Image by vAkOOm via Flickr
Algatuseks – üritasin leida eesti keeles sobivat vastet “passeismile” (mh. pääsemaks küsimusist, et misasi see passeism ikkagi on:)). “Kuldajaihalus” tundus sobivaim. Ehkki sel on mitmeid vigu – see’i anna edasi passeismi olemust progressiusu täpse vastandina – ehk siis usku ilmtingimata just kunagi minevikus olnud kuldaega, millega võrreldes tsivilisatsioon edasi pidevalt alla on käinud ning mille vastu aitab ainult mineviku kuldaja rekonstrueerimine.
Passeism on rõve kõigis oma vormides ning minu silmis pole passeismil & passeistidel mingit õigustust. Mitteagressiivne passeist on haletsus- ning agressiivne passeist põlastusväärne & ma saan aru küll neist psühholoogilisist & sotsiaalseist traumaist, mis inimese passeistliku ilmavtni viivad, ent sellest hoolimata ei saa sellist ilmavdt õigustada.
Hoopis IIiti on lugu 2 passeismile lähedase hoiakuga. 1 neist, konservatism, on tunnustet poliitiline ideoloogia, mis kahtlemata kuulub dem. ühisk. juurde. Tunnustan konservatiive enda väärikate oponentidena, ausate vastastena, dem. ühisk. sisse kuuluva nähtusena, konservatiive ei pea mitte pagendama kuhugi tsivilisatsiooni äärealadele, kuhu passeistid end vabatahtlikult läkitanud on. Mdgi raskendab oluxa, et 1ki passeist ei nimeta end vabatahtlikult passeistiks, justnimelt konservatismi sildi taha see vääritu demokraatia põlgajate jõuk peituda üritabki.
Konservatism pole aga ainult pol. nähtus. On ka kult. konservatism, teatud ühisk. alalhoidlikkus, mille kandja vb oma pol. vdte poolest esindada mistahes jõudu konservatiividest kommunistideni välja, või üldse mitte olla poliitikast huvitet. Ka selline hoiak on mu jaoks täiesti aktseptaabel, tajun kult. konservatiive oma ausate & väärikate vastasina – mdgi täpselt niikaua, kuni nad ei ületa konservatiivsuse & passeismi vahelist piiri, mis kohati vb olla küll üsna hägune.
Veelgi meeldivam aga on kult. hoiak, mida otsapidi jagan juba isegi. See on nostalgia – tahtmatus ajalooratast tagurpidi käima panna ning üldine dem. hoiak, millega kaasneb tõdemus, et mingid 1ikud asjad, nähtused või hoiakud olid mingil ajalooperioodil tõesti etemad ning et võiks üritada nende renessansi – mitte vana aja, vaid ainult selle 1ikute osiste tagasitoomist, arvestades sealj. loomulikult muutunud oludega ning tunnustades üldist dem. meelsust. Nostalgiale väga lähedane on ka retro, viimase peamist erisust nostalgiast määratlen mina nõnda, et retro on puhtalt esteetika valdkonda kuuluv nähtus – retro vb olla nostalgia esteetiline väljendus, või siis eksisteerida ka täiesti omaette.
1 kauneimaid nostalgilisi elustiile, mida tean, oli aga omane paljuile noorile ameeriklasile 90-date algul. Kunagise Austria-Ungari impeeriumi ning sealsete boheemlike hoiakute otsingul siirdus see seltskond Prahasse, vaimustus sealsest rasvasest IIepäevaguljaššist ning odavast veinist, mdgi ka heast tšehhi õllest & jäi paika. Sellest seltskonnast sai alguse Praha ingliskeelne kogukond, mis on tugev seniajani.
Ajal mil ka loomeringkondades hakkavad järjest enam maad võtma valimatu tervishoidlus, taimetoitlus & mitmesugune new age või ka ilmalik asketism, on vastuvoo olemasolu väga tervitatav. Hämmastav aga, et see vastuvoog tekkis just USA noorte loomeinimeste hulgas. On ju lombitagused loomeringkonnad olnud tervishoidlik-veganliku uusasketismi propageerimisel esirinnas. Ehkki &h, Prahasse siirdunud noorist alles põlvkonna võrra vanema x-generationi hulgas mingit erilist asketismi märgata polnud, muidu’i surnuks see põlvkond ka nii massiliselt AIDS-i, nõnda et nad kohati ka “aidsipõlvkonna” sildi külge saanud ongi.
Ma’i tea mdgi, kuivõrd on Praha ameeriklased suutnud säilitada oma mõnusat äraelamist, laia joont ning joviaalsust? Kuivõrd kuuluvad vein & õlu ning rasvased guljaššid endiselt nende elustiili juurde? Tegu on peamiselt ju minu enda vanusekaaslasiga, miska on nemadki praeguseks kenasti keskea keskpaika jõudnud. Kindlasti on paljuil neist pidevad töökohad, mitmed on abiellunud, saanud lapsi &ms. See kõik kärbib noorboheemluse suurejoonelisust kindlasti. Loodetavasti pole nad austriaungarlikust elunautimisest siiski vastasseina ehk neoasketismi põrutanud.
Igatahes on väga tore, et tänap. boheemluses eksisteerib ka “prahaameeriklaste koolkond”. Sel põhjusel olen muid emigratsioonivariante peast läbi lastes kaalunud ka kolimist Prahasse ning ühinemist sealse ingliskeelse kogukonnaga.
Obesega Riiga 
Kui sa märgid, et “1ki passeist ei nimeta end vabatahtlikult passeistiks”, siis mina mõtlen, et kas ükski passeist üldse on sõna otseses mõttes passeist? Kas keegi tahab tagasi mingit möödanikku nii, nagu see päriselt oli – isegi kui jätta kõrvale see probleem, et me nagunii päris täpselt ei tea, kuidas päriselt oli, ja leppida kokku, et “päriselt” tähendab “meile kättesaadavate andmete järgi”? Mulle on alati tundunud, et tegemist on oma unistuste projitseerimisega minevikku ja sellisena ei ole ta põhimõtteliselt erinev progressiusust, mis projitseerib oma unistused tulevikku, mõlemad enamasti põhjendamatult, vahe vaid selles, et passeism on pessimistlik (mida edasi, seda halvemaks läheb) ja progressiusk optimistlik.
kas kuuekümnendate hipikultuuri ja seksuaalrevolutsiooni käiguski ei tekkinud selliseid huvitavaid passeismivorme, kus mõeldi, et mingit möödaniku õilsad metslased elasidki sellise õndsa seksuaalvabaduse ja rahuarmastuse sees, mille kehtestamisest unistati?