3 mõttekäiku

2 on vist rohkem keelega & III ühisk-ga seot, kuigi mine sa neid tea, kõik on kõigega ühendet ning piiride tõmbamine pole lihtne ega ole seda tglt. ka sugugi vaja.

1)Huvitav, miks kui on vaja optimismi või pessimismi neg-lt iseloomustada, siis optimismi kohta on pea Ina pähetulev sõna “naiivne”, aga pessimismi kohta seda kasutada’i saa. Ei ole olemas “naiivset pessimismi”. Pessimismi juurde kohe käib see, et seda iialgi ei tajuta naiivsena. Pessimism vb l viril, põhjendamatu, mugav &ne, eks me tea neid sõimusõnu kõik väga hästi, aga iial ei ole pessimism naiivne. Ehkki – mis iseloomustab naiivset optimismi? Eeskätt ikka põhjendamatus, tulevikku asetet lootuste ratsionaalsete aluste puudumine. Sama vb käia ka põhjendamatu, pädevate alusteta pessimismi kohta, kuid miskipärast ei käi.

Eks ole ju optimism & pessimism oma põhjendamatul kujul mõlemad kantud samast vajadusest – ikka vajadusest vähendada määramatust. Ainsa täiesti realistliku tulevikuprognoosiga “Meil kellelgi pole ähmast aimugi, mis saama hakkab”, ei suuda inimene juba loomu poolest lihtsalt leppida. Ning pole vajagi – hulk tulevikuprognoose püsib siiski enam-vähem realistlikel alustel, on tehtud olemasolevate andmete põhjal ning sümpateetiliselt senikehtinud analoogiaid arvestades.

Nii optimism kui pessimism lähtuvad olevikust. Õieti mitte ainult ei lähtu, vaid ka kirjeldavad – kumbki ei tegele ju ainult tulevikuga. Võtame suhtumise inimesse. Optimist on peamiselt veendunud, et inimene on pigem healoomuline & kvaliteetne olend, pessimist, et inimene kaldub halvale või ei kõlba õieti millekski. Jälle on siin tegu määramatuse vähendamisega – IIIdat, (mitte ainult minu, vaid ka paljude uurijate) meelest tõenäoliseimat arusaama, et inimene ei kaldu ei heale ega kurjale, ega aja taga kasu ≠, vaid tglt. on tema käitumine siiski suuresti ettearvamatu (mille peale tekkib mdgi suur tung vastu vaielda, sest me kõik oleme inimesed & kesse tahab end ettearvamatuks kuulutada) väldivad mõlemad – sest selle tunnistamine suurendaks määramatust suisa plahvatuslikult.

Miks siis ikkagi, üsna võrdsete lähtepositsioonide juures, sõimatakse optimismi naiivseks, pessimism aga, olles küll väga sõimatav objekt, pääseb naiivsusesüüdistusest?

2)Sellest on vast 6-7 a-t, kui kuulsin esmaxselt väljendit “lähen pessu”. Pidasin seda I pauguga ütleja isiklikuks väljendusviisiks, peagi aga selgus, et tegu on üsna levinud väljendiga mitmesuguse enesehügieeni kohta. Ilmselt vb väljend laialdasemas käibes olla ka mõneti pikemat aega, aga kindlasti mitte üle 10-11 a., vastasel xal oleksin sellega varem kokku puutunud.

Väljendi põhjuseks on ilmselt keeles toimuv loomulik lühenemistendents, mida ise tuliselt pooldan & tervitan. Siiski tundub kõnealune väljend mu jaoks natuke kõhedusttekitav. Seetõttu, et varasemail ajul on “pessu” kehtinud alati elutute objektide, asjade kohta, kui siis äärmisel juhul ehk ka koduloomade. Inimeste kohta kasutati muid väljendeid (pikk “pesema” oli suhteliselt vähelevinud, ehkki käibel, enamasti olid tavakeeles kasutusel konkreetset hügieenivormi täpsustavad väljendid, näit. “duši alla”, “vanni”, “sauna”, ka mitmesugused ümberütlemised, millest 1ki mulle praegu küll ei meenu, aga et neid käibel oli, see meenub küll). Nüüd siis on elutu kohta käiv sõna hakanud kehtima elavate, suisa inimeste endi kohta. Kas see äkki ei ole autoobjektistamine, iseenda taandamine esemeks, isiksuse assimilatsioon, standardsuspüüd? Lihtsalt – väljend “pessu” pole ainus omataoline, õhus on veel mitmeid ärevusttekitavaid märke, mis näikse viitavat mingile eneseobjektistamise ajastu algusele. Kui see nüüd tõsi on, siis on ikka kole küll:(

3)Eile õhtul, kui olin parasjagu teel telemajast Istanbul Kebabi poole, tuli mulle Estonia pst.-Kaubamaja tänava nurgal vastu abs. kõigiti keskpärase, standardse tänavamoe järgi rõivastet kuid tõesti suhteliselt ilus blond neiu, kes läbisegi nuttis, suitsetas & röökis oma taskutelefoni: “Tra, tule kohe siia!! Kohe tule siia, tra, saad aru rsk!”. Kusjuures, ta hääletoon sealjuures ei olnud kuri ega kärkiv, vaid hoopis tungivalt anuv ning valjust häälest hoolimata hell, soe, selline, mida kasutatakse ainult väga lähedaste inimestega, enamasti pea ainult “märkimisväärse IIega” suheldes. “Ajad muutuvad, aga suhted jäävad endiselt kirglikuks” mõtlesin. Alles hiljem sain aru, et see’i pruukinud olla nii 1ne – siin võis olla ka see, et neiu näit. läks oma sõbrannaga rängalt tülli/sattus ootamatuisse majanduslikesse raskusisse/sõpruskond reetis ta &ne. ning tal oli oma partnerit vaja kiireks käehoidjaks. Variant on ka see, et tglt. oli hädas hoopis tlf. IIs otsas olija ning nuttev tütarlaps solidaarne kaaskannataja. Võimalusi on veelgi. Huvitav sündmus igal juhul.