Bertrand Russell 1907

Image via Wikipedia

Elu on tõepoolest kajamiilmast fb-sse üle kolinud, ehkki sealgi seda iga päev ei ole. Vähemalt täna tekkis seal praeguseks hetkeks 58 kommini veninud lõim, millist pikkust ma 1e lõime puhul norm-ks pean (st. pikem vb alati olla, lühem ei tohiks kunagi olla). Siin kajamis aga’i saa ega’i saa dialoogi käima, pinguta et nahk märg. Aga tahaksin sealset arutelu jagada nendegagi, kes fb liikmed pole, kuid kajamit loevad. Et kõik seal oma nime all seisukohti avaldanud ei pruugi aga olla huvitet, et nende seisukohti nende nimedega ka väljaspool näormtt seostada saab, siis asendad kõik isikunimed peale enda oma tähestiku tähtedega. Kui mõni kommija leiab, et talle nii suurt salastatust vaja pole, võib ta end siis siinseis kommides avalikustada.

Arni Alandi: Inimkonna väljasuremine on igal juhul parem, kui tema püsimajäämine. Ma EI LÄHTU siinkohal mingeist mürkrohelisist ökoaateist. Lähtun vajadusest vähendada iga 1ikisiku eraldi & inimkonna kui terviku kannatasi. Õnnelik inimkond pole võimalik, nagu ka kannatustevaba inimkond, on aga võimalik, et inimkond saab kannatusist vabaks – lakkamise läbi.
Kas meie eksistents siin planeedil väärib ikka neid kannatusi, m

ida me oma oleluse käigus paratamatult taluma peame? Kahtlen sügavalt.
Arni Alandi: No tegin kerge üldistuse inimkonna kui sellise kohta, saan aru, see pole korrektne. Ütlen siis sama lause korrektsemalt: “Kas inimkonna eksistents siin planeedil väärib ikka neid kannatusi, mida valdav osa inimesi, väga haruldased õnnelikud erandid v.a., oma oleluse käigus paratamatult taluma peavad? Kahtlen sügavalt.”
A: Noor Bertrand Russell arutles ka nii ja hakkas mõtisklema viiside üle, kuidas inimesi kõige rohkem tappa. Aga kas pole isekas teised liigid virelema jätta? Ainult inimesel on ju lunastusvõime, ütleme, võime darvinistlikuks eutanaasiaks😉
Arni Alandi: Mina olen vabatahtlikkuse pooldaja ning leian, et kui inimkond ise on nõus edasi virelema, siis virelegu. Mulle meeldiks inimkonna lakkamine konsensusliku sigimatuse läbi (aga õnneks asjad praegu peaaegu sinnasuunda ka lähevad, kui vdta globaalseid rahvastiku vananemise protsesse). Kuid kui inimkond ka keeldub sigimatuse kaudu otsa saamast, siis ei jää mul muud üle, kui isekalt leida, et misse minu asi on – mina suren 1x ära niikuinii, saan vaevast lahti & keegi ei saa seda takistada:)
B: igaüks võib minna, kui ta soovib.
Arni Alandi: Loomulikult. Minu arvamusavaldus siin on pigem reaktsioon lakkamatule halale “inimkonna püsimajäämise” pärast.
B: aga inimene on haruldaselt osav leidma asju, mille nimel elada. kasvõi see, et toit on hea, suguelundid on küljes ja arvutimängud põnevad.
Arni Alandi: Loeteldud on ka 1d vähesed asjad, mille nimel tõepoolest üldse elada tasub:)
B: Inimkonna püsimajäämine? Kas see on seoses omasooiharatega, kes ei teeni oma kohust riigi ja looduse ees? Või sellega, et me peaksime oma keskkonda säästlikult suhtuma? Ma praegu hullult inimkonna tervise pärast ei muretseks. Meid on rohkem kui kunagi varem. Väikese kogukonna elanikuna tekitab see jahmatust ja õõva.
Arni Alandi: Minus ka.
C: Arni, vaatasid von Trieri viimast filmi vist liiga tõsiselt?
Arni Alandi: Ma pole seda kusjuures näinudki:)
B: Eelviimane oli parem.
B: ‎(nad ütlevad, ma usaldan. ja eelviimane oli tõesti hea.)
B: aga mu-meelest on tegu paranoia ja hüpohondriaga, kui oma grupi arvukaima liigi esindajad käivad ringi ja üritavad paaniliselt ellujäämistrateegiaid välja mõelda.
Arni Alandi: On. & surmatung ning selle populariseerimine võiks ehk olla ravim hüpohondria vastu.
B: mitte et MAAILMA LÕPP muidugi rajukõva müüt ei oleks. ja sellega seoses ka see norrakate või rootslaste seemnehoidla. reboodi puhuks.
D: Mõnus misantroopne mõte.
E: budist?
F:EILE olin nõus, täna MÕTLESIN ÜMBER, homme toob ma ei tea mida. ma igaks juhuks ISE EI OTSUSTA. äkki mõtlen ümber
B: m-mh. selles suhtes et praegu keskendub üldlevitatav ideoloogia peamiselt sellele, et inimene peaks püüdlema võimalikult pika elu poole. mis on mehhanistlik ega põhjenda ennast.
F: see on ilmne heaoluühiskonna sündroom! arni, rohkem tühja kõhtu!
Arni Alandi: ‎E – mina või? Ei, mina olen endiselt thelemiit, see mul profiiliski kirjas.
B: heaoluühiskonna viga ei ole mitte see, et ta paneb inimese keskenduma füüsilistest ülematele kannatustele.
Arni Alandi: ‎F – tühjale kõhule eelistan surma. Tõsiselt. Kui ikka nälg majas, siis ma’i näe küll 1ki mõjuvat põhjust edasi elada. Mis ei tähenda, et ma sellise oluxa saabudes ei võiks reaalselt edasi elada – minu surmahirm on väga suur. Piinlik kohe, sest mis on surmahirm muud, kui puhas argus. Aga ma’i saa salgamata jätta, et see mul on & tugev.
Arni Alandi: Ma mõtlen siin ikka tõsist nälga, mitte seda, et “krt kohv on otsas & kartuleid saab ka alles homme lõunaks”.
Arni Alandi: Selle “kartuleid saab homme lõunaks” oluxaga vb edasi elada, kui on realistlikku lootust selle üleminekuks lähitulevikus.
B: Kui nälg on kogu sajaga majas, siis ma eeldan, et inimene funksib endale iga hinnaga süüa, mitte ei mõtle surmale. See tuleb sellest, et ta on elukas.
Arni Alandi: Seep &h, selles oluxas löövad surmahirm & elutung kuidagi eriti tugevalt välja.
G: Arvan et väärib. Kuigi liiale ka ei tohi minna, siis populatsiooniga.
Arni Alandi: Aga noh, mina tüüpilise heaoluühisk-a produktina ei saa endale iga hinnaga süüa funksimisega lihtsalt hakkama. Ilmselt pole mõtet siinkohal kaaluda, kas see on õnneks või õnnetuseks:)
Arni Alandi: ‎G , miks sa nii arvad?
G: Selle “väärimise” või “populatsiooni” kohta?
F: jep, arni, ma olen ka surmakirglane:))))) elus on ilusad ainult HETKED. ja seda on SURMKINDLALT liiga vähe. minu jaoks. milleks sisendada endale midagi muud.
Arni Alandi: ‎G – väärimise kohta.
B: G arvab nii sellepärast, et ta on kommunist. Ja toidu funksimine algab sellest, et sa vaatad, kas mõnel su tuttaval on vast rohkem süüa, kui sul.
G: Ei üldsegi mitte poliitika pärast ei arvanud. Lihtsalt ma arvan et inimese aju ülesanne on hoolitseda keha rakkude eest. Keha rakud aga tahavad ilma ühegi kompromissita ainult elada.
Arni Alandi: Hmm, see on üpris elegantne lähenemine.
B: Minu jaoks ei saa midagi poliitikast lahutada. Ja see, et miski midagi tahab, ei tähenda ju sugugi, et ta seda ka väärib.
Arni Alandi: Samas, kas pole mõistuse ülesanne ka otsustada selgelt mõistuseta rakkude eest? 1kõik, kumbapidi siis.
Arni Alandi: Ehk siis minu küs. on samma kapsaaeda B viimase repliigiga.
B: Inimese põhiolemuseks on see, et ta ei pea tegema ainult head ja kasulikku, vaid võib ka vastupidist.
G: Pole päris kindel kas aju ikka võib otsustada. Enamus otsustusi teeb ta ju ärkvel olles ja ei arvesta ka alateadvuse arvamust. Aga tõepoolest see ongi subjektiivne küsimus ja objektiivselt sellele lihtsalt ei oska vastata. Võibolla väärib, võibolla mitte.
B: See on filosoofiline küsimus. Kui leida, et nad tegelikult siiski ei vääri, oleks argpükslik sellest mitte poliitilist platvormi teha ning inimkonna olematust tegelikkusesse viia püüda.
B: Särav platvorm oleks, muidugi.
H: Kui kõik elaksid 40-aastaseks, siis poleks vaja maksta pensione ja kahtelmata väheneksid ka ravikulud. Milleks see pikaealisuse propaganda,kui hallpead ei austata, kulupead ei kummardata?
Arni Alandi: Sel küs-l on ka II tahk – kui paljud hallpead on väärt austamist & kulupead kummardamist? Aga kõigi pikaealisuse propaganda kriitikuiga ning sellisele propagandale vastandujaiga olen südamest nõus.
Arni Alandi: Ehk siis minu mõte selles, et noorusekultus on jube, aga ega vanadusekultus ka parem oleks. Mingi vanusega seot kultused on igal juhul nõmedad. & üleüldse võiks igasugu kultusi maailmas vähem olla:) Aga austusväärseid inimesi tuleks austada hoolimata nende soost, vanusest, rahvusest, usutunnistusest, nahavärvist &ne.
I: arni, ole nii kena ja ära otsusta teiste inimeste eest ära, mis neid õnnelikuks teeks, eksole.
Arni Alandi: See oleks minust kena küll, otsustamata jätta. Paraku, kui minusuguseid ei kogune teatud aja jooksul kriitilise massi võrra, siis jääbki inimkond veel väga pikaks ajaks olemasolu nõiaringi ning õnnetuid inimesi, kes parema meelega ei oleks olemas, sigineb muudkui aga juurde & juurde. Ehkki &h, nagu Luiks ütles, on neil kõigil võimalus neile sobival hetkel eksistentsist välja astuda. AGA SIISKI – selleks on vaja, et üldsus, et kultuur EI TAUNIKS enesetappe & enesetapjaid, samuti ka lastetuse tee valinud isikuid, vaid suhtuks neisse soodsalt. Ning selleks on vaja üldsusele aeg-ajalt meenutada, et eksistents vb olla ka kannatus ning mitte ainult 1ikuile, vaid vägagi suurile massidele.
Arni Alandi: Ning 1 küs. on mul sulle, I , ka – kassa Buddhale ütleksid samamoodi?;)
I: Absoluutselt! Miks peaks Buddha olema minu elu üle otsustamisel suurem ekspert kui mina? Ma üldse ei pea vajalikuks kedagi sellise eksperdina tunnistada, ei Buddhat, paavsti, ega muid vahemehi.
Arni Alandi: Hmm, aga ma’i otsustagi sinu elu üle:) Tsiteerin ennast: “Mina olen vabatahtlikkuse pooldaja ning leian, et kui inimkond ise on nõus edasi virelema, siis virelegu.”
I: See on sinust muidugi äraütlemata kena.😛
J: http://en.wikipedia.org/wiki/Existenz
Existenz – Wikipedia, the free encyclopedia
en.wikipedia.org
eXistenZ is a 1999 body horror/science fiction film by Canadian director David Cronenberg. It stars Jennifer Jason Leigh and Jude Law.
22 minutit tagasi · MeeldibEemalda lemmikutest ·
K: Kas me oleme sündinud vabatahtlikult või ei ole, on selle teema juures minu jaoks võtmeküsimus. Kui me oleme siia vabast tahtest sündinud (aga see eeldab hinge pre-eksistentsi ja selget tahteotsust), siis pole meil tegelikult kobiseda midagi. Uskudes seda, pole meil ka näiteks oma vanematele midagi ette heita, sest ise oleme nad ju valinud.
Samas, kui hingel pole pre-eksistentsi ning meie siia ilma tulemine on vaid meie vanemate suva (sageli juhusliku kirelõõma) tulem, on kogu valem palju keerulisem ning meil ka palju suurem õigus maailma süüdistada ja sellega rahulolematu olla.
Arni Alandi: No&h, mina lähtun eeldusest, et hingel pole pre-eksistentsi ning meie siia ilma tulemine on vaid meie vanemate suva (sageli juhusliku kirelõõma) tulem.
J: Hingel on enamasti pre ja post eksistents, seega tuleb ümbersündide puuridest välja pääsemiseks teha rohkemat, kui lihtsalt igapäevast elu elada.
K: Minu jaoks on ümbersündide puurist väljapääsemise puhul üheks kurblooliseks tõigaks see, et paljud pühakirjad eeldavad ka siis edaspidiselt mingit olemist (ükskõik kas siis olemist Jumala osana või muud). Paraku ei ole ma isegi budismis kohanud väiteid, et ümbersündide ahelast vabanemise järel tulebki viimne ja lõplik surm ja eimiski.
Arni Alandi: Hmm, kummaline. Mina olen budismi “vaibumist” alati justnimelt lõpliku & täieliku lakkamisena mõistnud ning mäletan Jeremei Parnovit kusagil kirjutanud, et selline just olevat budistlik seisukoht. Mdgi, ega Parnov ole ainuke ega isegi mitte suurim autoriteet ses vallas, aga kuidagi see Parnovi seisukoht tundus mulle nii selgitav, et ei pidanud vajalikuks sel alal enam muid uurijaid uurida.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

22 responses »

  1. Ambrosius ütleb:

    Väikelapse esimsed mälestused on sarnased alkoholist põhjustet mälukaotusest toibunule, kes võib end ühtäkki avastada väga erinevates olukordades – üritamas seksida kena tundmatu partneriga, jalutades võõras linnas, lamades läbipekstuna oma vereloigus. Ühed olukorrad on paremad, teised halvemad, aga ainult neile, kellel on eelnevaid kogemusi, millega võrrelda. Aga kui maailmas oleks algusest peale 10x rohkem kannatust, kas siis praegusest 5x rohkem kannatust tunduks juba naudinguna? Ja kas õnnel oleks tähendus, kui kõik oleks ühtlaselt õnnelik algusest peale?

    Inimese pika evolutsiooni jooksul on väga vähe olnud sellist ühtlaselt stabiilset aega, kus kannatuste ja naudingute vahe on muutunud nii väikeseks, et kõik on nagu üks ühtlane halltoon. Aga me oleme kulutanud kümneid ja sadu tuhandeid aastaid, et kohaneda olemaks pikalt näljas ja siis palju õgida, oleme arenenud võitlema oma elu eest ja kaotama palju verd, oleme kohanenud pikkadeks jalgsirännakuteks, et otsida paremaid jahimaid või paremat kaaslast. Oleme kohanenud eluks väga suurte äärmuste vahel ning täiesti ettearvamatus maailmas.
    Pole ime, et väikekodanlik stabiilsus meid nüüd salamisi lämmatab.

  2. notsu ütleb:

    Kellel see stabiilsus on?

  3. Ambrosius ütleb:

    Inimesel (liigil), kes sündis ja arenes praegusest märksa ekstreemsemaid kogumusi pakkuvatel aegadel.

  4. kaamosrules ütleb:

    Stabiilsus on soovmõtlemine. Kõik liigid tulevad ja saavad kunagi otsa.

    Krt, mulle see pealkiri meeldib südamepõhjani, aga kaasa rääkida ei ole juskui ei oskust, ei teadmisi. Labaselt laigin ja kogu moos.

  5. notsu ütleb:

    jajah, vt ka üks minu lemmikmantraid “turvalisus on illusioon” -ma muide usun, et kõik salaja teavad, et turvalisus on illusioon ja seepärast läheb paljudel siis, kui parasjagu on elu juhtumisi lihtne ja mugav jne, olemine eriti närviliseks, no et millal see pauk ükskord ära käib.

  6. Ambrosius ütleb:

    Illusioon võib olla ka kannatus. Steven Pinkeri “vägivalla ajalugu” väidab, et inimkonna ajaloos on praegu kõige turvalisem aeg ja ma usun seda. Aga kannatusi suudab inimene välja mõelda objektiivsetest oludest sõltumata. Ma ei tea, kas need sellepärast veel pseudokannatused on ja kuidas üldse kannatuse suurust mõõta.

    Omast kogemusest võin öelda, et see, kuidas inimene tajub situatsioone, kus tema elu või tervis on reaalselt ohus, on hoopis erinev sellest, kuidas ta neid situatsioone jõudeajal ette kujutab.
    Kannatuse ootus võib olla kannatusterohkem, kui selle kättejõudmine.

  7. notsu ütleb:

    nõus.

    see, miks ma räägin turvalisusest kui illusioonist, on turvalisuse olemuslik omadus entroopilises maailmas – turvalisus eeldab, et asjad ei muutu.

    Ma pakun, et selle illusiooni ülalhoidmise jõupingutus valmistab juba ise kannatusi. neid kannatuse ootuse kannatusi.

    Mu enda ühed rahulikumad ajad on veedetud hääletusretkedel, kui ma olen ennast ametlikult ebaturvalisemasse olukorda pannud. Selles olekus olen ka reaalsete füüsiliste konfliktidega (mida ma tavaelus väga kardan) võrldemisi häirimatult toime tulnud.

  8. notsu ütleb:

    mis inimkonna ajalukku puutub – igasugu sõdasid, nälga ja värki on praegu ju kõvasti. Mitte päris siin, aga maailmas küll.

    Mõõkhambulise tiigri suhu enam naljalt ei satu, aga matšeetega puruks raiuda võidakse ikka.

    ja siis on mul veel kahtlus, et inimesed tajuvad teise inimese tekitatud kannatusi hullemana kui loodusjõu või mehaanilise õnnetuse tagajärgi. või noh, kui ma omaenda hirmudele mõtlen, siis ma pigem kardan ikkagi vägivalda kui liiklusõnnetust, kuigi viimane on siin maailmanurgas tõenäolisem surmapõhjus.

  9. notsu ütleb:

    või mõelgem viiekümnendatele – kus üks oluline turvatunnet vähendav faktor oli tuumasõjaoht. Eluiga oli Läänes pikk, jõukus muudkui suurenes, aga samas oli tekkinud seda mõõtu oht, mida ürginimene ei kujutanud ettegi.

  10. Ambrosius ütleb:

    Termodünaamika II seaduse rakendumist inimeste igapäevaelus saab kasutada pigem metafoorina. Meie maailm (Maa) pole suletud ju süsteem ja saab pidevalt energiat väljaspoolt – parasiteerub ja loob korda päikese suureneva entroopia arvelt.

    Muidugi tuleb teha jõupingutusi turvalisuse nimel, aga need jaotuvad tänapäeval nii ühtlaselt iga inimese kaudsete panuste kaudu, et sellest saab lõpuks selline rutiinne kannatus, mida kannatuseks ei osatagi nimetada. Ka rutiinset õnne ei oska keegi õnneks pidada. Kui reaalsed elamused on jõudnud ekviliibriumisse, siis jäävadki üle vaid illusioonid.

    Ja mis saaks olla turvalisem illusoorsetest kannatustest.

    Laste saamisest loobutakse tihti just väga reaalsete iseenda heaolu kahandavate kannatuste (vastutus, valu, ebamugavused, väljaminekud) kartuses.

  11. notsu ütleb:

    ok, metafoor – aga teisest küljest pole ju kunagi olnud isegi inimeste mõttes “väga kaua” nii, et midagi ei muutu. ma mõtlen ikka sellist muutumist, et inimese jõupingutused ei loe, mitte seda, et maja laguneb ära, kui katust ei paranda. vt kas või viimast sajandit.

    Ja isegi kui ütleme riigi tasemel on kõik rahulik, kohe pikka aega – siis see statistiline rahulikkus ei ütle ikkagi midagi ebatõenäoliste sündmuste kohta. mind rööviti rahuliku väikelinna prestiižsel tänaval praktiliselt oma kodu värava ees. Pärast ja enne seda, kui ma olin hääletanud sinna, tänna ja kolmandale poole, mille kohta paljud ütlesid “kas sa ei karda”, ilma et midagi oleks juhtunud.

  12. Ambrosius ütleb:

    Tegelikult mulle see võrdlus entroopiaga täitsa meeldib. Et õnne (või siis pigem heaolu või naudingute) tekitamiseks tuleb alati teha suuremaid kulutusi, mis tähendab tegelikult saavutatavast õnnest veel suurema õnne ohvrikstoomist.
    Iseasi, jah, kas ja kuivõrd me neid füüsikaseadusi saame rakendada ühiskonnas ja avatud süsteemis, kus meil on võimalik “tarbida õnne” väliste energiaallikate toel või tuleviku arvelt.

    Siin lõimes kõlas mitmeid viiteid budismile, milles sarnane mõte on ju esindatud soovide ja ihade rahuldamise ummikteena. Soovide rahuldamine tekitab alati kannatust juurde.

    Selles mõtttes on teemaalgatus ja pealkiri täiesti mõistetavad – epikuurlus on pikemas perspektiivis paratamatult määratud soojussurmale🙂

  13. Punane Hanrahan ütleb:

    “saavutatavast õnnest veel suurema õnne” – mis loom see selline on & millega teda süüakse?:)

  14. Ambrosius ütleb:

    Kommentaari alguses täpsustasin, et “õnn” on selles valemis pigem heaolu või naudinguid tähistav muutuja.

  15. Punane Hanrahan ütleb:

    Ohverdada hüpoteetiline suurem heaolu, väiksema reaalse heaolu nimel? Miks mitte? Epikuros räägibki ju keskteest naudingu maksimeerimise asemel.

  16. Ambrosius ütleb:

    Jah, selles asi ongi, et me saame neid füüsikaseadusi inimühiskonda üle kanda vaid metafooridena ja tegelikult see ohver ongi vaid hüpoteetiline või vähemalt puudub võimalus tõestada vastupidist.

    Kui termodünaamika II seadus kehtiks ka inimühiskonnas, kui ühiskond saaks olla suletud süsteem, siis epikuurlikest põhimõtetest lähtuv ühiskond sureks soojussurma – st selle süsteemi üldine heaolu väheneks pidevalt.

  17. notsu ütleb:

    minu jaoks on pealekauba oluline veel võimalikult väike sõltuvus välistest asjaoludest. Tähendab, kui ma nt selleks, et uut edevat korterit saada, peaksin loobuma huvipuudusest uue edeva korteri omamise vastu, oleks ma saanud küll käegakatsutava uue edeva korteri, aga n.ö eluasemekuludena ka hirmu selle lagunemise, sellest ilma jäämise ees – aga kui ma selle asemel panustaks oma pohhuismi, oleks mul hea juba ilma uue edeva korterita ja pohhuism on teatavasti vara, mida koi ei söö ja varas ei varasta.

  18. notsu ütleb:

    st kui vähegi võimalik, eelistan ma “püsiinvesteeringuid”, näiteks oma meelelaadi disainimisse.

  19. Punane Hanrahan ütleb:

    Pohhuismi (neile, kes vene keelt ikka üldse’i mõika, olgu teadmiseks, et tegu on fakitolismi sünonüümiga:)) 1 hädu on selles, et suuris kogusis tapab ta esteetika. Sellest on mul kahju. Ehkki peaks pohhui olema:)

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Ehk siis, keegi ei viitsi enam mingi ilu ega üldse loomega tegeleda, sest kõigil on pohhui & joovad õlut. Ning kui õlu otsa saab, siis vett, sest tglt. on õllest ka pohhui.

      Kõlab nagu mingi ilkumis- või huumoritxt, aga tglt mõtlen ma sellisele arengule päris tõsiselt. & päris tõsise hirmuga.

  20. Ambrosius ütleb:

    Ma usun ise ka siiralt, et “meelelaadi disainimine” on üks neid kohti, kus on võimalik see kübaratrikk teha ja väiksemate kogukuludega hakkama saada.
    Muidugi maised vajadused toovad tihti maapeale tagasi.

    Sellega seoses meenub üks vana lõbus lugu.

    Arutasime kaasvõitlejatega sellist paarinädalast sõitu kuskile laiule, kust puuduks igasugune võimalus omal käel ära minna. Otsustasime, et omavahel ei tohi me seal rääkida ja kui keegi just ei saa suud kinni hoida, siis laulab psalme. Ja toit – see pidi olema selline paastuaja stiilis.
    Arutelu katkestas üks hea toitumusega noormees: “Aga mis me siis teeme, kui meil sink otsa saab?”

  21. notsu ütleb:

    loomega saab üsna sõltumatult tegeleda, nii et minu arust ei ole probleemi. pigem loomega tegelemine just eeldabki teatavat pohhuismi, sest sellega kaasneb nii sageli käegakatsutavate materiaalsete hüvede eemalenihkumine. noh, et raha ei ole ega tule.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s