Õieti olen Helsingi linna (tean, et eesti keeles kasutatakse ka soomepärast vormi Helsinki, aga hoidun sellest, olles tähele pannud, et siis kipuvad inimesed ka hääldama “helsinki”, mis on täielik jura, sest see häälik seal linnanime keskel on igal juhul g mis g) tundma õppinud alles sel saj-l. Mdgi sattusin põhjanaabrite pealinna juba XX saj-l, ilmselt 1na viimaseist tollal elanud eestlasist:), aga need visiidid olid kõik lühiajalised, juhusliku iseloomuga.

Tõsiselt sain seda linna tundma ikkagi alles sõna otseses mõttes töö käigus, kajastades valimisi ning muid olulisi sündmusi, mis ses linnas juhtunud on. Et asjad nõnda õnnelikult on läinud, selle tingis minu soome keele oskus, mille tüüpilise põhjaeestlasena omandasin juba lapsepõlves Soome telekanaleid vaadates ning mida täiskasvanuna teadlikult lihvinud olen, lugedes soomekeelset aja- ning ilukirjandust, kuulates soomekeelset muusikat ning mdgi ka suheldes soomlasiga.

Mõtlesin just, et need on minu IIIdad presidendivalimised siin Stadis. Id olid 2000. a-l, seega juba 12a. eest. Olin tollal 30 a-t vana, ehk siis just parasjagu keskea piiri ületanud. Oma 5a-sest ajakirjanikustaažist hoolimata aga ajakirjanduses siiski veel üsna roheline, tegu oli tõenäoliselt minu I välislähetusega.

Tollal oli kuidagi üsna kiire ning Helsingi vahel sai peamiselt ringi liigut taksoga. Seega jäi linnast üsna fragmentaarne pilt. Aga siinset ohtra juugendit märkasin küll ning suutsin sesse ka armuda. Samuti nagu jättis Ist kohtumisest peale mulle rääkimata hea mulje Soome sotside peakorter, võimas graniithoone Hakaniemis. Tollal ma mdgi veel ei teadnud, et see paik on Hakaniemi.

Noil valimisil olid IIs voorus vastamisi sotside Tarja Halonen & Keskerakonna Esko Aho. Mõlemad jätsid sümpaatse mulje. Ehkki Esko Aho oli tolleks ajaks juba olnud peaminister, mõjus ta rahuliku, tagasihoidliku ning kaastundlikunagi. Kuidagi ei adunud temas seda aukartustäratavat võimukust, millisena jäi ta mulle meelde mullusügisesel taaskohtumisel Nokia peakorteris. Ehkki tuleb tunnistada, et samune peakorter mõjuski igas mõttes palju võimukamana, kui Soome riigiinstitutsioonid mulle iganes mõjunud on. Oma moodsast, õhu- & valgusküllasest arhitektuurist hoolimata tundus Nokia staap paigana, kus võim tõepoolest elab, tõelise võimu koduna, et mõtle koguni, kas peaks sõna “Võim” siin kasutama suure algustähega. Noh eks kapital mdgi olegi võim & kapitalistid peamised võimukandjad tänapäeva läänemaailmas, ehkki taoline võimurlus negatiivselt mõjub demokraatia olemusele.

Presidendivalimiste vaimne keskus oli tollal, nagu palju aega varemgi & hiljemgi YLE“Iso Paja” – hiiglaslik klaasseintega stuudio YLE kompleksis Pasilas. Alles viimatisil valimisil kolis taoline keskus üle vastvalminud (õieti veelgi pooleliolevasse) Helsingi muusikamajja ning nüüdsed valimised on IId, mida peamiselt sealt kajastatakse. Paljud (ma ise sealhulgas) kahtlevad seniajani, kas see ikka oli õige otsus.

English: YLE headquarters in Helsinki, Finland...

Iso Paja. Image via Wikipedia

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

14 responses »

  1. fideelia ütleb:

    oot, mis ajast 30-aastane inimene on keskea piiri ületanud? isegi ametlike elukaareteooriate seas puudub nii radikaalne keskea alampiir. kõige varasemat keskea alampiiri olen näinud 35. või oleneb see sisetundest? mina küll oleksin olnud 30-a. väga kuri, kui keegi olen mind keskealiseks pidanud, isegi praegugi veel ei tunne ega näe välja selline.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      No aga Fideelia, ega me pole võrreldavad ka ses kategoorias. Sind vaadates tundub mulle, et sa jõuad keskikka kunagi 50. eluaasta kanti või veelgi hiljem:)

      Tglt ma olen selline vähe pedant, et ma tahtsin inimea jagada 3ks võrdseks osiseks. Et 0-30 oleks noorus, 30-60 keskiga & 60-90 raugaiga & kes üle 90 a. elab, on ise süüdi, aga aru ma küll ei saa, miks ta millelegi sellisele aega raiskab:)

  2. notsu ütleb:

    minu foneetiline kõrv ütleb, et eesti “pehme” g jääb kuhugi soome g ja soome k vahele, nii et ta ongi neil natuke pikem kui meie oma. Niipalju on ühist, et kumbki pole geminaat ja kumbki pole heliline, selline haruldane asi nagu ühekordne helitu klusiil (okei, lõunaitaalia murretes on kah midagi sarnast).

  3. Teet Korsten ütleb:

    mõtlesin esmalt, et seal fotol on mordori kants…

  4. fideelia ütleb:

    kui just ise oma jaotuse oled teinud, las siis olla.🙂 neid elukaareteooriaid ei tasu ka püha lehmana võtta, sest igaüks vananeb erinevalt. minu kohta on sul vist suht õigus.🙂 tänapäeval on aina enam hakatud rääkima mitte sellest, kuidas lihtsalt vanemaks elada vaid pigem sellest, kuidas võimalikult kaua terve püsida. ideaalne oleks 100 a. tervena ja siis järsk allakäik ning surm.

  5. Larko ütleb:

    Muusikamajast vähemalt on veidi lühem teekond nt. valimispidudele ja mujale kesklinna kui Pasilast. Seda enam, et Hakanieme pidu jääb sedapuhku teises voorus ära.

    Mis hääldamist puudutab, on soome keeles eriline nn. äng-häälik mida märgistatakse tähekombinatsiooniga nk ning vastavalt kaksikäng, mis kirjapildis on ng. Antud häälikute puhul n-täht selgelt ei kõla vaid jääb pigem kurku. Eesti keeles sellist nuhtlust ei ole, mistõttu eestlase sageli tunneb just äng-häälikute järgi ära. Teine erilisus on muuseas aspiratsioon, mille ärajäämise järgi on samuti kerge soome keelt kõnelev eestlane ära tunda.

  6. notsu ütleb:

    ot kus see aspiratsioon käib?

    Mis eluea jaotamisse puutub, siis ma kõigepealt mõtlesin, et miks kolmeks, lapsepõlv on ju ka, sel juhul oleks neli plokki.

    Aga siis tuli meelde hoopis kunagi teatmikkalendris ilmunud süsteem, kus soovitati tollal populaarsete imik-maimik-kainik-mürsik jaotuste asemele midagi laiemat, mis hõlmaks tervet eluiga. Ja see oli hoopis viisikjaotus. Soospetsiifililselt:

    meestel
    rohik, mehik, nohik, kohik, tohik;

    naistel
    toorik, noorik, hoorik, moorik, koorik.

    • Larko ütleb:

      Aspiratsioon esineb teatud juhtudel peamiselt ühissõnades ja sõnapaarides kui esimese sõna või ühissõna esimese osa viimane täht on mõni teatav vokaal ja järgime sõna või sõnaosa algab teatava konsonandiga. Sellisel juhul võib järgmise sõna esikonsonant kõlada peaaegu et kahena. Samuti on esimese sõna viimase ja teise sõna esimese tähe teatavates vokaalikombinatsioonides sõnade vahel hingamishääl, mis pole päriselt häälik.

      Grammatilised reeglid pole ammu enam peas kui on kunagi olnudki ega asja nende alusel ka ammendavalt ja arusaadavalt ei seletagi. Soomekeelses Wikipedias on aspiratsiooni kohta artikkel, ehkki selle alusel küll asja selgeks ei õpi: http://fi.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4nn%C3%B6slopuke

      • notsu ütleb:

        Hakkasin mõtlema, ega see pole sarnane nähtus sellega, kui osa eestlasi, peamiselt Lääne-Eestist, ütlevad “kolmappäev” ja “sünnippäev”, geminaadiga.

        Ja eesti keeles tekib selline hingamispaus nt kahe ühesuguse vokaali vahele, mis on eri sõnades – “maa-alune”, “jää-äär” jne.

    • fideelia ütleb:

      irwww…🙂 mis aasta kalendris?

  7. notsu ütleb:

    Kas sa oled blogimise päris maha jätnud?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s