Single- and double-breasted suit comparison

Image via Wikipedia

Enesekindlus on kummaline nähe. Olen endale ette kasvatanud mõningase mokahabeme, kannan juba IIt nädalat ülikonda (mitte lihtsalt pintsakut & lipsu teksa- või velvetpükste juurde, nagu mul ka tihti tavaks), eile & täna veel koos lilla päevasärgi & kauni lipsuga, millel mustal taustal punased südamekesed (see olgu vastuseks kõigile, kes minult “today I’m wearing this” stiilis sissekandeid ootavad, fotoaparaati pole mul endiselt) ning tunnen end kuidagi tunduvalt enesekindlamalt, kui ajul, mil “vähemformaalses” rõivastuses ringi käisin (ehkki ma praktiliselt enam ei mäleta, millal ma ilma pintsakuta kodunt välja tulin v.a. muidugi rutiinsed käigud Pldsk linna vahel, mille juures ma üldsegi kodudresse kannan).

“Trust me, I wear suit” mdgi:). Aga aru ma’i saa, miks see ka eneseusaldust tõstab.

Kogu see rõõm & enesekindlus kestab mdgi senikaua, kuni meil töö juures ülikonna kandmine kohustuslik pole. Tean, et ülikonna kandmine kuulub nende tegevuste hulka, mida ma kohe vihkama hakkan, kui see kohustuslikuks muutub. Ma’i vihka sugugi kõiki kohustuslikku asju – kõik kohustused, mis on rajat ühisk. solidaarsuse või “vorst vorsti vastu” printsiibile, on OK – iga konkreetse taolise kohustuse mõttekuses vb kahelda, aga neid pole mõtet vihata. Kuid mida ma vihkan, on korporatiivne identiteet, ühistunde tekitamine ning kohustuslik ülikond käib kahtlemata ühistunde tekitamise hulka. Ehkki, vbl ei vihkaks ka, usun, et suudaksin piisavalt knihve leida, erinemaks ülejäänud kollektiivist ka väliselt üsna tugevasti selgi juhul, kui kõik kollektiivi mehed ülikondi kannaks. Korporatiivse identiteediga on ka iseenesest kummaline lugu. Enamasti on igasugune ühtsustunne minu jaoks hirmutav, just mitte põlastus- või jälestusväärne, vaid hirmutav, hirmu ajab peale kui kohtan kusagil suurt inimhulka, kes end ühise perena tunnevad. Samas olen ilmavtlt siiski kõigutamatu sotsialist (demokraatliku sotsialismi mõttes, teate küll – see ideoloogia, mis jääb sotsiaaldemokraatia & kommunismi vahele, see olgu vastuseks neile lugematuile küsijaile, kes senini teada tahavad, et milline see minu ilmavd siis õieti on, mis ideoloogiat ma esindan). Olgu peale, sotsialismi nõutavasse paratamatusse kollektivismi suhtungi ma kui paratamatusse hätta, ebameeldivasse kõrvalnähtu mis tuleb paremast maailmakorraldusest tulenevate suuremate hüvede kõrval lihtsalt kuidagimoodi ära kannatada. Noh nagu ahjuga tuba küttes tuleb tulevase soojuse nimel ära kannatada, et aeg-ajalt suitsu sisse viskab. Aga II asi on see, et mulle meeldib jõulupühade ning muudegi pühade pidamine. Meeldib see, et inimesed teevad mingeid asju massiliselt täpselt 1l ajal, nagu see pühade mõte ju ongi. Taoline pühitsemine on minu hingele siiski tunduvalt enam omane, kui et “panen lõhnaküünlad põlema, just siis kui tahan”. Seda ma teen niikuinii, aga sellest ma’i saa taolist rahuldust, kui jõulude, a-vahetuse, maipühade ning muudegi massipühade pidamisest ning rahulduse juures on oluline just nende pühade massilisus. Seega seisan mingil kummalisel vahealal individualismi ning korporatiivse identiteedi vahel.

1s kajamis (viidata’i viitsi) kirjutati sellest, et sõda tuleb. Et praegune majandussurutis, säästude haihtumine &ms. viib paratamatu sõjani. Ning ei kusagil mujal, kui ikka siinsamas vanas heas Euroopas. See tundub tõenäoseima tulevikuväljavtna mulle endalegi. Avastasin, et tõepoolest, kui sõja käigus saab otsa minu vara, sattun viletsusse ma ise ning viimati ka hukkun – mis seal siis ikka. Aga oma 4st koerast, keda ma kohe kuidagi sõja eest kaitsta’i suudaks, on mul ikkagi krdima kahju. Ei tea, kuidas ma nende koledat surma üle elan:( Aga kuivõrd on tegu sündmusiga, mida ma praegusel hetkel oma tegevusega mitte kuidagi ära hoida’i suuda, siis on targem kõigest sellest lihtsalt üldse mitte mõelda.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Ambrosius ütleb:

    Aga oma 4st koerast, keda ma kohe kuidagi sõja eest kaitsta’i suudaks, on mul ikkagi krdima kahju. Ei tea, kuidas ma nende koledat surma üle elan:(

    Ma olen mõelnud, et just see võib sõdasid ja muid halbu asju ära hoida. Vastutus nende eest, kes meist otseselt sõltuvad teeb meie järgsest tulevikust ka osakese meist endist. Selles mõttes “sõltumatul” võib kiiremini välja areneda pärast mind tulgu või veeuputus suhtumine. Võib muidugi mõelda, et mis seal ikka, on lihtsalt hulk inimesi, kes viibivad pidevalt “Pühas Pooohui” seisundis. Aga see ei pruugi sugugi nii süütu seisund olla. Inimene teistpidi vist ei oska ikka olla päris sõltumatu. Tahaks ennast ikka kellegi kaitsjana tunda, või millegi kaitsjana – kasvõi mingite ideede kaitsjana. Ja kui sellises identiteedikriisis “sõltumatud” hakkavad kandma üht vormi, siis on veeuputus varsti käes.

    Vastuoluline olukord – vastutustunnet tuleviku ees suurendab meist sõltujate olemasolu, valdavalt siis laste olemasolu, mis samas suurendab inimeste arvu, millest tulevad teistpidi probleemid. Ka koerad tekitavad neidsamu probleeme. Tean mitmeid koeri, kelle päevane toiduannus on 1kg loomaliha. Industriaalsetes riikides on igasuguse liha kogus inimese kohta ca 240g päevas, milles, ma kahtlustan, sisaldub ka koerte osa.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s