Lutheran Cathedral, Helsinki

Image by TheRevSteve via Flickr

Matusekõne, mille pidas Hermann Kalmus mu isa kalmul, oli esteetilises mõttes kaunis ning sisuliselt säravalt hea. Kohe nii hea, et suutis isa surmaga alanud sündmustele panna punkti, tõmmata piiri. Suutis öelda: “See on lõpetet”. Anda teadmise, et kui puuduolekutunne kunagi veel tuleb, siis see pole enam see, see on 1 II tunne, II protsess &ne. Kõne oli silmapaistev veel ka selle poolest, et kuigi selles olid olemas nii evangeeliumi kuulutamine kui ka kõik ülejäänud kristliku kõne kohustuslikud komponendid, oli see siiski mingil viisil sedavõrd universaalne, et minimaalsete muudatustega oleks ma nõus laskma seda ette lugeda enda (wiccalase) matusil ning samamoodi olid kõnega rahul & ilmselgelt lohutet ka kõik IId lahkunu sugulased, sõbrad ning muud matuselised. Diakon Kalmus tunneb oma tööd tõesti hästi, ta on sobiv inimene sobival kohal.

Sealjuures tuletas mainit hingekarjane mulle meelde vanu aegu & põhjusi, miks ma ise kunagi UI-sse läksin. Nimelt esindas tema kõne just seda liini EELK-s, mida ma nimetaks “intellektuaal-eksistentsiaalseks” & mis mulle tundub, on kahetsusväärselt välja suremas. Tlns ma’i tea 1ki kogudust, kus seda liini aetaks. Ning pole enam ka tuntud tegijaid ses valdkonnas. Arne Hiob on muutunud way liiga moralistlikuks (ta ise on end ammugi öelnud pietist olevat, nii-et imestada pole siin midagi), Jaan Lahe on võitlev & progressiivne, mis on väga hea ning ma toetan teda selles igati, aga sedagipidi saabub kõne ning tegevuse keskmesse hoopiski moraal, mis on ometigi 1 siinpoolne asi ning eksistents, millega tegelemine saab minu arust olla mistahes usulise ühenduse ainus mõte, taandub kahjuks. Paljud mu allesjäänud sõbrad luterlike vaimulike hulgas ajavad liini, mida omaaegne kaasvõitleja nimetas “psühhologiseerivaks”, ehk siis see on keskendunud otseselt hingehoiule, 1ikisikute läbielamisile, kuid ei otsi vastust üldiseimaile eksistentsiaalseile küsimusile universumi olemusest & inimese kohast selles (nagu diakon Kalmuse kõnest näha, vb taoline eksistentsiaalne lähenemine ometigi olla ka väga hingehoidlik).

Eks sinnapoole ole kahjuks asja juhtinud ka juhtivad kirikutegelased. X mingil telearutelul väitis vist praegune peapiiskop Andres Põder (tema oli seal telesaates kindlasti, aga’i mäleta päris kindlalt seda väidet talle kuuluvat), et “Eestis levivate idamaiste religioonide peamine häda on, et need ei suuda tuua meie rahvale moraali”. Ehk siis moraal, mis peaks olema nende küs-te kõrval, millele religioonid päriselt vastuseid pakkuda suudavad (mitte et millele vastuseid otsitakse, suur rahvamass, kes lihtsalt ei viitsi oma pead mõtlemisega vaevata, otsib moraali & ettekirjutusi igalt poolt, k.a. religioonist ning mdgi leiab ka selle, eriti islamis, aga ka new age‘s, aga eksistentsiaalseid küsimusi küsivat inimesi millegi nii labase & siinpoolsega kui moraal püüda’i saa ning nii vbki tema jääda sootuks 1i & pidetuks) on kirikujuhtide kindlal toel suunat otse EELK õpetuse keskmesse. Olen mõneti nõus passeistide kriitikaga sotsiaalkiriku aadressil, sest &h, sotsiaalkirik teeb sedasama – eksistentsiaalsete probl-de asemel seab fookusse puhtsiinpoolsed, tema puhul siis täpsemalt sotsiaalprobl-d. Aga passeistide lahendus: vahetada sotsiaalprobleemid moraaliprobl-de vastu – no midagi nõrgemat on raske ette kujutada. Äkki jätaks moraali sinna, kus on tema õige koht – kõrvaliste asjade kasti, mida avatakse & mille sisust räägitakse õieti harva?

Et veel ära hoida eksiarvamusi, mida pahatahtlikud kuulujutud tihtipeale veel õhutanud on, olgu öeldud, et eksistentsiaalse liini ajajad pole ise sugugi olnud mingid hullud patuorikad. Enamik neist on elanud üldtunnustatult ontlikuks peetud kodanlikku elu, &h mõõdukaid alkoholitarvitajaid & suitsetajaid (Eestis, mida vennastekoguduse-tüüpi pietism (pietismi on tglt. õige mitut eri sorti) on tugevasti mõjutanud, peetakse alkoholitarvitamist & suitsetamist tihtipeale patuks või vähemalt millekski sinnakanti, mida need rangest kristlikust perspektiivist tglt. sugugi ei ole) on nende hulgas on, aga tunnustet kodanlikest moraaliideaalidest pole nad isiklikus elus hälbinud, ehkki need ideaalid nende jaoks kõne väärt pole olnud.

Õnneks olen mina EELK-st praeguseks kaugel ära ning evin ka piisavalt sõpru, kellega eksistentsiaalseilgi teemail arutada, aga pisut nostalgiliseks teeb ikka, kui märkad miskit, mis sinu noorpõlves eeskujulik tundus ning mis praeguseks sinu silme alt praktiliselt kadunud on.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. notsu ütleb:

    Tartus, tundub Urmas Petti selle liini tegelane olevat (kuigi ma satun kirikusse harva, nii et mingite tendentside kohta ei ole ma kõige õigem inimene otsustama).

  2. Ambrosius ütleb:

    Mõte läks rändama selle peale, et ega ma polegi oma kunagisi UI kaasvõitlejaid matust pidamas näinud. Reeglina pidas matuse ju üks vaimulik ja kui tegu ei olnud just lähedase inimese surmaga, siis ei olnudki matustele asja.
    Küllap teistel oli üldjoontes samamoodi.

    Kuigi matus oli selline teema, mis millegipärast noorematel vaimulikel ja teoloogiatudengitel alatasa jutuks tuli, siis oma matusekõne taasesitust kuskil seltskonnas vaevalt ette tuli. Katkeid, lugusid, näiteid – seda küll.

    Tegelikult ma ei olnud kiriklikku matust enne isegi kõrvalt näinud ja nii polnud ka kuskilt eeskuju võtta. Polnud õrna aimugi kuidas asjad “tegelikult” käivad.

    Vahest oligi see hea, et me ei omanud mingeid perekondlikult edasiantud kristlikke traditsioone ega mingit selgelt väljakujunenud pilti sellest, kuidas asjad peavad käima. Ise alles otsisime oma identiteeti ja ei takerdunud pisiasjuisse. Sellise ebakindla otsingu väljendus mõjub ehedamalt enesekindlast moraliseerimisest ja imalast evangeliseerimisest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s