Võime lugeda & suisa videolõiku vdta, kuidas Lõuna-Hiinas jääb 2a-ne tüdrukuke auto alla ning mis edasi saab. Saab see, et teadvusetuna tänaval lamavast lapsest sõidab jõhkralt üle veel IIegi auto, rahumeeli kõnnib mööda ka 18 inimest, keda kaasinimese kannatused kuidagi ei koti. Juhtum vallandas Hiina internetifoorumeis ägeda arutelu, et “kuhu on kadunud hiinlaste moraal?”. Kära jõudis välja valitsuseni, mis ka leidis, et “sotsialistliku moraali” levitamises Hiina rahva hulgas on ilmseid puudujääke ning oluxa tuleb kohe & kiiresti parandada.
Kõigepealt võime juhtunu kohta mdgi väita, et tegu on hoopis IIsuguse kult. ruumiga, sootuks kaugega õhtumaisest humanistlikust ning et inimelu hind seal pole iialgi euroopalikult kõrge olnud. Õhtumaade mõttes verine diktaator on sealkandis alati olnud suht keskpärane valitseja ning et kedagi tõesti veriseks hirmuvalitsejaks pidama hakataks, selleks peab ta ikka vaeva nägema ning vähemalt paraja Euroopa väikeriigi jagu rahvast maha tapma. Samuti pole seal elatustase võrreldav siitkandiga, inimesi, eriti lapsi, sureb niikuinii palju, seega veel 1 surm kedagi eriti ei morjenda. Ning tüdrukud pole sealkandis eriti kunagi inimesed olnud & rahvastikukasvu piiramiseks seat 2 lapse poliitika on tütarlaste dehumaniseerimisele veel eriti hoogu andnud.
Siiski tundub mulle, et samalaadsete sündmuste xumises Euroopas poleks midagi imelikku. Täiesti võiks juhtuda küll, paraku. Mitmesuguste siinsamas Eestimaal a-te jooksul nähtud-kuuldud varasemate, küll oluliselt leebemate, sündmuste põhjal tundub üsnagi tõenäoline samasugune vahejuhtum kasvõi Tlna kesklinnas. Kui täiskasvanud inimene kuhugi lamama jääb, marsib sealt suurem osa rahvast rahulikult mööda põhjendusega “ahh, niikuinii on mingisugune joodik”. Ma’i usu seda vabandust olevat siiras paljude vabandajate endagi silmis. Ei saa öelda, et möödakäijaid üldse’i kotiks, mõnel vb olla siiras muregi mahajäänu pärast, aga lihtsalt ei soovita “ennast sellisisse asjusse segada”. Ning kuigi väikeste laste puhul hakkab tihti tööle juba instinktiivne empaatia, ei pruugi vanus siiski kellelegi elupäästjaks saada. Mis aga põhjustab seda, et kaasinimesse nõnda 1kõikselt suhtutakse, mis on taolise fataalse hoolimatuse põhjus ning kas siin on võimalik midagi muuta?
Pean tunnistama, et mina küll ei tea. On mingeid vist usutavaid ajaloolisi tõendeid selle kohta, et ehkki vanasti oli laste suremus Eestis palju suurem (1 põhjus, miks taluperedes oli palju lapsi, oli võigas-pragmaatilis-instrumentalistlik, et kuivõrd suurem osa neist niikuinii täiskasvanuks ei ela, tuleb neid palju teha, et odav tööjõud majast otsa’i saaks), ei olnud lapse surm vanemaile reeglina siiski 1kõik, vaid tunti siirast kahetsust & leina. Ning elusolevaid siiski hoiti & püüti neile ka hoolt & armastus jagada, niipalju, kui see tollaseis kesisis oluis võimalik oli. See kehtib nüüd mdgi vanemate kohta, ega tollegi Hiina pisipiiga vanemad leidnud, et oh, mis see 1 tütar ees või taga, eks me vorbi järgmise. Aga tundub küll, et kõige hullemalgi orjaajal ei jäet väikelast rahumeeli kuhugi külateele surema. Tehaste tööliskasarmuis (kus mdgi eestlasi eriti polnudki, pole siinsest rahvahulgast eriti proletaarlasi sündinud, pole suurtööstus & tööliselu suuremat siia kunagi jõudnud), seal mdgi vedelesid surijad elavate keskel, seal surevast või surnud kaaslasest ei hoolit. Aga siin on põhjuseks, et töösturid hoorasid oma tööliskonna üliraskete tööpäevadega sedavõrd ära, et harvul taastumishetkil neil enam jõudu’i jätkunud vähimakski empaatiaks, ammugi siis humanismiks. Üldiselt aga ei saa ei Eesti ega ammugi mitte Euroopa kontekstis otsida inimelust mittehoolimise põhjusi mingeist minevikuigandeist.
Nüüd on mdgi see koht, kus kristlikud & muud passeistid oma udupasuna üürgama panevad ning võidukalt seletama kukuvad, et vot &&a, see on nüüd see, et kristlikud x & kombed alla käinud, see on nüüd see humanismi, relativismi & liberalismi võidukäik. Et relativistlikult mõistet, liberaalne eetika’i saagi muude tulemusini viia, sest seisneb tglt igasuguse eetika täielikuks puudumises. Ning muud taolist jura, teate küll.
Teate ka seda, et taolise kivistunud, niiskelt nostalgilise, autoritaarse & inimesi üldiselt mutrikesiks (sarnaste ideede väljaütlejaid ennast, samuti piiskoppe ning igasuguseid vastavat mõtteviisi jagavaid kõrgeid ametikandjaid aga mutrivõtmeiks) pidava mõtteviisi lükkan ma endast põlgusega ära. Aga mida siis vastata seltskonnale, kes väidab, “et nüüd kogu rahvas nagu 1 mees Ialt ristimisvaagna juurde, seejärel käärkambrisse maitsma piiskopisaua tantsu patuse selja peal, seejärel kosutavad piitsahoobid mõisatallis otse ametisse seat vastse uusaadliku käest ning siis taasloodud feodaalajastul kenasti pärisorjapõlve õndsust maitsma”. Milline võiks & peaks olema humanisti vastus passeistile, kes temalt sõiduteele surema jäet laste kohta aru pärib? Selge see, et homoseksualismi keelustamine vms. inimelu devalveerumisele ning hoolimatuse kasvule piiri ei pane, aga mis võiks selliseks piiripanejaks olla humanistliku paradigma kohaselt?
Aga kuivõrd tajud sa, kallis lugeja, üldse eluohtlikku hoolimatust sinu enda & su lähedaste suhtes? Kas usud sa end & oma lähedasi näit. autoõnnetuse xal samamoodi hätta jäävat? Mis on su elu hind – on see praeguses ühisk-s odav või kallis? Ning mitte eeskätt partei & valitsuse jaoks, vaid nende anonüümsete (ning ma’i väsi xamast, et see anonüümsus on minu jaoks isiklikult väga tore, välistades kogukonnaterrori, mida passeistid mdgi ka pisarsilmi tagasi igatsevad) isikute jaoks, kes sind iga päev väiksemate või suuremate massidena ümbritsevad?
Hiina Rahvavabariigis on veel selline tore kord, et kui sa kellegi haiglasse toimetad ja kui haiglasse toimetatu ei ole ise võimeline enda ülesputitamise eest maksma, siis esitatakse arve sulle.
Oht on ka karistatud saada, kui mõne seadusepügala vastu eksida, mis reguleerib vigastatud inimesega ümberkäimist.
Viimaks võivad ka need, keda sa oled aidanud sinu vastu pöörata.
( http://www.guardian.co.uk/world/2011/sep/08/chinas-good-samaritans-count-cost ) <- Selle artiklis on kirjutatud, et vähem kui 7% Hong-Kongi elanikest (küsitleti 20 000 inimest) läheks võõrale hädasolijale appi. Seega, kui keegi seda teeb, siis tihti käsitletakse seda väga kahtlase käitumisviisina ning tekib kahtlus, et äkki on hoopis abistaja õnnetuse põhjustaja ja proovib enda süüd abistamisega varjata või korvata. Sellest ajendatuna kaevatakse tihti oma abistajate peale, sest kahtlustatakse, et nad olid tegelikult õnnetuse põhjustajad või siis loodetakse, et abistaja jääb süüdi ja ravikulud saab talle kaela määrida.
Selles mõttes on Eestis asjad natuke paremad, et kui keegi peaks mind tänavalt haiglasse toimetama, ei ole tal ohtu elukohast ja heast krediidireitingust ilma jääda 🙂 Kuigi – kui mul peaks tänaval kõndides pilt eest kaduma, ega ma siis eriti kõrvalisele abile ei loodaks.
Teisi olen kohati abistanud. Paar aastat tagasi peatuses bussi oodates kukkus mu kõrval üks mees jäisel teelõigul pikali ja enam püsti ei tõusnud. Seejärel helistasin hädaabinumbrile ja oma üllatuseks pidin ma teiselpool toru olevat inimest veenma hakkama, et tegemist ei ole narkomaani ega joodikuga ning omast tarkusest kindlaks tegema, et kukkunud inimesel ikka tõsiseid vigastusi on, mis kiirabi väljasaatmist väärivad. No WTF, mul pole röntgensilmi ega ultraheliorganeid, et näha, kas inimesel on koljuluumõra või sisemine verejooks või infarkt või mis iganes. Siis tuli minu buss, selle aja peale oli juba ka üks teine inimene olukorrale tähelepanu pööranud ja jätkas minu eest oma mobiili vahendusel kiirabi kutsumist – võib-olla sai ühenduse mõne mõistlikuma inimesega.
Samas olen ka mööda kõndinud lamavatest inimestest, kuna on lihtsalt kiire olnud.
olen mõelnud, et kes teab, kas joodik oma sisimas üldse tahab, et ta mõnus tukastus tänaval pakalisel talveõhtul katkestatakse?
No&h, aga kui mina südameinfarktiga tänaval vedelen, siis ei taha ma küll kiirabist ilma jääda, sest mind joodikuks peetakse. Ning iga keskealist meest, kes tänaval vedeleb, paraku peetakse Eesti oludes joodikuks:(
ma tegelikult küll mõtlesin päris joodikut, sellist haisvat, pundunud näoga ja täiskustud pükstega.
[…] päev tagasi kirjutasin siin auto alla jäänud Hiina tüdrukukesest ning inimeste 1kõiksusest tema suhtes, avaldades ka […]