“See on naiivne elujaatuse lalin. Tumblri ennustusküpsistega pildiblogi või PostSecreti

Lens flare as seen in a TrendNet TV-IP100, whi...

Lens flare muudkui sirab, lihtsalt esteetiliselt, mõtet pole ollagi:) Image via Wikipedia

enesepaljastus. Võrdle ka tujutõstva festivalifilmi extended outroga, tead küll, peale mängib veniv indie music of the now, päike pimestab, lens flare sirab, tüdruku juuksed suvetuules. Maitsetu esimese ringi plucking on your heart strings tearjerker. 15 aastane VHK boheemlasetüdruk lahkub kinost silmad pisarais, südames kultuurisündmuse külastusest uhke tunne, soovitab kõikidele oma sõpradele, gonna change your life, Carpe Diem, tänavatahm ja vihmamärja asfalti lõhn.” kirjutab za-umis Aleksander Rostov südametäiega Birk Rohelennult tellit sissekande kohta.

Birgi (või Birgu, ma pole seniajani aru saanud, kuidas seda kaunist nime hääldama peaks) sissekande kohta arvan väikeste nüansierinevusiga sedasama, mis Luiks. Aga kratsis ning seda sissekannet kirjutama ajas Rostovi hinnang impressionistlikele filmidele. Mina olen nimelt suur impressionistlike filmide fänn, mulle kohe meeldib puhas ilutsemine ning mõttetus vb sageli olla voorus. Päris sellised filmid, mida Rostov siin kirjeldab, jätavad küll mindki külmaks – on mu jaoks suht prügikalad. Ses mõttes, et vajan palju rohkem vahukoort, palju suuremat estetismi, palju ilutsevamaid kaadreid. Aga ikka nii, et mõttetu ilu muudkui voolab mööda ning moraali ega üldse ratsionaalset tegevust pole suurt ollagi. Või pole see oluline. Või on sellele tähendus juurde mõeldud, külge poogit – kasvõi juba autoreist endist, aga ikkagi üsna kistud, tglt. on tegu kunstiga kunsti pärast, esteeditsemisega kõige paremas tähenduses (nagu qatsi-triloogia puhul). Jäägu seda lühikest sissekannet ilmestama mõningad stiilinäiteid ning ma tõesti anun teid – vdke need ikka ära, mitte ärge lahkuge siit lk-lt näidiseile pilkugi heitmata. Sel juhul pole mu tänane txt teile ju midagi kõnelenud:

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. k ütleb:

    Saraswati käepaarid oskavad meisterdada nii kunsti, kitši kui kommertsi, üks kosmiline substraat kõik. Kui küsida, on ta hipster või hipi, vastab ta “ei see ega teine”, nagu iga hipster tema asemel teeks. On kindlasti raske olla läbinägelik hipster maailmas, mida ei ole olemas, roosade prillidega hipil ilmselt kergem? püüan täpsustada. “Ei tasu olla nii cool, et siga ka ei söö,” ütleb Višnu. “Esiteks hakkab juba alguses jahe ja absoluutse nullini jõudes jääb ikkagi alles vaakumienergia probleem. Pärast on jälle kõik kohad seda paska täis ja tasus selle nimel siis niiväga pingutada?” Oletan, et kultuuriharjumuste arendamine on millekski siiski vajalik, kuidagi peab ju ka valgustuseni jõudma. 15-aastaselt Hesse ja Jää-äär, 28-aastaselt juba sellised nimed, keda isegi ingliskeelses Wikipedias ei ole ja miljoniaastaselt… kes seda teab. “Niimoodi sinna küll ei jõua,” naeratab Ganeša.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s