Old Man on the bus

Täna hommikul kohvikus mõtlesin taas, kuidas midagi ei saa pidada lõplikult ajalukku kuuluvaks. Näit. tahvel & krihvel on tagasi võimsamalt kui kunagi varem. Sest kõrvallauas istus minust paar10, vbl ka vähem a-t vana mees. (Ma’i kujuta tglt. üldse ette, kuidas minu kehaline olek kaasinimesile välja paistab ehk kui vanana ma tundun. Mingis mõttes on keskealine inimene puhtkehaliselt välimuselt kõige igavam, huvitavaks teeb tema keha ikka see, mis on veel noorusest jäänud või juba vanadusest tulnud – aga vanur oma kortsude, hallide juuste &ms. näeb välja huvitav, tema keha & liigutused pakuvad järjest uusi esteetilisi vtpilte ning elamusi, samuti nagu pakub huvitavaid esteetilisi elamusi noore inimese keha. Keskealised sh. mina ise, on küll ühisk. kõige maksujõulisem ning võimukam osa, sealjuures aga nii mitmeski mõttes suht mõttetu seltskond).

Vana mees köitis peale oma vanusest tingit esteetika ka oma rõivastumisstiili poolest. See oli lähedane minu enda riietumisstiilile, milles pole midagi haruxset, sest minu rõivastumisstiili puhul on suuriks eeskujuiks just vahemereäärseis kohvikuis kohat vanamehed ning BJ prükkarid (kui hais & määrdumus maha arvata, võib nende rõivastuses sageli märgata lausa ootamatut elegantsi, olud sunnivad julgeile lahendusile, mille hulgas tihti ette tuleb tõeliselt elegantseid õnnestumisi) + mdgi veel pisut Za-umi stiilinõuandeid (sealne stiilinõuandla on viimasel ajal kahjuks suht varjusurnud) ning Pika Jala boheemlasperioodist & sellele eelnenud lühiajalisest punkimisest jäänud rõivastusharjumusi. BJ prükkar polnud see vana kindlasti, vahemereäärne eakur aga võis olla küll, ma’i tea tema keele kohta midagi.

Igatahes otsis too stiilne, omanäoline & elegantne vanur välja tahvelarvuti & selle juurde kuuluva krihvli ning hakkas arvutitahvlil krihvliga järge ajama. Tundus nagu kontrolliks ta rmtpidamist, aga vabalt võis ta näit. kasvõi hoopis luuletust lugeda, peatudes krihvliga hetkeks iga loet rea juures. Ning siis mõtlesingi, et ennäe, oleme 100 a-t hiljem tagasi Paunvere kihelkonnakooli ning Tootsi, Arno & Kiire juures. Küll arenguspiraali järgmisel astmel, aga mingis mõttes uuesti sealsamas.

Vanurite & tagasioluga seostub ka see, et nüüd leht juba kirjutab, kuidas tutkit minuealisil ning nooremail mingit pensionit loota on – et igasugu sambad on puhas pettus ning tõde on surmani töötamine või siis lapsile ristiks-viletsuseks kaela jäämine. Me Ramloffiga oleme seda juttu mdgi ammugi ajanud, aga nüüd siis leht ka juba kirjutab. II leht mdgi lisab, et pensioniprobl-i saab osaliselt lahendada võõrtööjõuga. Aga miks peaks võõrtööjõud tahtma siia tulla, kui siit omagi tööjõud ära kolib? Tglt. ei tekki siia ka töökohti, nii et võõrtööjõul polegi nagu suurt pihta hakata siin &ms.

Minu arust on see, et ma praegu sotsiaalmaksu maksan ning igasugu sambaisse raha kogun, tglt. eriti suurejooneline akt, mis vastab väga minu Aleksandrovite suguvõsaloomusele. Heldekäeline raha tuuldeloopimine, ehkki endal näpud põhjas. Heategevusakt – ma nõustun kinni maksma tänaste vanurite pensionid, ehkki mulle’i maksa kunagi keegi pensionit. Eks ma ju taha, et mu ema ikka pinssi saaks ning muud vanureist sugulased ka. Aga kui juba nemad, siis oleks lihtsalt kuidagi väiklane ka nende eakaaslaste ees rahakotiraudu sulgema. Nii et ma’i kavatse hetkekski põtkida selle vastu, et ma tänaste vanurite pensionid kinni taon. Tulevikus aga?

1st küljest oleks nagu mõttekas tõesti hakata kangesti tervist hoidma, jätta suitsetamine, alkohol ning lihasöömine ning hakata mingiks supertervisesportlaseks, et tööjõuturul võimalikult kaua vastu pidada. Aga ma kardan, et sellise õnnetu-mõttetu lusti- & rõõmuvaba orjaeluga’i suuda ma lihtsalt harjuda. IItpidi on loogiline elada just võimalikult tervisevaenulikku elu, et surra võimalikult noorena, ehk veel enne seda aega, kui töökohad raudselt nooremate kätte minema hakkavad ning mind tööturult armutult kõrvale, tänavale kerjama kupatatakse. Aga küllap ma’i tee 1 ega IIst ning jätkan oma hingele head, kui tervisele mõõdukalt kahjulikku hedonistielu, sest peamine ongi, et hing haige ning meel paha poleks. See on mdgi halvimate võimalike tagajärgedega – nii vb juhtuda, et tervis on parajalt käest ära enam mitte toime tulemaks vilkas tööelus, aga mitte nii käest ära, et ära sureks. Seega kerjama & ikkagi surema, aga juba äärmises viletsuses. Seda siiski ei juhtu. Kohe jõuame ka selleni, miks.

Enne ütlen veel, et näit. oHpuu on välja mõelnud mitu kindlat nõksu, kuidas pidada edukat vanaduspõlve, evimata lapsi ega ka mitte pensioni. Paraku mina nõnda edukas maj. mõtleja pole, seega need nõksud minust kasutamata jäävad.

Kui istusin maal, vanemate taluköögis tol ängistaval hommikul pärast isa surma, tegi ema midagi, mida ta kunagi varem teinud pole ning mille eest talle ikka tänulik olen olnud – nimelt viis jutu lapselapsile. Aga tema seisundit arvestades on see igati arusaadav, pealegi ta tõesti ainult xaks küsis ning minu resoluutse “ei” peale’i torkinud teemat enam. Jääb vaid loota, et ta seda ka edaspidi ei tõstata.

Peamised argumendid, miks ma lapsi ei kavatse saada, on endiselt need, et a)ma’i taha maailma juurde veel 1t kannatavat olendit, b)ma oleksin väga halb lapsevanem, kes ei suuda oma lapsele pakkuda piisavalt armastust ega turvatunnet, c)maailm on niigi ülerahvastet. Kuid kuhugi pole kadunud ka 1 tähestikus kusagil tagapool leiduv argument, nimelt laste saamine, et oleks keegi vanaduses ülalpidaja on öökimaajavalt instrumentaalne & ärakasutav, inimlikkust alandav. Ning oma jõleda olemuse juures pole ka veel kuigivõrd töökindel. Ei ole üldsegi selge, et lapsed oma vanemate aitamisega hakkama saavad, isegi kui nad tahavad seda teha. Näit. minu isal polnudki minust tema vanaduspäevil vähimatki kasu, emalgi pole seni olnud ning vaevalt edaspidigi on, kui mõningad pisiteened v.a.. Samas on vanemad mind ennast oma vanadusest hoolimata toetanud, andnud küüslauku, piparmünti, mett, moosi, villaseid sokke &ms. Mis teha, kui poeg on boheemlasest tuulepea? Ei midagi.

Nii et pinssi ma saama’i hakka, laste peale’i looda & tervis vb ka käest ära minna. Sellest hoolimata kavatsen töötada surmani – muid väljavteid mul lihtsalt pole. Kuidas siis nii? Lihtsalt, kui tervis või mingid muud põhjused mul enam töökonkurentsis osaleda’i luba, siis pean kogu oma surmahirmust hoolimata sooritama eneka. Alternatiive pole. Või kui ma tollal näen, et parem on siiski lõpetada oma vanaduspäevad tänavail prükkarielu elades, siis olen ma ilmselt ise ka taolise valikuga rahul. Kuigi ma arvan, et pigem suitsiid – prükkarielu on siiski kuidagi väga mittemina. Aga iial ei või teada. Kuid ka vanainimese prükkarielu’i kesta kaua, vanuri tapavad taolised elutingimused kiiresti, kardetavasti küll piinarikkalt.

Nii ehk IIiti – olen I selles põlvkonnas, kelle pärisosaks on töötada surmani. Seega töötan surmani.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Manjana ütleb:

    ma ka saan ema käest igasugu aiasaadusi jms ja ta vastu tahab ainult mingeid väikseid teenuseid.

    aga ma ei arva, et keskealine inimene peaks kõige ebahuvitavama välimusega olema. noorte siledus on silmale kena vaadata, aa samas kipuvad noored ühte nägu olema. noh siuksed ilusad. võimalik, et see ilu on pigem too süütu pilk😀

    enne keskiga juba hakkab inimesele elu päriselt liiga tegema ja see kujundab inimesed erinäolisteks. keskealine teab juba nii mõndagi ja seda on ka ta välimusest (ma ei pea silmas ainult riideid) näha ja seda on huvitav vaadata.

  2. udupea ütleb:

    ma olen mõelnud, et kui tõesti muudmoodi ei saa, siis jah, enekas, aga tulirelva läbi – st tulirelv tuleks hankida. ja kui prükkarielu vailda, siis oleks vist kergem soojemas kliimas olla – vahemere äärde peaks ära minema.

    laste olemasolu teeb olukorra isegi hullemaks: ennast nende kaelale sättida ei saa, sest neil vaja endaga hakkama saada, pered luua, kodud hankida aga teed eneka, siis jäävad nemad end elu aeg süüdlasena tundma.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s