Toy balloons

Image via Wikipedia

Katarina küsib, et kas aulik lugeja mäletab oma lapsepõlvest pärit mänguasju. Mina ikka mõnda mäletan, ehkki neid oli päris palju. & päris palju’i olnud neid mitte seepärast, et minu vanemad päraturikkad olnuksid & lapsukest ära hellitada tahtnuksid, vaid edasi lugedes saate teada, miks neid nõnda palju oli:)

Elutoapõranda mängudes oli peamiseks transpordivahendiks puust plaat, mille keskel püsti pulk & all 8 ratast. See oli universaalne sõiduriist, mis markeeris praktiliselt kõike limusiinist või tõllast tankini. Mul polnud enamik aega aimugi, kust sihandne riistapuu pärit ning ega ma küsinudki. Alles lapseeast noorukiks saanuna sain teada, et kui ma veel päris väike olnud, kinkisid vanemad mulle puidust ekskavaatori. Suure, viimisteldud & kalli juraka, milletaolisi tänapäevalgi puidutoodete poodidest osta vb, ainult hind on üldise hinnatasemega võrreldes kuidagi veel õudsemaks muutunud. Ma polla hakanud pikemalt tseremoonitsema, vaid lõhkunud hinnalise kaadervärgi lühikese ajaga konkreetselt ära. Masina vastupidavaimaks osiseks osutunudki samune ratastega plaat, mis siis kogu lapsepõlve minu hinnat mänguvahendiks sai.

Aga igavesti põnev asi oli kämblasuurune klaasist prisma, mille 2 külge olid väljast mustaks värvit ning seestpoolt peeglikihiga kaet. Sellega sai siis nurga taha vdt:) See oli tõeliselt tore & huvitav ning ka esteetilise väljanägemisega asi, millest mul on tõsine kahju, et see (näiliste – boheemlaselu viljelev inimene’i ole kindlasti mitte täiskasvanu, aga õige seda tõsimeelset täisiga, mis on ju 1 täi & sea ristsugutis, üldse tarvis:)) suurekssaamiste ning kolimiste käigus kuhugi ära kadus.

Nagu ka hallist kaisukoerast, mille isa ostis Riia Laste Maailmast, kui me lõunanaabrite pealinna kaemas käisime (isa käis tööasjus tihti Riia vahet ning võttis lapsegi sageli kaasa, just Riiast on pärit minu urbanofiilia juured, just Riias armusin ma Ixselt linna kui sellisesse ning “muinasjutulinn” tähendas minu jaoks a-id just Riiat; lapse fantaasia, mis kõik ilusamaks mõtleb ning halba näha’i oska:)). Sellesse plüüskoerakesse armusin Ist pilgust. Oli II lapsepõlve lõpuks juba õige kulunud, mingil hetkel tuli ära loomakese nina, mille asemele ema õmbles siis suure mantlinööbi & taolise nööpninaga pidas mänguloom veel kaua vastu, kuni lõpuks siiski kuidagi kuhugi kadus.

Alles võinuks jääda ka punane plastiklõvi, samuti umbes käelabakõrgune. Temaga mul taolist tihedat emotsionaalset sidet küll ei tekkinud, kui kaisukoeraga, kuid küll oli loomakesel taas suur roll mitmesugusis põrandamängudes. St. tglt. mitte “mitmesugusis” vaid neis, mille tegevus toimus vanas Egiptuses. Seal tähistas plastiklelu sfinksi. Pisut küll häiris, et vaarao pea asemel oli tal ehtne lõvipea (tollal polnud ju kellelgi veel aimu hilisemaist arheoloogilisist avastusist, mis meid veenavad, et sfinksil algselt justnimelt ehtne lõvipea ongi olnud) ning et lamamise asemel loom istus – aga no kussa seda täiust ikka välja võtad, tuleb vahel ka poolikute lahendusiga läbi ajada.

Küla peal nägin pastakat, mille sees tramm üles-alla sõitis. Sellist himustasin endale, aga iialgi ei saanud. Praeguseks on kirg trammiga pastakaga järele muundunud kireks eri riikides & linnades tingimata trammiga sõita (kui seal tramme on, mdgi) ning tramm jäänud 1ks minu lemmiktranspordivahendiks senini. Palju mu trammilembusel just nimetet pastakaga pistmist on, seda’i tea. Põhikooli päevil olid väga populaarsed ka 2eraudse jahipüssi kujuga pastakad, taolistki himustasin, ega saanud.

Aga mu lapsepõlve 1 kauneimaid elamusi oli see, kui vanemad sõitsid Riiga & mind miskipärast kaasa’i võtnud. Kas oli see sõit lihtsalt nädala sees & ma pidin koolis olema vms., ei mäleta täpselt. Igatahes naasid nad hilja öösel, kui mina juba magasin, ega ärganud mitte. Kui aga hommikul silmad avasin, oli tuba täis erivärvilisi õhupalle, mis vaikses tõmbetuulevinus mööda põrandat ringi triivisid ning sinna-tänna põrkusid. Selle hetke ilu – hämarus täis mitmevärvilisi kerasid – on võimatu sõnusse panna.

Kuid mänguasju oli mul palju tänu oma elavale, innovatiivsele, fantaasiale. Ema kosmeetikavahendite ümbert pärit värvilised karbid ning tühjad lõhnaõlipudelid (mis sageli veel ka meenutasid mõnd reaalset olelevat muud eset), igasugu rattakesed & hammasrattad, kirjutusmasina klahvid ning lindikarbid &ne, &ne, &ne. Kõigele andis välja mõelda mingi tähenduse, kõigele leidus rakendust. Ning suur kahhelahi kandis minu mängudes edukalt välja NY pilvelõhkuja funktsiooni:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s