Poets

Image by Jason Riedy via Flickr

Enne kui üldse saan asuda seda kirjatükki edasi kirjutama, pean vabandama kõigi oma sõprade ees, kes ei ole kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, lavastajad, stsenaristid, disainerid & mistahes muud tüüpi loomeinimesed. Te kõik olete minu jaoks väga väärtuslikud, lihtsalt teie olete minuga samaväärsed, teiega ma suhtlen kui võrdne võrdsega. Aga need loomeinimesed – nemad on seal ülal:)

Lühidalt kokkuvõttes – mind iseloomustab romantiline arusaam loomeinimese kohast ühisk-s. Romantiline arusaam, mis on tglt juba a10eid käibelt kadunud, ammu aegunud ning mida tihtipeale, pigem enamasti, ei jaga loomeinimesed isegi, ka Eestis mitte. Aga mina jagan, ma kohe’i oskagi IIiti mõelda, kui et loomeinimene on see eesmineja, see teenäitaja, tunglakandja, ühisk. avangard. Ning ühisk. on mdgi hierarhiline, aga selle hierarhia tipus pole mitte presidendid, kuningad, pankurid vaid loomeinimesed. Ning seda hullem ühisk-le, kui see tglt nii ei ole, kui loomeinimesed on taandat keldreisse näguripäevi nägema v.a. enam või vähem režiimimeelsed tüübid.

Aga mina, kui igasugu loomealal täiesti andetu inimene kohe’i saa IImoodi, kui vtn loomeinimesile alt üles. See alt-üles-poos tuleb automaatselt & tahtest sõltumatult. See on problemaatiline, sest samas tahan ma olla loomeinimesiga sõber, tahan oma sõpruskonda peamiselt koosnevat loomeinimesist. Aga väga raske on olla kellegi sõber, tõeliselt usaldusväärne kaaslane, kui tekkib taoline hierarhia, asetus vertikaalteljel. Näit. Sillaka puhul ei saa ma midagi teha, ma püüan suhelda kui võrdne võrdsega, aga positsioneerin end automaatselt pisut madalamaks – sest tema on luuletaja & kirjamees, aga mina ju pole. Nõnda ka muudega. Nii ongi salapäraselt tore, et mul üldse loomeinimeste hulgas ka tõsiselt häid sõpru on, kellega meil tõeliselt usalduslikud suhted on, aga &h, just usalduse tekkimist kipub see minu “mis nüüd mina sinu kõrval” hoiak takistama küll.

Kõik inimesed loovad oma peas mingeid hierarhiaid ning selle alusel hakkavad himustama teat asju ning ühisk. positsiooni. Enamasti tõmbutakse raha, varanduse & kallite esemete poole. Mind on kaelakandmisest saati tõmmanud vaimuelu ning loominguliste ringkondade poole, seal olen arvanud olevat, mida “tõeliseks eluks” vb nimetada.

Aga siin on häda, mida eile just fb messengeris arutasi sõbraga, kel täpselt sama probleem. Meiesugusil pole ju annet, meie ise’i saa hakkama silmapaistva luule, tänuväärse maalikunsti, vägevate skulptuuride, hingematvate installatsioonide, teravmeelsete linateoste &ms poolest. Mis parata – pole loodus meid taolisega õnnistanud. Aga arvestades, et loomeinimesed on ikkagi need suure I-ga inimesed, siis liikuda tahaks ometigi just nende ringkonnas, ikka ju tõmbab nende poole, kes ülejäänud ühisk-ga võrreldes kuidagi “pärisemad” või “tegelikumad” tunduvad. Jutt, et veinimeister vb olla samavõrd loomeinimene kui luuletaja on ju kauniks demokraatlik-humanistlikuks jutuks hea küll, aga kesse seda ikka niiväga päriselt usub. Või kui veinimeister veel kuidagi, isegi kingsepp ehk, siis liinitööline ometigi ei tule enam arvesse helilooja kõrval. Ammugi mitte ajakirjanik, sest vt. ajakirjanik pole isegi mitte aus proletaarlane, nagu tööline on. Temale jääb vähemalt tema töölisuhkus, mitteloomeinimesest valgekraele mitte midag. Mitteloomeinimesest valgekrae, tavaline kontorist, see on ju läänemaailma kõige tavalisem, seega ka ebaolulisim, inimene. Ning mina ju sesse kategooriasse kuulungi paraku.

Nõnda jääbki meiesuguste kultuurigurmaanide lakkamatuks pärisosaks igavene kultuuriringkonnis külg ees kiibitsemine. Endal ka pisut piinlik, aga mis parata – tahaks ikka olla oma ebajumalate kõrval, ehkki igaveseks jääb mind neist eristama see, et nemad oskavad teha päris õigeid asju , mina aga’i iialgi, ei kuidagi. Ning miks on 10l inimesel, kes kõik luuletavad ning sestap omavahel 1l meelel & keelel on vaja 11dat, kes neid küll hirmsasti austab, aga ise üldse nende kunsti ei valda ning ei suuda seega ka tglt. õigel viisil sõna sekka öelda?

Need mõtted tulid mulle pähe 2l põhjusel – 1 on juba mainit eilne fb-vestlus. II on värske last fm-i statistika, mille põhjal kuulan ma nädalas läbi keskmiselt 43 kauamängivat.

Et ma olen lapsest peale väga muusikalembene olnud (jällegi – hoolimata sellest, et olen ka muusikaliselt täiesti andetu, pole suuteline ise vähimalgi arvestataval tasemel laulma ega pilli mängima) on 1 minu unistusi olnud arvestatavaks melomaaniks saamine. Et saada inimeseks, kes elab oma elu muusikas, hoolimata sellest, et ta muusika tegemist ise ei valda. Ning 43 plaati nädalas – kusjuures, siin on arvestet ainult last fm-i statistikas avalduvaid plaate, tglt. kuulan ma neid veel rohkem – vist on juba see tase, kustpeale võin ma end tõsiseltvõetavaks melomaaniks pidada & õnnitella. Aga kas on? Kindlus puudub, sest kindlaid piire polegi ju olemas. Sestap valdab mind endiselt hirm, et – ehk ei ole ma melomaan, ehk olen siingi kõigest kiibitseja?:( Seda enam, et seal kuskil on Tõnis Kahu, Tiit Kusnets &pt., kelle latti vastaval alal ei ole ma teps suuteline mahagi ajama, ülehüppamisest rääkimata – ainult alt läbi jooksmisega saan hakkama.

Ometigi tahaksin minagi midagi olla. Vist on inimlik tahtmine. Aga no kui pole annet ning eluteegi juba ohtlikult kaugele veerenud, aega tõsiselt millegi taolise tegemiseks, millega ma (ka enda silmis) lõpuks päriselt keegi olema hakkan, on järjest vähem. Ning tunnistan ausalt, et sellist julgust jätta mittetasuv, kuid turvaliselt äraelatav töö televisioonis ning panna kõik oma elu järelejäänud panused mõne loomingulise kaardi peale, seda mul ka’i ole. Aga piin selle pärast, et ma midagi ei ole enese silmis & hirm kaotada oma loomingulised sõbrad, sest nemad ehk saavad x aru, et milleks neile keegi, kes õieti midagi ei ole, need jäävad.

Vastus “üldse ei peaks nii palju muretsema selle pärast, et kessa oled, lihtsalt ela & ole” on vale, sest – tunnistagem taas ausalt – sellega on suutelised hakkama saama väga vähesed, vast ehk 1 inimene 10 000st. Enamik ikka muretsevad enda olemuse & ka lihtsalt imago pärast ning mina kuulun selle enamiku hulka.

Nüüd mdgi võtsin selle, iga ausa ülestunnistusega kaasneva, riski et pärast praeguse kirjatüki avaldamist ei ole mul enam 1ki sõpra ning tuttavadki kaovad mind nähes kiiresti kuhugi, aga – krt, rohkem ei suutnud 1t oma eluaegseist taagist südamel hoida, ei suutnud enam olla lugejaiga jagamata.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

17 responses »

  1. Kober ütleb:

    Miks sa oma sõpru ja tuttavaid küll nii kaduvaks nähtuseks kipud pidama?

  2. gaal ütleb:

    Üsna tuttav tunne, see altpoolt ülespoole vaatamise tunne ja heas mõttes kadeduse tundmine, et mõni suudab niipalju luua. Aga see tunne on ka mõnevõrra ohtlik: kui näiteks minusugune andetu tüüp siiski suudab leida mingi valdkonna (näit fotograafia) ja seal luua tõeliselt hea asja, siis on endale täiesti arusaamatu mida fakki paska paljud nn “loomeinimesi” kokku keeravad ja seda kunsti pähe esitlevad. Ehk igaühes on siiski peidus midagi, millest tal endal ei pruugi üldse aimu olla ja kui see õnnestub üles leida, siis selgub, et see loomise võime tuleb hoopis kuskilt ülevalt ja seda ei määra absoluutselt see, mis inimestega suhtled või mis inimesi sa oma iidoliteks pead.

  3. notsu ütleb:

    Kas loomisvajadus polnud isegi mitte üks põhivajadusi? Selge see, et kõigil ei mahu see n.ö ametlike loomeerialade raamesse ära, aga peavad siis kõik nii ametlikesse raamidesse mahtuma?

  4. notsu ütleb:

    a suhtlemise koha pealt – olen loomeinimeste hulgas kohanud väga tülikalt suheldavaid ja muidu võrdlemisi abituid tegelasi. kellest ma parem hoian eemale, kui kaklemise tuju ei ole.

  5. Oudekki ütleb:

    Seisukoht “Kõik inimesed loovad oma peas mingeid hierarhiaid ning selle alusel hakkavad himustama teat asju ning ühisk. positsiooni” vajab minu jaoks küll mingitlaadi põhjendust ja täpsemat selgitust…

    Teine asi on muidugi see, et mis on looming? Uue idee loomine? Suvalise “uue” loomine, mida enne ei olnud? …?

    • a ütleb:

      Noh, rangelt võttes nad ei ‘loo’ hierarhiaid muidugi. Sel lihtsal põhjusel, et … ühesõnaga, sellepärast, et me elame situatsioonis, kus ‘ühiskonnas üldlevinud arvamus’ on selline, et hierarhiad on olemas ja on alati olnud ja see on paratamatu janiiedasi.

      No ja siis inimesed on selle … ütleme et hoiaku näiteks ‘sisse võtnud’. Või see on ‘sisestatud’ või ‘sisestunud’ või kuidas iganes.
      Ja siis inimesed justkui ‘valivad’ endale mõne hierarhia. Janiiedasi.
      See oli vast selle lause mõte. Võib-olla.

      Iseasi muidugi, et tegelikult on kogu see ‘hierarhia’ kontseptsioon lihtsalt üks sotsiaalne konstruktsioon.😉
      See on olemas ainult nii kaua, kui me arvame, et see on olemas.

  6. Punane Hanrahan ütleb:

    Üldiselt pidasin ma &h silmas seda, mida a ütleb. Ühisk-s on hierarhiad olemas ning me võtame nad oma teadvusse täiesti automaatselt, ise sellele mõtlematagi. Alles siis, kui selle üle sügavamalt mõtlema hakata, avastad hierarhiate olemasolu oma teadvusest. Hierarhiad on äärmiselt salakavalad, nähes välja näit. nii:

    “Inimesed, kes hierarhiaid ei moodusta, asetuvad kõrgemale positsioonile hierarhiaid moodustavate inimesiga võrreldes”.

    Mingid hierarhiad on tõesti täiesti möödapääsmatud, näit “See toit on superhea, see II täiesti saast, III aga kõlbab süüa, ehkki pole midagi erilist”. Ilma taolise hierarhiseerimiseta on minu arust võimatu elada. Ehkki need hierarhiad on ka ohutud, sest nende alusel ei hakka inimene ennast ega IIi ühisk-lt positsioneerima. Kuid mulle tundub küll &h, et inimesi, kes IIi inimesi ühisk-lt ei positsioneeri, üldse “kõrgemate” & “madalamate” kategooriasse ei paiguta, pole lihtsalt olemas. Vbl mõni on ka, aga taoline on kindlasti pühak (ehk siis minu jaoks äärmiselt kõrgel ühisk-l positsioonil:)) ning redutab kusagil kloostris või 1i metsas:) Siit ka see, et mida vähem inimestega kokku puutuda, seda kergem on hoiduda nende hierarhiseerimisest. Ehkki – siin on 1 väga suur lõks – erak vb kergesti jõuda hierarhiani “mina asun kõrgemal kogu ülejäänud inimkonnast (kasvõi juba seepärast, et ma neist eemale hoian)”.

  7. a ütleb:

    No jah. Siin tuleb ehk jälle see küsimus, et kas termin ‘laiemas mõttes’ või ‘kitsamas mõttes’.

    Hea toit on mõistagi parem, kui see, mis mulle ei meeldi …. Nojah, aga kui see mulle (parajasti) ei sobi, siis ei tähenda see, et see on halb.
    Ja mõni on tore ja intelligentne inimene, a mõni on juhm ja mölakas.

    Vot jah. Kui ma midagi ‘eelistan’, kas sellest tuleneb, et ‘kõrgem’/’madalam’? Ei peaks justkui tulenema tingimata. Mu meelest.

    Üldiselt on siiski tundunud, et ‘hierarhia’/’hierarhiline’ – et seda kasutatakse samas kontekstis mis ‘domineerimine’. St. inglise keeles on see ‘dominate’. Ja see on ka ‘valitsema’. Ühesõnaga nii, et kui tunnistatakse hierarhiat, et siis tuleneb sellest justkui, et ühed on kõrgemal ja teised madalamal. Ja siis ühel on justkui õigus käske jagada ja teised peaksid alluma.

    Aga see on jah ‘sisestatud’ – iseäranis tundub, et siin maal on nii. No umbes nii, et kui mingi endine väliseesti joodik on installeeritud mingile ametikohale, ja ta midagi ütleb, siis kohalikud paavianid jooksevad kõik käsku täitma. Nõme mu meelest.
    Vot see näitabki, et nad on selle ‘hieraria’ kontseptsiooni ‘sisse võtnud’ ja ise ei mõtle üldse.

  8. Oudekki ütleb:

    Minu probleem on pigem see järelduvus…. Võib-olla kõik inimesed hoopis himustavad mingeid asju ja teevad selle põhjal hierarhiaid? Ja siis edasi jälle kohendavad himusid?

    Ehk siis – kõik hierarhiad ei pruugi olla hegemooniast tingitud. Inimene võib ihaldada mingit toitu oma individuaalse maitse kohaselt. Võib ka sellepärast, et teised ihaldavad. Kui see toit on kättesaadav ainult mingile positsioonile, siis ta võib hakata tahtma nii seda positsiooni kui ka muuta ühiskonda nii, et see talle kah kättesaadav oleks. Sõltuvalt olukorrast.

    Pluss mõned himud võivad mitte niivõrd hierarhiatega seotud olla.

  9. a ütleb:

    Sõnastamise küsimus muidugi. Ja sõnade kasutamise küsimus vast ka.

    Ma olen aru saanud, et teriminit ‘hierarhia, hierarhiline’, et seda kasutatakse ikka nigu ühiskonna(korralduse) kohta.
    Et kui on need ‘egalitaarsed’ ühiskonnakorradused, et siis öeldakse, et seal ‘hierarhiat’/’hierarhiaid’ ei ole.
    Kuigi positsioon ‘egalitaarne’ versus ‘hierarhiline’ … maeitea, see pole vist ka päris täpne rangelt võttes.

    OK! Mul võivad olla mingid maitse-eelistused ja/või muud eelistused ja ma võin need muidugi järjekorda panna, et ühes otsas on justkui eelistatavad ja teises otsas vähem eelistatavad.
    OK! Mis see hierarhia etümoloogia nüüd ongi?
    No printsiibis võib öelda selle eelistuste järjekorra kohta ka, et hierarhia … kui ikka võib?
    Nojah. See sõltub sellest, et kas me tahame, et terminoloogia oleks täpne, või veeretame niisama jutukest… Sellest jah oleneb.

    A Sa Oudekki tegelt rääkisid himudest vist hoopis…🙂
    Oh-jah. Sihukeseks aruteluks kuluks muidugi üks õhtupoolik. Või vajaduse korral mitu. A kui peale Sinu jälle keegi sõna ei saa, ega siis ka jälle kuhugi välja ei jõuaks.😉

  10. a ütleb:

    Hierarhia?
    Ma nüüd spetsiaalselt leksikoni ei vaadanud, püüaks niisama mälu järgi tuletada.

    Oli juskui mingi Hieros Gamos. Mis mälu järgi oli Püha Abielu vist. Ja siis on anarhia (an+archos) ehk ‘ilma valitsuseta’. Või ‘ilma valitsejata’?
    Nojah. Hierararhia (hieros+archos) oleks siis Püha Valitsus?
    Päris kena tegelikult.🙂 Nii abstraktsemal tasandil võiks ju täiesti niimoodi olla.

    A meie maal tundub probleem olevat selles, et on juskui vastupidi. ‘Archos+Hieros’. No et kui mõni endine partei rajoonikomitee osakonnajuhataja on juhtumisi parajasti Archos, et siis kõik arvavad, et ta on ühtlasi Hieros. Nõme mu meelest.😦
    *
    No ja see asi, et hierarhia tähendab ikka seda, et on mingi allutatud suhe asjade vahel. Kui ühele maitseb õun ja teisele pirn, siis seal ei ole seda allutatud vahekorda. Ehk siis eelistuste järjekord ei ole hierarhiline. Rangelt võttes.

  11. notsu ütleb:

    või püha kord. arche on ka kord, algus, alus.

  12. notsu ütleb:

    ἱεράρχης, tuleb välja, on ülempreester, nii et hierarhia on ülempreestririik, ülempreestrikord vms.

  13. notsu ütleb:

    keskaja eestis oli kaks piiskopiriiki, nii et peaaegu sõna otseses mõttes hierarhiad.

  14. Oudekki ütleb:

    Minu küsimus on ikkagi palju lihtsam. Arni väidab, et “Kõik inimesed loovad oma peas mingeid hierarhiaid ning selle alusel hakkavad himustama teat asju ning ühisk. positsiooni.” Mulle tundub, et võib olla hoopis sedapidi, et kõigepealt himustatakse teatud asju ja mõnikord ka positsiooni ja siis tehakse selle põhjal hierarhiad.

    Ja mulle sobib lähtuda “himu” ja “hierarhia” tähendustest alandilikus kontekstis.

  15. notsu ütleb:

    või siis himustatakse turvalisust, et “teaks, kuidas on” ja ehitatakse oma peas mingid struktuurid, olgu või laest võetud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s