Cropped screenshot of Bing Crosby from the tra...

Image via Wikipedia

Viimasel ajal on elu mitmel viisil arvutiajastu eelseks muutunud. Selleski mõttes, et hoolimata üsnagi pikkadest vahemaadest, kõigil pidevalt otsasolevast rahast ning vähesest ajast on hakat üsna tihti 1IIl külas käima. Eile saabus meile (st. esialgu mulle, sest Kati oli veel tööl) külla Liisa Mialee. Timmisime väikestviisi Vana Tallinnat piimaga ning tekkis mõte kuulata kassette.

Kassettide kuulamine & kerge joove tekitasid väga realistliku tunde, nagu oleks aeg mingi 15-20 a-t tagasi kerinud. Ennäe, elati ju siiski, enne arvutiajastu algust ning muusikakuulamine oli täiesti võimalik:) Ehkki suhteliselt tüütu on iga 0,5 tunni või 45 min tagant minna kassetipoolt vahetama või uut kassetti mängijasse torkama. Aga ennäe, melomaani elu oli võimalik ka enne arvutiajastut:) Isegi helikvaliteet oli minusuguse, mitte ülimalt nõudliku, kõrva jaoks mitte lihtsalt talutav, vaid üle keskmise hea. Hoolimata sellest, et minu uusimadki kassetid on üle 10a. vanad ning nende hoiutingimused pole kaugeltki olnud nõuetekohased.

Tglt. mõni ime. Eks ole ju saavutet just vinüülimängijaiga selliseid helikvaliteedi kõrgusi, millest digitaalajastul ainult unistada vb. Aga jätame peamiselt siiski ainult rikkaile võimalikud lõbud kõrvale ning kõneleme keskmise rahakotiga muusikatarbija võimalusist. Needki olid vinüüliajastul ikka päris head, sai küll sellist kvaliteeti, mille puhul esitatava muusika tasemest oli võimalik adekvaatselt aru saada ning ka suuremat osa nüansse nautida. Enne stereoseadmete teket oli lugu mdgi oluliselt nutusem, aga siin on paslik meelde tuletada, et 30-dail tekkis terve croonereiks tekkiv lauljate plejaad (tuntuim neist Bing Crosby), kelle hääl vastas just mikrofonide & raadio taasesituse spetsiifilisile nõudeile.

Mingi Tootsi grammofoni aegne taasesituse tase’i kõlba nüüd küll mdgi suuremat kuhugi. Aga siis oli kombeks veel ärksaimail inimesil koguneda kellegi elutuppa või verandale ning esitada seal pianiinol & viiulil vägagi nõudlikku repertuaari. Mitte nii, nagu tänapäeval kipub tihti olema, et kellelegi tuleb sõber kitarriga külla ning järgneb niivõrd kohutav plirradiplärr, et iga inimene, kellel just elevant otse kõrval pole tampinud, sealt õudusega peab põgenema. Või need praegused seltskondade ühislaulmised igasugu sünnip-del &ms. Aga mis ma mölisen, mul on endal kalduvus purjus peaga laulma hakata ning mdgi võimalikult kõvasti, valesti & väga jubedalt. 1x üürgasime 1e tuttavaga kesköises Juhkentalis nii et 0,5 Tlnt kajas, ehkki III tuttav meile pidevalt pasunasse lubas sõita, kui me kohe vait ei jää. Õigesti lubas, ma oleks ise ka lubanud, kui ma vähe kainem olnuks, paraku olin ma nii purjus, et minu esituse täielik ebaadekvaatsus ei kuulunud enam arutlusele. Aga &h, üldiselt olgu rahvas vait ning kuulaku helikonserve, sest niikuinii keegi mingil arvestataval tasemel laulda ega ka pilli mängida’i oska (see jutt ei kehti mdgi minu nende sõprade & tuttavate kohta, kes laulu või pillimänguga endale elatist teenivadki). Nii et võtame kokku: kuniks säilivad helikonservid, on melomaani elu ilma arvutitagi täitsa võimalik, kui helikonservid ning nende kuulamisvõimalus üldse ära peaks kaduma, vot siis on tagumik majas, siis hakkab plärradilärradi ning kvaliteedivaba ühislaulu jube ajastu (kui mdgi just igale väiksele kogukonnale oma arvestatav muusikageenius ei tekki, kelle ande ees ülejäänud kogukond häbiga vaikib).

Läbi kuulat sai 5 kassetti ning tükk 6datki. Õieti selle viimasega me tglt alustasime, aga miskipärast keeldus makk seda linti mängimast. Tegu on kassetiga “Goa Inside 2 vol. 1” ehk siis goa trance‘i (drum’n’bassi kõrval minu abs. lemmikstiile elektroonilises tantsumuusikas) kogumikuga. Õnneks olen kassetil leiduvaid esitajaid (Cydonia, Slide, Sandman, Satori, Ux, Charm, Shaolin Wooden Man, Disco Volante) ajapikku endale ka failide kujul soetanud, nii et kui see kassett tõepoolest ka täielikult otsad on andnud, pole lugu kõige jubedam. IId kassetid on koduslindistet (ehkki väideti, et home taping is killing music ei juhtunud seda tglt. ju kunagi) “Francesco Zappa 92/The Doors: Waiting For The Sun 68″, “Tangerine Dream 86/Era 96″, siis jälle 2 originaalkassetti Drummie vs. Orava “Modifikatsioon Sessions #1, The Bass Sessions” & Laibachi “NATO” ning lõpetuseks taas koduslindistet “Sisters of Mercy: A Slight Case Of Overbombing/Candlemass: Live vol.1”

Tahan veel avaldada tänu Jail.ee-le eduka Jauri korraldamise eest Überwaldis, millest me Katiga eraxaliste asjaolude tõttu (mu isa tervis on iseäranis halb, mille tõttu teda haiglas erinevate jubeda nimega osakondade ning intensiivpalatite vahet loksutatakse, mis toob mdgi kaasa reaalelulisi komplikatsioone kõigi lähisugulaste jaoks) küll päris lõpuni osa võtta’i saanud. Aga ega see viimaseks jää ning eks IIx lähe jälle paremini:)Sellega seoses kasutaksin võimalust tänada ka Tartsi & Aivot transpordi võimaldamise eest. Olge te kõik tänat:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. udupea ütleb:

    heh, mu kassetid hakkasid enamuses venima, mispeale ma nad kerge südamega laiali jaganud olen.

    tuli meelde mis mulle puhhi matkaklubiga matkamas käies kõige rohkem närvidele käima hakkas – mingi “&¤¤#&/ “grupijuht” kes hakkab kamandama justkui asjad muidu ei laabuks: sina oled hommikusöögi toimkonnas, sina kirjutad päevikut ja õhtul istuvad kõik ringi ja HAKKAVAD LAULMA

  2. jail.ee ütleb:

    Seoses jauriga – tänud kiituse eest ja loodame, et isal ikka paremaks läheb. Aga tuli meelde, kuidas te Tartsiga ka minu juures laulupidu tegite. Kõvasti ja ehk ka valesti. Aga ükski naaber pole kurtnud. Nii et ilmselt meeldis ka neile. Teeme teinekordki.
    Jah.

    • Arni Alandi ütleb:

      No abs. ei mäleta seda laulmise episoodi, kohe üldse mitte:) Mida me siis laulsime (uduselt meenub, et Internatsionaal jäi laulmata, sest “me pole veel piisavalt purjus”, aga misse kõvasti-valesti repertuaar tglt. oli, sellest mu isiklik ajalugu vaikib, nagu ka kogu vahejuhtumist kui sellisest:))?

  3. notsu ütleb:

    ot, kui sa mainid, et “ärksaimail inimesil” oli kombeks “koguneda kellegi elutuppa või verandale ning esitada seal pianiinol & viiulil vägagi nõudlikku repertuaari” (absoluutselt), kas sa siis arvad, et nad olid puha geeniused või? Ei, lihtsalt kuna inimesed oma muusikavajadust konservidega rahuldada ei saanud, siis oli normaalne, et vähegi paremas seltskonnas (sh alamas keskklassis) ikka mingil määral muusikat õpiti. Ega inimesed praegu andetumad ei ole, lihtsalt vähem haritud selle koha pealt.

    Tartus oli umbes viisteist.kakskümmend aastat tagasi vahepeal selline vanamuusikalaine, et oli vähemalt neli majapidamist, kus vanamuusikategemist harrastati, osast neist kasvasid välja profimuusikud. nii et ei ole need anded kuhugi kadunud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s