Runnel öelnud ning see jääb kehtima paraku igal pool – ei siin aita, kas elad maal või linnas. Linnaelu vb ebameeldiv & lärmakas tunduda, ent armastus kõpskinga, kuiva jala ning pehmete käte &ms. maatööd mittetegevate inimeste rõõmude vastu jääb:) Ning ei tasu vist lisama hakatagi, et mulle meeldib see:)

Ka Keyserlingi kohta vb öelda, et porised jalad & mullased käed – võõraks alati talle jäid need. Ning olles sksln & aadlik, seega külarahva jaoks igal juhul paratamatu võõras, kultuuriline II, pääses ta ka maaelu kõige hullemast needusest – kogukonnaterrorist ning selle lahutamatust kaaslasest, õelast külaklatšist. Eks see baltisaksa aadli seltskond oli mdgi 1 omaette väike küla, kes ka 11 armutult klatšis, vähimatki halastust tundmata, aga enamik seisusekaaslasi oli parasjagu ikka kusagil kaugel ning ei pääsenud parasjagu selja taha sosistama või nina alla närutama (ehkki ega see olux kiita olnud, kuidas aadelkonna hulgas iga1, kes natukenegi erineda julges, kohe vaimselt “ära taoti” nõnda et nõrgema närvikavaga tüübid lollist oluxast väljatulekuks eneka pidid sooritama, oleme kõik kuulnud & lugenud). Seega peab Keyserlingi puhul kindlalt arvestama, et tema silmaspeetav maaelu’i ole see tüüpiline Eesti maaelu. Kui ta seda viimast pidanuks elama, siis ehk võiks ka tema seisukohad hoopis IId olla.

Tänasel imekaunil päeval rongiga linna sõites aga mõtlesin, et vbl on mul lihtsalt nii roppu moodi vedanud, et mulle linnaelu võimalikud halvad küljed silma alla’i sattugi. Sest elan ma linnas & töötan ma linnas, aga nende 2e vahele jääb päris arvestatav maapiirkond. Ning nii ei loksu ma mitte metroos, kus aknast peale metroojaamade avaneb vaid kivisein & metroojaamades reklaamtahvleid, vaid linnalähirongis – näen aknast oktoobripäikeses küütlevaid sügiskuldseid metsapuid, oranžid & kollased katted & kuplid saatmas suuremat osa minu teekonnast. Lemmikvtpilt lemmika-ajal. Ning Pldsk on kahtlemata linn – 1 väheseid tõeliselt plaanit, mitteanarhilisi linnu Eestis, kusjuures – ent sealj. tõepoolest nii väike, et “looduse rüppe” on siit paar minutit jalutada. Pealegi on siin veel 1d Eesti kauneimad, kui mitte need kõige kaunimad rannakaljud. Samas meeldib mulle Pldsk puhul see, et nii linnaruumi välimuselt kui ka inimeste mentaliteedilt on see 1 kõige rohkem “easy going” linn Eestis – igatepidi mugavalt lohakas. Eks see ole mdgi linnaelanikust ka, mõnel paneelmaja elanikul (keda näiteks süüdistatakse, et “katus tilgub läbi, sest teie peate oma korteris koeri) on ilmselt hoopis IIsugune ettekujutus ning tema kirjeldus Pldskst oleks kirjeldus kohutavast ning järjekindlast kogukonnaterrorist. Kuid mina näen ainult mõnusalt lagunenud kõnniteid, maju, mis kui need ka pole mahajäet, pillavad aeg-ajalt kamaka krohvi ning muud vuntsimatust, toredat korratust, “ordnungi” vastandit. Ning paneelmajade & hruštšovkade ette elanike enda kätega püstitet ordnungliche lilleklumbid oma eripalgelisuses, iga1 omamoodi olemises, pigem tugevdavad üldist anarhilisust, mitte’i vähenda seda. & elanike kohapealt tundub tõepoolest, et kõigil (no leiab siitki mõne ebameeldiva erandi, aga nii üldiselt) on jumala pohh, kuidas sa riides käid, millega sa oma kodus & tööl tgld, milline on su ilmavaade & kessa selline üldse oled. Ning ka muu mentaliteet tundub nõnda mõnusalt olevat sinna New Orleansi kanti (kui nüüd linna välimus ka ses osas siiski järele tuleks:)).

Et siis inimesena, kes saab pidevalt nautida linna- & maakeskkonna valit parimaid omadusi ning pealegi veel ennast ümbritsevat “easy going” mentaliteeti, ei saa ma ehk päriselt aru linnaelu valust & vaevast ning polegi viimati kohane inimene linnaelu kiitma?:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

10 responses »

  1. siin-ja sealkirjutaja ütleb:

    häh. seesamune tallinnavihkaja, muide, arvab, et ta kirjutab sellestsamast tallinnast no nõnda vähe, peaaegu üldse mitte, mistõttu ei saa ta austet blogiomaniku murest aru
    ja pealegi on siinkirjutaja “viha” üsnagi argumenteeritud. asi on lihtsalt selles, et kui linn inimest ei vaja, siis ei vaja inimene ka linna
    ja maailmas on ka palju muid linnu peale meie armsa pealinna, mis teebki asja keeruliseks.

  2. udupea ütleb:

    eile vestluse käigus kuuldu: külas, mis asub 30km tallinnast, elab 200 inimest, neist pooled on joodikud ja töökohti on 5,5, buss ei käi (elektrirongi peatuseni 4km)

    mind üldse ei häiri see kui keegi arvab, et küla on õige ja linn vale – on ju teised kes arvavad täpselt vastupidi ja igaühel oma mätas. see mind ei morjenda, külaelu argipäev aga minu mätta otsast vaadatuna tundub masendav: alkohol, vägivald, töötus ja soovimatus tööd teha, väiklane kius naabrite vahel, vargused…

    on see linn mis ta on, vähemalt pole siin pooled elanikest joodikud

    • olen olemas veel ütleb:

      kui paar meest joob on see isiksuse viga. kui pooled joovad on see ühiskonna viga. ära mingi hinna eest kandideeri riigikokku, udupea! sa oled tüüpnäide lihtrahva muredest kaugenemise kohta. Sa vaatad ülevalt alla ja eiole võimeline samalt tasandilt vaatama su selg ei paindu nii madalale kummardama sa ainult konstateerid et näed sitta aga koristama peaks seda keegi teised

  3. Keit ütleb:

    Mhmm, ei sa ma samuti aru inimestest, kes jätkuva innuga Tallinna peedistavad. Ei taba nood vist ära, et Tallinna madaldamise läbi nad tegelikult ka endale tuhka pähe raputavad, sest Tallinn on ju ikkagi Eesti pealinn ja eestlaste nägu. Paljud võib-olla tahaks seepeale väita, et ei, hoopis venelaste ja Savisaare, no aga kelle süü see siis on?! Ikka eestlaste endi tegematajätmine. Lased kellel iganes oma pealinnas peremehetseda, tõmbad kuhugi maale põõsasse pakku ja siis kriunud. Pfff

  4. V.A. ütleb:

    Miks ma selle Keyserlingi teksti üldse avaldasin … Noh, seal oli ka seda, et ma tegelikult väga tahaksin aidata ka omalt poolt kaasa, et oleks natukenegi rohkem mõttevahetust sel teemal, mida käesolev blogi, milles nüüd kommenteeritan, muidugi tekitab ka, ja suur tänu!🙂

    Ja Eesti (või peaks kirjutama ikka eesti?) kultuur on juba kord selliseks kujunenud (selle eest n-ö aitüma ja pikk pai C. R. Jakobsonile & Co’le!), et erilist linnadiskursust siin nagu ei olegi, siinset vanemat linnakultuuri eriti isegi ju ei uurita – ilmselt seetõttu, et ei olda harjunud seostama seda “eestlusega”. Ja selle olukorra üle üle eriti palju isegi nagu ei kurdeta. Vahel tundub, et silmatorkav osa eestlastest näeksid ses lausa mingit eksistentsiaalset dilemmat – s.o otsekui küsitaks endalt, et kas saab üldse samal ajal olla (hea) eestlane ja (hea) linlane vms? (Ja vastatakse siis, et vist ikka ei saa, aga millegipärast eelistatakse ometi pigem linnas elamist.) Igatahes mulle tundub, et kui see nii sõnastada, siis see ei tundu Eesti kontekstis väga “kistud” dilemmana. Selline emb-kumb-valik tundub siinmaal isegi nagu arukas … Millega ma nõustuda tõesti ei oska. Seda enam, et linnas on eestlasi elanud siin sestpeale, kui siin linnu on olnud. Nii et linn saab eestlastele lausa võõras olla vaevalt.

    Aga selle üle eriti ei arutleta. Või tihti lihtsalt lahmitakse. Mistõttu peabki vist ammutama rohkem meie, selle maa kultuuri baltisaksa osast, kus see vastandus polnud tõesti nii tugev, ehkki seda oli ju ka. Nii et kavatsen ka edaspidi üht-teist avaldada sellest vallast.

    Keyserling ses mõttes tõesti oli (maa-)aadlik ja maa-aadlikuelu erines veidi nii või teisiti teiste maaelanike omast. Keyserling on küll rõhutanud, et ta oli lapsena ikka igatpidi mullaga koos jne nagu põrsas, ja muu hulgas söönud salaja ka toorest liha🙂 Samas ma ei tea, kui tõsiselt seda võtta saab. Ja nagunii: aadlikke oli baltisakslaste koguhulgast siiski tühine vähemus, nii et võib julgelt öelda, et tüüpiline baltisakslane oli ikka pigem linlane. Ja sellega seoses: 1939. aasta Umsiedlung võttis Eestilt peamiselt linlasi, tihti väga põliseid linlasi. Ja ma oletan, et ka hiljemalt 1944. aastal läände põgenenud eestlaste hulgas võis linlasi olla enamus, ehkki mul selle kohta mingeid andmeid ei ole. Ma võin eksida, aga ma pole väga kindel, kas nende 2. maailmasõja aegsete suurte rahvastikukaotuste tähendust on linna/maa nurga alt kuigi palju vaadeldud. Aga see võiks olla huvitav. Kindlasti on nõukogude aeg ettekujutust eestlusest kui mingist puht maanähtust ainult süvendanud.

    Keyserlingi teksti juures on minu meelest oluline aga see, et ta ei vastanda ju niivõrd omavahel linna ja küla (või väikelinna), vaid linna ja maad (metsikut loodust – täielikult tsiviliseerimata, inimtegevusest puutumata keskkonda). Nii et võib-olla on mõistlik linnateemalistes arutlustes ka tõesti vahet teha: kas kõne all on näiteks kellegi viha / armastus suurlinna vastu või väikelinna vastu, või näiteks hoopis aguli vastu.

    See küsimus, kas aadlik võis olla teistest aadlikest erinev … Oli selline asi, mida võiks nimetada krahvivabaduseks. St teatava väga kõrge (sünnipärase) tiitliga isik võis olla oma positsioonis selles ühiskonnas nii kindel, et seda ei kõigutanud põhimõtteliselt miski ega keski. Ja see andis talle mingis mõttes täiusliku vabaduse teha, mida ta parajasti heaks arvas. Eestlaste jaoks võib-olla tuntuimaks näiteks on nn hull krahv (Manteuffel Ravilas), kes muidugi nii hull polnud midagi, kui külarahvas arvas.

    • V.A. ütleb:

      Nojah, tõsi küll: siinset vanemat linnakultuuri uuritakse ka, aga see on pigem akadeemilist laadi, nii et see mingit üldisemat (eesti) rahvusteadvust väga ei puuduta.

  5. tavainimene ütleb:

    Ma ei tahaks hästi uskuda, et on olemas kuigi palju inimesi, kes tõemeeli vihkavad Tallinna või linnaelu või maaelu. Pigem kipuvad meeldib/ei meeldi hinnangud tavasuhtluses väga üle võimenduma. Kui keegi ütleb, et ta vihkab linnaelu, siis kõrge kohtu ees ja valedetektori all jääks sellest tõenäoliselt järgi “linnaelu juures on mitmeid aspekte, mis mulle eriti ei meeldi”. Ja kes tahaks sellega vaielda? Aga nii oleks ju hirmus igav.

  6. notsu ütleb:

    Mingi linna vihkamine võib tegelikult tähendada midagi subjektiivsemat, nt “mul on siin kole paha elada praegu.”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s