Mementomori1

Image via Wikipedia

Mõtlesin pikalt, et mida & kuidas siia kirjutada, pärast ligi nädalast pausi (mis ei ole selle kajami ajaloos siiski pikim). Et igasugune eraldi mõtete omavaheline sidumine eeldaks pikki selgitusi minu arusaamade kohta surmast ning minu suhete kohta surnud isaga ning see läheks lõpmata pikaks, siis otsustasin oma mõtted kirja panna täiesti hajusalt, eraldi. Nagu olen siin ju varemgi, leebemate teemade puhul teinud. Riskin, et lugejale vb mõndagi jääda arusaamatuks. Aga ju siis jääb, ei leia praegu jõudu txti kõigile võimalikult meelekohaseks kohendada.

Möödunud nädala kolmap. Paides. Asjaajamine läks hämmastavalt kiiresti. Selgus, tänapäeval polegi vaja muud, kui vastavat kannet rahvastikuregistrisse, mis tehakse maavalitsuses ning mille põhjal siis juba kõik ülejäänud asjassepuutuvad riigiasutused ise oma järeldused & ümberxaldused teevad. Matusebüroos tuli ka käia mdgi, nad suudavad mind alati jahmatada oma hindadega, ehkki ma tean, et suremine Eestis on suisa eraxselt kallis ning vaesed inimesed peavad ilmselt ilmasambaks jääma.

Ema tahtis kangesti, et ma ööseks tema juurde maale jääks. Äsja lesestaatuse omandanud inimese palve on enam kui mõistetav, nõnda me Paidest suuna Meossaare külale võtsimegi. Naabrimehe autoga, pagasiruumis kott isal haiglas kaasas olnud isiklike esemeiga, mis nüüd ootamatult täieliku mõttetuse ning tähendusetuse saavutanud olid. Inimese surm ei tähenda sugugi ainult tema kehafunktsioonide lõppemist, nagu näha läheb “hing välja” paljuist temaga seotud esemeist, mis võisid omanikule ilmatuma olulised olla aga muile tõesti millekski ei kõlba.

Need olid rasked tunnid. Hoolimata sellest, et ema enesetunne oli suhteliselt OK & sügisilm suhteliselt ilus, rõhus & rusus see koht mind sel hetkel maadligi. Kummaliselt rõhuv oli õhk, sellest ei saanudki aru kohe, see hakkas end tunda andma tundide jooksul. Varem on too maakoht mulle ikka esteetiliselt kaunis ning toetav tundunud, hoolimata lauskmaa lamedast ning küllalt vaheldusetust maastikust (olen varem ikka kirunud, miks ei võinud esivanemad omal ajal paar10nd km lõuna poole paika jääda, kus juba algab Lõuna-Eesti kuppelmaastik, samas pole põllumuld oluliselt vaesem). On kiskunud õue, rändama, jalutama maastiku vahel kulgevat teed. Seex ei tahtnud minna taluõuelt kaugemale. Hämmastaval kombel ei tundunud ängistavana mitte maja ise, vaid just mõtegi kuhugi pisut kaugemale minekust, talu lähiümbruses viibimisest.

Ängi peletamiseks lugesin palju. Paar Beekmanni, vahele veel midagi, mida’i mäletagi ning lõpetasin Joenpeltoga (“Esikutesse ja künnistele”), mis bussi- & rongirmtna minuga Pldsksse kaasa tuli ning senini lõpuni lugemata on. Joenpelto kanduski minuga juba üle öö järgmisse päeva. Oleksin öö otsa lugenud lõpetanuksin kindlasti rmtu. Aga üritasin vahepeal ka magada. See’i tahtnud väga õnnestuda. Mitte leina pärast, tuba oli minu jaoks liiga palav, harjunud siin soojaksköetamatus Pldsk korteris juba jahedama kliimaga.

Et olen kõiki võimalikke eesootavaid leinu a-te jooksul endale juba ette ratsionaliseerida püüdnud, enda arust edukalt, nii edukalt, et vahel end tundetuses & tuimuseski süüdistanud olen, siis olin kindel, et mingi atmosfäärist hoovav rusutus püsib vaid bussipeatuseni. Aga suitsetasin bussipeatuses piipu, ilusas sügispäikeses ning rõhuv olu’i lahkunud, ehkki andis mõnevõrra järele. Jätkus bussiski. Olin kindel, et armsa Tlna linna omane keskkond selle kõrvaldab, kui ei juhtunud sedagi. Paine püsis. Vast xaks suutis seda leevendada, kui Pärnu mnt. ääres kohtasin vanade Tarandite abielupaari & tervitasime. Ei pühkinud ängi ära ka Coffee In-i latte ega rongiga kojusõit. Vast järgmiseks ööks andis päris selliselt kujult järele.

Kummaline, kuivõrd vb häirida teadmine sellest, et enamikele inimesile’i lähe 1e inimese surm ning lähedaste tunded üldsegi mitte xa, mis on täiesti õige, sest ei peagi minema. Aga kuidagi ikka eeldad, et vähemalt 0,5 maailma leinab sinuga koos. Ning tunned ärritust, kui ei leina. Mind on hakanud ärritama fb-s & meili kaudu edastatavad kutsed mitmesuguseile, iseenesest ju huvitavaile, üritusile. Viimati kogesin samasugust ärritust 2000. a-l, kliinilise depressiooni ajal. Aga eks lein olegi samuti depressiivne seisund. Vihastab just kutsete ning mde taoliste tarbetxtde formaalsus, vihastab tunne, et kellelgi ei olegi õieti minuga asja. Ehkki kaasatundjaid on ju olnud, tänu neile veelx selle eest. Aga &h, need ärritavad tunded võivad loomu poolest lõpuks osutuda nõnda väiklaseiks, et pigem loobun nende edasisest kirjeldamisest siin. Igatahes kuidagi on tunne, et maailm on liiga vähe olemas praegu minu jaoks, ennäe mina olen maailma jaoks alati hoopis rohkem olemas olnud. Ebaadekvaatne tunne? Kindlasti.

Ei ole suutnud sundida end neil päevil õnne soovima 1legi sünnipäevalapsele. Palun vabandust neilt kõigilt ning õnne takkajärgi. Üldse ootamatu sündmuse tõttu elurongilt kuidagi maha jäänud, paljud asjad vajavad tgmst, aga et matuseasjad endiselt veel ripakil on otsapidi ning eeskätt ajamist vajavad, siis ei teagi, kuidas kõigega saab. Eks kuidagi ikka.

Kellega sai räägit kõrvitsasöömisest 29-da paiku, siis – see teema on õhus, jätkuvalt. Just taolisel hingedeajal tahaks eriti istuda koos sõpradega. Aga hoiatan, et kuivõrd just need matuseajad &ms. ei ole veel kindlalt paigas, siis kõrvitsaürituse toimumine selgub ilmselt üsna viimasel minuteil. Ehk siis – etteteatamisaeg on väga lühike. Loodetavasti leiab keegi sellest hoolimata võimaluse tulla, mdgi kui üritus üldse toimub.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. udupea ütleb:

    kordaminemine või mitteminemine ei avaldu tegelikult kaastundeavaldustes ega ka sünnipäevaõnnitlustes näoraamatus, arvan mina – FS teeb selle liiga lihtsaks ja kergeks ja mõnesmõttes ka sunnituks.
    maitea, boldis tahaks mõnikord kirjutada, et avalduse saaja teaks, et ma tegelikult ka mõtlen ja tunnen seda mis ma kirjutan ja et ta teaks, et ma tegelikult ka hoolin.

    see on põhjus miks ma oma sünnipäeva näoraamatus avalikult ei hoia või vähemalt selle ennem sünnipäeva ära peidan – ma tahan, et need, kes mind õnnitlevad, seda ka siiralt mõtlevad ja seejuures ma ei eelda, et sõbrad ja head tuttavad kes ei õnnitle, ei tahaks seda – nad lihtsalt ei tea.

    leinast aga – võib tunduda küll, et mida põrgut te kutsute, kas te siis ei mõista, et mul on lein, samas aga needsamad kutsed aitavad mõtted mujale viia ja on vbl esitatudki justnimelt selleks. lein on üldse väga isiklik asi ja tuleb ja läheb – isa on mul ammu surnud, ema matsin 2004 ja tema minek ikka aegajalt torgib natuke, õnneks üha vähem ja vähem. õigupoolest kaotus jääb kaotuseks, sellega lihtsalt harjub

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s