Eksituste vältimiseks olgu kohe öeldud, et hirmsa aja all ei pea ma sugugi silmas jõuluaega:) Ühtlasi, et eile ma kuidagi unustasin ära oma kajamisissekandes kõigile häid jõule soovida (fb-s ma seda tegin, ilmselt miskipärast ununes, et fb pole kogu maailm ning peaks siingi ilusaist pühist hõikama). No eks siis soovin päev pärast pööripäeva häid jõule kõigile, kelle jaoks jõulud juba eilsega pihta hakkasid!:) Ristirahvas oodaku veel päevake, küll nemadki oma osa saavad:)

Aga nüüd siis teemasse. Tõik, mis kipub mul sageli meelest minema, on, et poliitiline debatt ei pääse kunagi moraalist kõnelemisest, et kui puhkeb poliitiline vestlus, siis vesteldakse alati moraalist – mitte “pea alati” vaid “alati”, sest moraal & poliitika on lahutamatud. Sestap ei saa ma kuidagi öelda, et “oli aeg, kus moraal polnud poliitilise debati teema & mulle meeldis see”. Ometigi oli alles üsna hiljuti praegusest oluliselt IItsugune aeg & mulle tõepoolest meeldis see. Mis seda aega siis iseloomustas?

Olin selle saj. Isil a-il mitmesugusis netifoorumeis aktiivne sõnavõtja pol. teemail ning ikka vasakpoolselt pos-lt. Ning tol ajal käis kirglik vaidlus ikka maj. üle. Et milline maj. süsteem on õige või parim. Ka eetilised aspektid olid seot maj-ga, ikka see, et kas hädalisi peaks abistama või on nad oma hädades ise süüdi & seega’i peaks &ne. Õieti on siinkohal oluline, millest ei räägit, mis tundunuks pol. debati objektina täiesti naeruväärne. Selleks olid siis moraali küs-d kitsamas mõttes. Naeruväärseks oleks peet iga1te, kes oleks tahtnud tõsimeeli debati teemaks tuua, et valitsus, riik või ühisk. peaks kuidagimoodi kontrollima või reguleerima viinajoomist, lihasöömist, abikaasade truudust &ms. Moraali selles osas olid kõik debatist osavõtjad 1viisi liberaalseil seisukohil – pmt, et moraal on ühisk. kokkulepe ning veel enam koguni väiksemate inimrühmade omavaheline kokkulepe, kuhu valitsusel kui ühiskondliku terviku esindajal ei peagi enamasti asja olema. Moraali relatiivsus oli üldtunnustet tõik ning ei vajanud sellisena mingit arutelu. Sellesama põhjal pole ilmselt raske arvata, et kogu arutelu toimus vasak- ja paremliberaalide vahel, ka enda konservatiivideks pidajad olid vteilt liberaalid ning rääkisid peamiselt majandusest, tõsiselt, läbivalt konservatiivse paradigmaga’i ilmunud lagedale eriti keegi ning kui keegi ka oleks ilmunud, peetuks teda vanamoodsaks veidrikuks.

Pikapeale aga hakkas olux teisenema ning üles kerkima teemad, millest ma ammugi arvasin nende koha kusagil ajaloo tolmunud riiuleil olevat. Kõiki neid teemasid ma lihtsalt ei viitsi üles lugeda, aga tänapäeval algab enamik poliitikateemalisi avalikke arutelusid viginaga moraalse allakäigu üle. Sellest poleks veel hullu, sest ka kokkuleppeline moraal on vastupidiselt konservatiivide arusaamale ka tõepoolest moraal, seega vb ka alla käia. Kokkuleppelise moraali allakäigu tunnus on see, et kokkuleppeist lihtsalt ei peeta enam kinni. Järelikult tarvis tõesti midagi teha, et lepped jälle ausse tõuseksid, et aru saadaks, kuidas ilma lepeteta maailm & ühisk. lihtsalt ei püsi, et ei tööta selline skeem, mille kohaselt “võitjad” endale, erinevalt “pööblist” rahus lepete murdmist lubada võivad. En nagu juba ütlesin, see kõik on mõistetav liberaalse moraalikäsitluse siseselt ning seega mind ei häiri.

Häirib see, kui hakatakse kõnelema “pereväärtusist”, aga veel hullem “püsiväärtusist” & “igavesist väärtusist”. &h, on leppeid, mis on sisuliselt kehtinud a1000deid ning mida uuendatakse ikka jälle. Näit. “Lepime kokku, et inimesi üldiselt ei tapeta ning kui mõningad äärmuslikud erandoluxad välja arvata, on tapmine äärmiselt taunitav”. Selliseid leppeid ehk vb tõesti nimetada püsiväärtusiks. Enamasti on need tõesti aluslepped, liberaalse ühisk. vundament; sellised lepped, mille rikkumine on rohkem või vähem juba põhireegli “Igal inimesel on õigus teha mis tahab, kuni see ei riiva IIe inimese sama õigust” rikkumine. Aga mõiste “igavesed väärtused” tundub mulle siiski hirmutav & kahtlane ning liberaalse arusaama moraalist täielikus vastuolus olevat.

Nagu ka “pereväärtused” (kui jätame kõrvale, et seda mõistet tihtipeale, õieti enamasti kasutatakse homodest ülesõitmiseks) viitab sellele, et pereinimene on ikka see õige inimene, kuidagi parem inimene, kui see, kes on end pühendanud näit. oma elukutsele. Katoliku preester, isa Rein Õunapuu tõi kunagi näite, miks ei pea tema arust kõik inimesed üldse tingimata kiriku liikmed olema, et õndsaks saada. Et kui keegi on näit. pühendunud südamearst, kes ainult sellele elabki & koju jõuab ainult selleks, et pisut süüa & magada, noh & mõnix veedab tõesti pisut vaba aega, näit. loeb mõne rmtu läbi, siis see inimene pmst. on parem kristlane kui nii mõnigi “ametlik” kristlane. See isa Reinu kaunis pmt. on kirikus, aga mitte ainult seal, suures “pereväärtuste” tuhinas kuidagi kaduma läinud. (Mitte et ma tahaks väita, et elu peaks tingimata olema pühendunud rügamine – selline protestantlik lähenemine on mulle täiesti võõras & usun ka, et isa Reinule samuti, kuivõrd ta siiski katoliku preester oli & on).

Saan aru, et konservatiivse kombehoiaku & abs. moraali järele igatsemise taga on suuresti viimase aja maj. vapustused. Samuti ei saa arvestamata jätta sedagi, mida on öelnud Kati, kui ma oma registrid selle koha pealt jälle lahti löön: “Sa ei saa eitada, et näit. suhtumine alkoholi & grupiseksi erineb oluliselt turvalisest lapsepõlvest pärit 1968-da aasta revolutsionääril & sopajoodikust vallasema lapsel. Ning praegu maailmamõjutamise ikka jõudnute hulgas on viimaseid juba oi-kui-palju. Loomulikult taunivad sellised inimesed vabameelsust ning kokkuleppelist moraali, sest peavad seda enda õnnetu lapsepõlve & nooruse põhjuseks”. &h kahtlemata’i ole võimalik seda argumenti eirata.

Kuigi ma põhjusi mõistan, ei taha ma suundumuse endaga aga kuidagi leppida. Nii vb ju juhtuda, et minu jaoks maailm varsti enam elamisväärne paik ei ole, sest mina paraku ei paindu käsu ikke alla:(

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s