Pärast sisuliselt magamata ööd (mille õudusist kirjutasin juba fb-s, ei hakka siin xama) ning tänu Venemaa valimisile (sest neid ei käsitle mina, vaid Krister Paris) üsnagi low-level uudistepäeva hakkan vastu õhtut isegi päriselt üles ärkama:) See ärgitab kirjutama sissekannet, mille mdu oleks isegi ehk kirjutamata jätnud, aga et ma täna ise Joannale suure suuga lubasin, siis kirjutan ikka ära kah.

Nimelt ilmus Delfis lugu sellest, kuidas 12a-ne poiss kiusajate pärast enesetapu tegi. Loo all võis mdgi kohata mitmesuguseid komme, millest osa leidis tsiteerimist ka fb-s, kus loo üle arutati. 1 neist kõlas nõndamoodi:
Kahjuks ei saa vanemad pahatihti aru,millised julmurid nende lapsed on ja usuvad,et “minu laps ei ole selline”.Selleni on viinud laste kummardamine vanemate poolt – kõik soovid ja tujud täidetakse.Lapsed muudavad oma vanemad orjadeks,kes peavad kõik tegema selleks,et neil oleks hea olla .Kadunud on austus vanemate ja kaastunne nõrgemate vastu.Kuhu me küll nii jõuame?Ausalt öeldes on õudne mõelda,mis võib olla 20 aasta pärast.

On küll õudne mõelda, mis vb olla 20 a. pärast, ma pidevalt mõtlen & värisen:), aga üldiselt on mõtteviis, mida see komm kannab risti vastupidine minu omale, sestap ma selle kommi siin ju ära tõingi.

Või õieti mitte risti vastupidine: &h, kaastunde osas nõrgemate vastu olen ma sama meelt. Kaastunne nõrgemate vastu on osa minu arusaamast “mõistliku egoismi” kontseptsioonist – ka mina olen paljude inimeste suhtes nõrgem, seega on mulle vajalik nende kaastundlik suhtumine, järelikult ilmutan ma ka ise sellist suhtumist neisse, kes omakorda nõrgemad minust.

Kuid “austus vanemate vastu” on 1 võimalik versioon eeldatavast/vaikimisi austusest mingite autoriteetide vastu. Olen veendunud, et igasugune austus tuleb ära teenida ning erandiks pole siinkohal ka vanemad. Kui vanemad on oma vanemateekonna juba ette võtnud, siis on nende kohus ka oma järeltulijaile selgitada, mis on neis need omadused, mille pärast neid austada tasub. Ehk siis – austus tuleb äratada, austust ei saa võtta enesestmõistetavana, ammugi mitte seda vägivaldselt kehtestada. “Enesestmõistetavad autoriteedid” on miski, millele ei peaks humanistlikus maailmas kohta olema, kriitilisus, skepsis & läbikatsumine kehtigu igal pool, ka sugulastevahelisis suhteis.

Ka minule meeldib see paljunämmutet Hiina vanasõna, mille kohaselt laps on majas külaline. Nii ongi. Saan aru, et ahvatlus kasutada ära IIe inimese intellektuaalselt, füüsiliselt, psühholoogiliselt &ms. nõrgemat olekut, seda, et tema pole veel “valmis inimene”, et selleks tuleb ta alles õpetada – ning kes muu seda teeb, kui eeskätt tema vanemad – ning kehtestada tema kaudu perverssed võimusuhted (igasugune vaikimis kehtiv, automaatsena mõistet võimusuhe on perversne), eriti veel ajastuil, mil võim kalduski olema perversse iseloomuga ehk siis enesestmõistetav, on suur. Seda enam on siis humanistide roll selgitada, kuidas vanemad ei peaks oma lapsisse suhtuma kui mingeisse “automaatseisse alluvaisse”, vaid võrdväärseisse inimolendeisse, kelle täielik võrdväärsus pole lihtsalt veel väljendunud, vaid avaldub aja jooksul, arengu käigus. Aga arengu sihtpunkt saab ikkagi olla vaid vaba & väärikas inimene, kes maailma ning kõigesse selle sees kriitiliselt suhtub, hea välja valib, halva kõrvale heidab ning austab neid, kelle puhul austust põhjendet on.

Taoline’i tähenda, et täita tuleks kõik lapse soovid & tujud – võrdsed & väärikad inimolendid ei täida kunagi vastastikku kõiki 1IIe soove & tujusid. Aga piirangud peavad olema põhjendet ning vanemate & laste vahel peaks toimuma dialoog – nii nagu inimolendid üldse peaks omavahel suhtlema argumenteerit dialoogi kaudu, mis välistaks mistahes vägivalla. Ma tean, et see on ideaalne olux, ent just sinna, mitte kuhugi mujale, peaksime pürgima.

Lõpetuseks xan siiski oma kuldlauset & 1t oma isikliku elu suurist motoist: parim viis lapsi kasvatada on neid mitte saada.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

11 responses »

  1. sepamahetalu ütleb:

    Ei maksa lastele panna vastustust, mille kandmiseks nad valmis ei ole. Dialoog eeldab ju tõepoolest v’rdseid. Inimese areng on protsess, kus täiskasvanuiga saabub ca 24 aastaselt. Seni ei ole inimene samal arengutasemel täiskasvanuga, ei saa oma koormat ja otsustamise raskust veeretada laste õlgadele. Las nad on ikka lapsed koos lapsepõlve ja austusega vanemate ja targemate vastu. Samuti on hädavajalikud piirangud. See on meil praegu põhikooli õppekavas, 7 klassi inimeseõpetus. Kas ei omandanud, või sel ajal veel ei õpetetud?

    • Ramloff ütleb:

      Mina usun siiski, et ka lapsele on võimalik temale arusaadavas keeles ka asju sõnadega selgeks teha, kusjuures mitte käskides ja absoluutset austust nõudes, vaid justnimelt otsides seda loogikat, mida laps mõistab. Sest käsk on käsk ja kui käsu sisu pole ära seletatud, on see lihtsalt ike, mis heidetakse endalt niipea, kui kaela kandma hakatakse või vanemaid pole lähedal. Samas kui me oleme suutnud lapsele selgeks teha MIKS miski on nii nagu ta on, suutes näidata ka tema tegude tagajärgi jne. siis on see tegelikult palju enam salvestunud, sest inimene SAAB ARU, mitte ei järgi lihtsalt välist käsku. Üldse ei tasuks alavääristada lapsinimese mõistmisvõimet.

  2. kukupai ütleb:

    Dialoog ei peagi lapsega olema nagu võrdsega, aga täitsa hea on lapsega kõik läbi arutada, et mida teeme, millal teeme, miks jne. Lapse arvamust tuleb ka küsida ja kui see ei sobi antud olukorras, siis tuleb selgitada, mitte peale hüpata, et on nii nagu mina ütlen ja kõik!
    meil see toimib ja üks seitsmeaastane võib olla väga tore vestluskaaslane. Peale selle – kasvatusprobleeme kah pole kui last austada nagu iseseisvat olendit. Piirangutel on siis mõte, kui neid annab lapsele vastuvõetavas vormis serveerida – ei protestita midagi🙂

  3. kganna ütleb:

    Ma olen kah lastekasvatuse osas dialoogi poolt. Kui ma lastelt midagi nõuan, siis ma ka põhjendan, mix just niimoodi. Kui nemad esinevad omapoolsete ettepanekutega, ma võtan neid tõsiselt. Olen laste ees vabandanud, kui mõni asi minu juhtimisel ei õnnestu. & nemad minu ees, kui miski nende vastutada jäetu lörri läheb.

    Yllataval kombel on mul selle tulemusel kamp teismelisi, kes võtavad mind tõsiselt. See ei ole ometi, tont võtax, lahinguväli & rindejoon — me oleme yx pere, kui on hea, siis on kõigil enam-vähem hea, kui on jama, saab selle koostöös kiiremini klaaritud.

    Ma muidugi ei tea, kas mu lapsed on kuidagi eriti valivad või on neil muidu vedanud, aga suurem jagu nende sõpru on kah täiesti normaalsed noored inimesed, isegi normaalsemad kui meie omal ajal. Mingit hellitatud võsukeste terrorit 20 aasta pärast ma kyll tulemas ei näe.

    (Arniiii! Roogi oma õnnetu LUMI kokku, see annab täpselt sama visuaalse efekti kui väga järsk vererõhu langus!)

  4. nodsu ütleb:

    jah. Mulle meeldib näiteks ka see, kui hambaarst mulle seletab, mis ta mu suus toimetab, olgugi, et mul pole kaasarääkimiseks erilist pädevust. Pmst sama olukord, mis vanemal lapsega enamasti on.

  5. Ambrosius ütleb:

    Ma ei kahtle selgitamise vajaduses, aga oponeeriksin diskussiooni mõttes.

    Lapse kasvatamiseks on ka muid meetodeid peale ratsionaalse selgitamise. Mingis eas lihtsalt ei saagi veel midagi selgitada. Seevastu keelud töötavad juba varakult- eitused on esimeste funktsionaalse tähendusega sõnade seas, mille laps omandab.

    Heakene küll, mingis eas on võimalik juba kasutada lihtsamat modus ponens tüüpi argumentasiooni, aga ega see iseenesest, ei tee veenmise akti paremaks. Oma üleolekut kasutades on võimalik inimest ratsionaalse argumentatsiooniga veenda väga veidrates asjades.
    Jehoova tunnistaja ka selgitab. Kas selle selgituse tulemusel ärapööratu on siis kuidagi paremini ärapööratu? Kas pöördumise aluseks olev usuline elamus oleks halvem? Kas omakasule või hirmule rajatud veenmine oleks halvem? Või oleks parem veendumuste muutumine ajapikku kellegi isiklikku eeskuju järgides?

    Autoriteet ongi see, kelle sõna sa kuulad. Olgu selleks kuulamise põhjuseks ratsionaalne ajuloputus või miski muu, sellest tähtsam on tavaliselt selle autoriteedi intensioon. Lapse vanematel on reeglina tema suhtes kõige paremad kavatsused, muude autoriteetidega on hoopis keerulisem lugu.

    Kui lapsevanemad on suure hulga oma kasvatajarollist delegeerinud ühikonnale – lasteaiale, televisioonile, arvutimängudele, koolile, huvikoolidele etc -, siis pole ime, et tekib konflikt erinevate autoriteetide ja nende taotluste vahel. Võib-olla sealt tasub ka otsida põhjuseid probleemile, mille Arni poolt viidatud kommentaator formuleeris kui “kadunud on austus oma vanemate vastu…”.

  6. nodsu ütleb:

    Tegelikult on segane, mida “kadunud austuse” all üldse mõeldakse. Paljudel juhtudel on see lihtsalt mingi sõnakõlks, mis viitab üldisele ettekujutusele, et “vanasti oli paremi”.

    Kas teiste laste vastu vägivaldsed lapsed ei tule ise sageli mitte vägivaldsetest peredest, kus laste peksmine on normaalne – asi, mida osa delfikommentaatoreid samuti “vanemate austamisega” seostab?

  7. Ambrosius ütleb:

    Tegelikult on segane, mida “kadunud austuse” all üldse mõeldakse. Paljudel juhtudel on see lihtsalt mingi sõnakõlks, mis viitab üldisele ettekujutusele, et “vanasti oli paremi”.

    Viidatud “vanemate austamise” juures oli pisut selgitavat juttu ka. Kommentaator osundas sellele, et kõik soovid ja tujud täidetakse. Lapsed muudavad oma vanemad orjadeks, kes peavad kõik tegema selleks, et neil oleks hea olla .

    Ma sõnastasin selle mõtte ümber nii, et lapsevanemad delegeerivad oma kasvatajarolli. Laps tahab ju igasuguseid asju, aga peamiselt tahab ta tähelepanu ja võimetekohaseid väljakutseid. Kui väsinud lapsevanem ei suuda seda pakkuda, siis on tal lihtsam lapsele osta mingi asendustegevus, lubada tal vaadata telekat, mängida arvutiga, osta talle veel üks uus mänguasi, uus maiustus etc. Lõpuks ei oskagi laps muud tahta. Ta ei oskagi oma vanematelt muud oodata.

    Milles siis seisneb selle lapsevanema “austusväärne” roll lapse jaoks? Lapsevanem köhib pappi.

    Kas teiste laste vastu vägivaldsed lapsed ei tule ise sageli mitte vägivaldsetest peredest, kus laste peksmine on normaalne

    Kunagistel ahistatutel on kiusajaks saada suurem kalduvus tõesti. Aga jutt on ikka pigem seksuaalselt ahistatud lastest. Võibolla ka muul viisil vägivaldse pere puhul avaldub sarnane korrelatsioon (ja nende näidete puhul ei saa alahinnata ka geneetilist faktorit), aga ma usun, et see pole mitte kõigi kiusajate taust. Kindlasti leidub kiusajate seas väga palju neid lapsi/noori, kelle kodud on vähemalt eelmainitud parameetrite järgi eeskujulikud.

    Esmase kogemuse inimestevahelistest suhetest saab laps ikka oma vanematega koos mängimisest ja toimetamisest. Kui vanemad taandavad ennast vaid rahaautomaadiks, siis muutuvad ka teised inimesed lapse jaoks vaid vahendiks, et nende abil oma aina isekamaid soove täita.

  8. nodsu ütleb:

    Rahaautomaadiks taandumine on probleem küll (mille puhul muidugi jäävad laste tähtsamad soovid täitmata, täidetakse ainult need, mis on täiskasvanule kõige mugavamad täita, ja “laste kummardamise” asemel on tegemist pigem jalust ära lükkamisega). Ainult et mine tea, kas kommentaator seda mõtles. Ma olen nõrkemiseni näinud väga sarnaseid kommentaare (vanemate austamise kadumine, laste soovide täitmine jne), kus jõutakse lõpuks välja ohkamiseni, et kogu probleem on selles, et lapsi ei lubata enam peksta. Mitte selles, et lastele ei pöörata üldse eriti tähelepanu.

  9. Ambrosius ütleb:

    Ma olen nõrkemiseni näinud väga sarnaseid kommentaare (vanemate austamise kadumine, laste soovide täitmine jne), kus jõutakse lõpuks välja ohkamiseni, et kogu probleem on selles, et lapsi ei lubata enam peksta. Mitte selles, et lastele ei pöörata üldse eriti tähelepanu.

    Minust on sellised kommentaarid täiesti mööda läinud. Kus kohas selliseid asju kirjutatakse? Ma suudan muidugi ette kujutada, et leidub inimesi, kelle peas sellised kausaalsed lingid võivad peksu ja vanemate austamise vahel tekkida, aga vaevalt see mingi valdav suhtumine saab olla. Pigem on see tõesti pelgalt sõnakõlks, mis täiendab mõtet, et vanasti oli parem.

    Väga äraspidise rakursi alt võib igasugust kasvatust tõlgendada vägivallana. Seda enam, et laps on oma vanematest pika aja jooksul otseselt sõtuv ja tal puudub võimalus valida endale sobivamat kasvukeskkonda. Kuna mingit võimalust ei ole teada saada, milline kasvukeskkond oleks parim, siis on ka see austamise ärateenimise jutt üsna viljatu. Laste sünd ja vanemaks olemine kuulub lihtsalt elu juurde – see ei ole antihumanistlik vandenõu🙂

  10. nodsu ütleb:

    Ma olen näinud selliseid asju delfis ja ajaleheartiklite kommentaarides. Eks need muidugi olegi solgiauk.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s