Famine

Image by Gordon Marino via Flickr

Ürikuist on lugeda erinevate riikide & rahvaste, sh. Eesti kohta (st. Eesti riiki tollal mdgi polnud, aga see rahvas, kes mingi viimase teooria kohaselt polevatki end tglt. maarahvaks nimetanud, siin ju elas), kuidas suuril näljaajul tapsid emad oma lapsi, lihtsalt et oleks perele midagi lauale panna, sest leib &ms. olid ammu otsas. Ka praegused heaoluühiskonnad liiguvad praegu selliste kataklüsmide poole, aga et lapsi on üldiselt vähe & kogu maailma rahvastik vananeb, siis ilmselt hakkavad vanurid sööma IIi vanureid. Tänasest 2st sõbrast 1 on homme sööja & II toit. Aga olgu, päris kõige lähemal ajal tglt. asjad veel nii hulluks ei lähe, meil on pisut armuaega.

Enn Vetemaa tsiteerib ka kroonikalõiku lastesöömisest, ei mäleta enam kas “Krati nimi oli Peetrus”es või “Risti rahvas”. Vist Is – õigupoolest peaks mõlemad uuesti läbi lugema, need on kindlasti rmtd, mis väärivad lugemist mitu xa elus. “See ei olnud 1 lõbus söömaaeg” ütleb tsiteeritav kroonikalõik.

Selliste kirjelduste peale olen tahtnud alati teada, mida tunneb ema, kes hukkab oma lapse ning mitte mingist hullumeelsusest, sadistlikust rõõmust, vaid hädavajadusest. Selleks, et tapet lapse arvel võiks ellu jääda rohkemad inimesed. Ilmselt viib ta tapatöö läbi kas väga diskreetselt, et ihuvili arugi ei saaks oma viimset tundi lähedal olevat. Või siis vastupidi – vähe suurema lapse xal on talle 1ikasjalikult selgeks teht, miks ta surema peab ning söögiks saama oma vanemaile & õdedele-vendadele. On ju näljaajast teada sedagi, et inimesed on liisku heitnud, selgitamaks, kes neist peab oma elu ohverdama muile toiduks saades.

See vanema tunne, see on miski, mida ma’i taha ise tunda, mida ma mingil juhul ei taha ise läbi elada, tõrjun võimalustki selleks. Lapsi mul õnneks ei ole (veel 1 hea põhjus neid mitte saada – ei tekki näljaajal kiusatustki oma lapsi söögiks tapma hakata), aga teatavasti on mul 4 koera. Mdgi ei saa inimese tundeid koerte vastu päriselt võrrelda sellega, mida ta tunneb IIte inimeste vastu, aga ikkagi – see oleks mulle sügav psühholoogiline šokk, kui minu koeriga midagi halba juhtuks, isiklik ulatuslik katastroof. Ning hirmuga olen mõelnud just selle väljavt. peale, et kõige hullem pole veel see aeg, kui lihtsalt koerile enam midagi süüa anda pole. Mitte, et see poleks hull, on küll piisavalt hull vdta sulle armsaid olendeid, kes pealegi just sind usaldavad ning sinu peale kõiges loodavad, su silme all nälga suremas, ilma et sa nende abistamiseks vähimatki ette saaksid võtta. Aga palju hullem on teadmine, et seda aega, kus ma oma koerte näljasurma pealt võiksin vdta, tõenäoliselt ei tule – selle aja peale on piisavalt palju neid, kes oma näljasurma ärahoidmiseks meie koerad nahka pista tahaks. Ning üsna võimatuna tundub mulle koerukesi selle saatuse eest kaitsta. Aga võimalus, et ma ise, oma kätega – ei, mitte mingil juhul ei taha ma kogeda taolist. Ning kui ma siis mõtlen, et mul võiksid olla inimesist lapsed ning ma neid näljanäpistusel oma käega hukkaksin – selline võimalus tekitab kabuhirmu saatuse ees, ei muud.

Samas on oma lapsi sööva ema tunne, miski mida ma tahaksin väga teada. Tahaksin, õigupoolest ihkan suisa kirglikult, et mul oleks teadmine, milline see tunne on. Väga täpne teadmine selle tunde kohta, ilmet peaksin ise taolist tglt. läbi elama. Et ma saaksin öelda taolist ema kusagil kohates, et “olen tundnud sama”, tglt. sedasama kunagi siiski tundnud olemata.

Paradoksaalne, kas pole?

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. Kober ütleb:

    Kust seda uusimat teooriat lugeda saab või vähemalt – kuidas me endid siis nimetasime, kui mitte maarahvaks?

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Kahjuks ei mäleta enam isegi, kust seda lugesin ning kelleks siitkandi elanikud end siis varemalt nimetasid. Sattusin vastava kirjutise otsa suure kiiruga hoopis mingit muud materjali otsides ning nagu sellise kiirustamise juures ikka – meelde jääb vaid intrigeerivaim. Andsin endale küll tõotuse hiljem kindlasti vastav artikkel uuesti üles otsida ning korralikult läbi lugeda, aga eks selliste tõotusiga lähe nagu alati:/

    • notsu ütleb:

      Kui ammu siitkandi inimestel üldse mingi ühine identiteet on olnud?

  2. udupea ütleb:

    ma olen küll pigem pessimist meid ootava tuleviku suhtes kuid ma siiski arvan, et Sinu koerte eluajal asjad veel nii halvaks ei jõua minna, et neil oht oleks ärasöödud saada.

  3. fideelia ütleb:

    “mets on vaese mehe kasukas”. raskel ajal ei jää sa linna enda ja koerte surma ootama vaid lähed metsa, kust saab nii tuulevarju, peidupaika kui toitu.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Määratlusi:
      Eramets – vaese metsaomaniku kasukas.
      Riigimets – vaese riigi kasukas.

      Aga mdgi vb olux muutuda selliseks, et metsa omandivorm ei huvita enam kedagi. Paraku räägib minutaolise pessimisti jaoks mistahes ellujäämisstrateegia kahjuks tõik, et need strateegiad on tuntud olnud ammugi, aga pole suutnud ära hoida miljonite inimeste enneaegseid, võikaid ning piinarikkaid surmi; samuti ka neid lastesöömisepisoode, millest ürikud kirjutavad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s