Tõeline, õige jõuluvalgus. Image via Wikipedia
Täna, 27. oktoobril valitseb õues minu ideaalne jõuluilm. Ehkki jõulude ajal on puud raagus ka sealkandis, kus selline jõuluilm tavaks, aga mul poleks midagi selle vastu, kui jõulu ajal ka veel kuldseid lehti oleks puil. Aga valgus, taevas, õhk, kõik-kõik, on selline, nagu minu arust 1l ideaalsel jõululaupäeval-jõulupäeval olema peab. Õnneks olen ma ka Eestis selliseid jõuluilmu kohanud, isegi mu Pldsks elat aja sisse, mida ometigi on kõigest 7 a-t, jääb selliseid. Üldse ongi üsna toredad jõulud olnud sel saj-l, alles viimase 2 a-ga on asjad tõsiselt pekki läinud, jõuluajal on rõve külm, räigelt paks lumi & muu taoline roppus (mul ei ole ka lumise & pisut pakaselise talve vastu midagi, aga paluks jääda mõistuse piiresse, eksju). Majandus pekkis, kõik pekkis. Erinevalt majandusest on ilma puhul lootus, et ehk kunagi tuleb ka paremaid aegu.
Suisa kahetsesin hommikul, et kingade asemel ketse kandsin. Õhk tundus kuivalt kõlisevana ning sellisil hommikuil kõlavad kingataldade plaksud asfaldil eriti kaunilt, kajavalt, suisa tähendusrikkalt (ehkki seal ju tglt. mingit tähendust ei ole:)). Ning too hommikune, just vahetult koidueelne & -aegne, pisut ka järgne, see oli nii “õige” oma hallikasvioletsete toonidega, millesse järsult lõikusid kokkuriisut lehehunnikud oma tugeva kuldse hõõgusega, nagu oleks keegi suurejooneline priiskaja otsustanud neid altpoolt elektrivalgustada. Tõeliselt õige jõuluilm, jõulumeeleoluga. Peaks endale lubama kruusikese kuumaksaet tumedat õlut sidruniga, kuid ei saa, sest täna õhtul ei jõua ma üldse koju. Hõõgveini ehk saaks kusagilt, aga hõõgvein pole päriselt see ega hakka kunagi olemagi (kuumist alkohoolseist jookidest on minu lemmik juba nimetet tume õlu sidruniga, järgneb rummipunšš, seejärel Iiri kohv oma sugulasiga (raipropult kallid on kõik need) ning alles seejärel saame rääkida hõõgveinist, kui ma just vahepealt veel midagi ära’i unustanud:)
Ehkki minu jaoks tähendavad jõulud pööripäevapüha ning ei midagi maavälist, transtsendentset & kohe eriti ei ole jõulud minu jaoks seotud kellegi Jeesuse-nimelise tegelase sünniga, viib jõulumeeleolu (ilmnegu see siis millal tahes, minupoolest kasvõi keset suve) mõtted paratamatult igavikuliste teemade peale. Siia haakub ka see, et eile kirjutas 1 inimene – vteilt minu igavene oponent, ma’i hakka tema ilmavt. & seisukohiga vist iialgi isegi mitte veerandi osas nõustuma, nagu tema ka minu omiga, aga mdu väga meeldiv isik, paljude inimlikult oluliste kvaliteetidega, mille hulka kuulub ka just see, et ta kellessegi tema kardinaalselt erineva ilmavt. pärast inimlikult halvasti suhtuma’i hakka – mulle 1te, mu isa surmaga seot fb lõime järgmist:
Kui sinus on veidi uskliku, siis sa mõistad seda, mis mind omal ajal sarnasest leinast üle aitas – kõik need lahkumised on vaid ajutised.
Paadunud lugejad mdgi teavad, et religioonide puhul häirib mind enim nende veendumus, et isiku elu jätkub mingil viisil ka pärast tema surma – olgu siis põrgus, paradiisis, mingis vaheolus, ümbersündinult kellegi kehas vms. Ma suudan ainsana tõsiselt võtta isiksuse täielikku lakkamist surmaga igaveseks (ses mõttes, et ei järgne ka mingit ülestõusmist, iialgi), kõik ülejäänud teooriad tunduvad mulle naiivse hambassepuhumisena, lühiühendusena, pseudolahendusena lahendamatu probl-i jaoks (mdgi neile, kelle jaoks elu lakkamine üldse probl. on). Ometigi on ses lauses mitte just väike tõetera ka minu jaoks.
Kui oluline inimene sureb ehk siis olemast lakkab (ei kasuta teadlikult väljendeid “siitilmast lahkub” &ms, isegi mitte poeetilise võrdlusena, välistamaks täielikult viiteid võimalikule surmajärgsele edasikestmisele) ei kohtu me temaga enam iialgi. Ei saa kohtuda kellegagi, keda enam lihtsalt pole olemas, kes on täielikult lakanud. Ent lahutatus olulisist inimesist ei kesta tõepoolest igavesti, isegi mitte ateisti jaoks.
Keegi meist ei jää ilmasambaks. Kõik me sureme. Lakkame olemast. Meie isik, isiksus, “mina” saab otsa, maailma tajuvat subjekti ei ole enam. Koos sellega saavad otsa aga ka meie leinad, mured, kaotused lahusolekud. Mitte midagi, mis meile kuidagi mõjuks, ei ole enam. Kõik meid kurvastanu on kadunud, sest kadunud on üldse abs. kõik, mis meie enda jaoks meiega seondub. Sest meid ei ole enam.
Meie ligimeste jaoks on surma neg. külg eeskätt see, et surm lahutab neid meist, lahutab olijaid olematusse vaibunuist. Meie enda jaoks, kuni me veel elus oleme, on surma neg. külg aga see, et surm teeb lõpu kõigile meie rõõmile & õnnestumisile, kauneile inimsuhteile, esteetilisile naudinguile, mõnukogemusile, mida elus tunda oleme saanud. Pos. külg aga, et samamoodi teeb surm lõpu ka kõigele neg-le.
Seepärast jääb kurvastajale alati lootus, mille ta juba ette täituvat teab – igavesti tema kurvastus ei kesta. Hiljemalt koos tema surmaga, olevast olematuks saamisega, isiksuse lakkamisega lakkavad ka tema kurbus, äng ning muu neg.
Obesega Riiga 
See kuumaksaetud õlu sidruniga näib olevat tõesti maitsev jook ja sobib jõulumeeleoluga. Ma ise ei ole viimasel ajal eriline õllesõber, aga seda jooks küll. Kuumutad lihtsalt pliidil ja siis kruusi sisse sidrun lisaks?
Ma kuumutan pliidile asetet kuumaveepotis, kui õllepott otse pliidile asetada, siis keeb raudkindlalt üle. Kruusi sisse siis &h, pigistada sidrunist mahla vastavalt maitsele ning lõigata ka viil või paar ilustuseks peale.