Pseudomodernism & inimese võõrandumine näikse õhus olevat, näikse lausa zeitgeisti osad olevat. Eks inimese võõrandumisest ole räägit sellest ajast peale, kui Marx vastava mõiste tarvitusele võttis, aga miskipärast tundub paljuile, et praegu on käes pseudomodernistlik ajastu ning sellega seoses inimese võõrandumine, küündimatus & saamatus lausa üüratud mõõtmed võtnud. Ega selles väites päriselt kahelda saagi, peab vist tunnistama igaüks, kel kombeks enda ümber toimuvat veidigi analüüsida.

Pseudomodernismi olulisust teemana näitab seegi, et 2 sõnateatri lavastust, mida ma viimasel ajal vaatamas käinud, räägivad mõlemad just sellest ning isegi üsna sarnasel viisil. Von Krahli teatri lavastusel „Sinihabe“ ma siinkohal pikemalt ei peatu, sest see venitaks mu kirjutise põhjendamatult pikaks, samuti on „Sinihabe“ niigi leidnud meeldivalt palju meediakajastust.

Nõnda siis tuleb „Sinihabemest“ juttu just nii palju, kui seda on vaja lavastuse võrdlemiseks Helsingi Üliõpilasteatri lavastusega „Give me back my Son“, mida möödunud pühapäeval, 9. detsembril kaemas käisin.

Lavastaja Ossi Koskelainen annab tutvustuses etenduse mõistmiseks võtme kohe kätte. Pealkiri tuleb 1996-da aasta filmist „Ransom“, kus Mel Gibsoni kehastatav tegelaskuju hüüab kuulsa lause: „Give me back my son“ – „Anna mu poeg tagasi“. Koskelainen kirjutab:
„See intensiivne hetk filmikunsti ajaloos kontsentreerib ka tänaselgi päeval endiselt inimkonna sisemist laengut. Meie töörühm nimelt teab, et suurim osa inimesist kulutab pea kogu elu nõudes pantvangistet, kadunud või kaotet poega tagasi. Olgu poeg siis tegelik, fiktiivne, religioosne, kunstiline, teadvustet, teadvustamata või poliitiline isik, olgu või energialaeng, teda taotellakse. Ja palju. Ja mingil põhjusel on ta enamasti poeg, mitte tütar“.

Nii „Sinihabeme“ kui ka „Give me back my soni“ tegevus kulgeb enamasti kontoriruumis – eks ole see ka „musta kasti“ tüüpi teatri jaoks kõige mugavam lavakujundus:) Kui aga „Sinihabe“ areneb mingis täiesti fiktiivses kontoris, kõigi kontorite sümbolis, paarkümmend aastat tulevikus, siis „Give me back my soni“ ruum on täpselt fikseerit – see on reaalselt eksisteeriva internetikaubamaja Verkkokauppa.com öösel avat müügiesindus, kust tegevus teiseks vaatuseks laieneb kogu kaubamajahoonesse.

Ehkki olen kõigest harrastuskriitik ning seega võin endale mõnuga lubada absoluutselt kõiki fopaasid, mille pärast palgaline teatrikriitik mistahes toimetusest kinga saaks, või kirjasaatja honorarist ja hilisemaist pakkumisist ilma jääks:), väldin praegu 1t peamist viga, mida lehelugejad teatri & -filmikriitikuile ette heitnud on – et arvustus muutub lihtsalt tüki laiendatud ümberjutustuseks, tegevustiku ärarääkimiseks, mis võtab lugejalt põnevuse ise teatrisaali minna (kui ta lavastust juba varem näinud pole) ega anna tglt. ka vajalikku hinnangut või kõrvalpilku toimunu kohta.

Sestap püüan jääda 3 teema juurde – mis avab näidendi olemuse või on muidu kultuuriliselt oluline, mis etenduses meeldis ning mis võinuks teisiti olla. Sellest kõigest räägin aga suhteliselt läbisegi, lähtudes ikkagi sündmuste kronoloogilisest käigust lavastuses, ehkki sisu ümber jutustama ei hakka.

Ehkki etendus algas kaunikesti kammerlikult, lõi peagi välja lavastuse baroklikult lopsakas iseloom. Nagu Koskelainen tunnistab, on lavastuse aluseks Üliõpilasteatri uute näitlejate etüüdid, mis omavahel sujuvaks narratiiviks kokku traageldet. Paraku pole jutustus sugugi alati sujuv ning traagelniidid kipuvad välja paistma.

Lavakujunduse poolest moodsale teatrile loomupäraselt askeetlikus lavastuses lööb barokk välja tegevustikus. Kui „Sinihabemele“ on kriitikud ette heitnud, et suuresti on tegu vaid juhusliku sketšide jadaga, siis „GMBMS“-le võib ette heita sedasama, eriti esimese vaatuse osas.
Kui suuresti on esimest vaatust vaja tegelaskujude avamiseks (siiski on ka see avamistegevus liiga põhjalik), siis jääb ka sinna siiski osiseid, mille seos ülejäänud tegevustikuga jääb küsitavaks. Näiteks Arvutihoolduse-Liisa (Petra Heinänen) pikk teekond oma töötoast müügisaali. Teekonnal endal pole ju häda midagi, seal käsitellakse sümbolistlikult mitmesuguseid olukordi, millega pseudomodernistliku ajastu võõrandunud inimesel tegemist teha tuleb ning mis teda enam, võrreldes modernistliku või ka postmodernistliku ajastuga, kuhugi ei aita. Näiteks psühhedeelne olukord , kus liikus ringi miimiliselt armastussõnumit kuulutav punane kärbseseen ning muud sarnased tegelased, indiaanipealik Otsiva Kivi (Kiia Laine) juhtimisel. Aga arusaamatuks jääb, mis üldse on Liisa tuppa toimetet kunstfallos ning miks annab Verkkokauppa.com-i omanik Pietu „The Man“ Porilainen talle käsu see tingimata müügisaali tuua? Küllap seegi peab haakuma üldisesse võõrandumiskriitilisse sentimenti, paraku ei saa vaataja siin mingit vihjet, kustkandist peaks võtit otsima hakkama.

Kogu lavastus on küll postmodernistlikult täis viiteid sinna & tänna, seegi on osa lavastuse baroklikust „lobast“ (postmodernistlik nähtus ju seegi), aga Liisa teekonna & veel mitmegi stseeni puhul on raske aru saada, mida just tsiteerit või kas üldse midagi on tsiteerit.

Samas pole kunstfallos siiski päris asjatu, pole see püss, millest pauku ei tule. Kui usinasti kontoriruumi dekoreerivad ruumikunstnikud Irma (Maria Mäkelä) & Lager Holmström toovad lagedale kolba, torkab Pietu “The Man” Porilainen selle 1-l hetkel fallose otsa, luues sellega omapärase sümboli surma & seksi seoseist. Iroonia pseudomodernismi aadressil on see, et nii kolp, kui fallos, on kunst, mis kunst, kumbki neist pole ehe. Nagu on pseudomodernistlikus maailmaski inimeste jaoks suuresti kaduma läinud seksi & surma olemus, ehedus, tähendus, jäänud on vaid samateemalised simulaakrumid.

Nagu “Sinihabemes”, nõnda ongi ka “GMBMS”-s kujuteldav elu suuresti simuleerit, nagu pseudomodernistlikule ajastule kohane. Simulaakrumist üritab I-ses vaatuses läbi tungida Verkkokauppa.com-i katseajaga töötaja Henkka (Into Virtanen), esitades klientidele ebamugavaid küsimusi. Ebamugavaid, sest neile vastamine on päriselt oluline. Näiteks küsib ta fotoaparaati soovida ostvalt kliendilt: “Aga mida te tahate oma fotodega maailmale öelda?”. Kunded jäävad alati vastuse võlgu, leides pääsetee kas totakas itsitamises, või mõnes muus asendustegevuses. Õige pea keelab “The Man” küsimuste esitamise ära, sest need häirivad pseudomodernistlikku idülli ning peletavad kliente.

Teistpidi võib Henkka esitatavaid küsimusi võtta ka kui pseudomodernistlikus ühiskonnas pidevalt toimuvat katset alustada intellektuaalset dialoogi. Dialoogi, millest midagi välja ei tule, sest tegelikult ei taha ka kõnelejad ise seda tõsiselt võtta. Postmodernismist alguse saanud loba on kaotanud oma tähendustiinuse ning muutunud väärtuseks iseeneses.

Tähendusrikas on ka Pietu & seksilühisõnumiteenuse pakkuja Katja Hovatovi (Veera Oksanen) kohtumine, kui Katja on kaupluses kliendina ning Pietu teenindajana, kumbki ei loobu sellegi stseeni ajal tekstisõnumite saatmisest. Muidugi tuleb välja, et üle60-se jõhkra muti asemel, kellega Pietu enda arust suhtleb, on tegu 16 a-se süütu tütarlapsega (selles stseenis on tavaolukordade pahupidipööramisi sedavõrd palju, et pean stseeni näidendi 1ks parimaks).

Oksase rolli puhul häirib liigne kramplikkus ning tehtud itsitamine. See aga pole vist väga näitleja süü. Nimelt selgub, et tegu peaks olema hilisteismelise tütarlapsega, liiga hilja. Selles vanuses on kramplikkus ning igast olukorrast ebamäärase itsitamisega väljatulemine eakohane, kuivõrd vaataja aga Katja Hovatovi vanust veel ei tea, tundub asjakohane käitumine näitlejatöö praagina.

Kohati kipub näitlejail vist üldse diktsiooniga probleeme olema, sest tekst oli siin-seal raskesti jälgitav, eriti minu jaoks, kellele soome keel pole ju emakeel. Samas võib teksti kadumaminek langeda ka ruumi iseärasuste arvele, millega pole paraku midagi pihta hakata. Siiski aitaks teksti jälgitavamaks muuta näidendi baroklikkuse vähendamine – kohati toimus laval korraga nii palju sündmusi, et raskesti jälgitavaks ei muutunud ainult tekst, vaid kogu olukord hakkas muutuma hõlmamatuks. Paraku ei näe ma selle vastu muud rohtu, kui osa tegevust näidendist sootuks välja visata, mis on muidugi autoreile raske.

Esimese vaatuse lõpus teatab Verkkokauppa.com-i müüja Teijo Uusikallio (Arttu Uuranmäki), et on koos indiaanipealik Otsiva Kiviga röövinud Pietu “The Man” Porilaise vaimse puudega poja Kasperi (Joel Mäkipää). Tuleb vaheaeg ning II-s, I-st poole lühemas, vaatuses liiguvad sündmused tempokalt, liigsena mõjus vaid lõpustseen, kus tegelased pidid endale valima mõne tootemkuju soome mütoloogiast. 1st küljest tundus siin selgesti, et “head etüüdi ei saa ju näidendist välja jätta”, II-pidi on sobiva lõpplahenduse leidmine siin tõesti raske, ega oska ma isegi midagi paremat välja pakkuda.

Üldiselt on II vaatus täis elegantset tulevärki ning tõsiselt teravmeelset kriitikat pseudomodernistliku ühiskonna pihta. Näiteks sendipealt välja arvestet lunaraha, mida on vaja, et Teijost saaks parem & loomingulisem inimene (aga selleks on tingimata vaja hunnikut esemeid ning järele mõeldes – olles praeguse ühiskonna osa, on II-iti tõesti pea mõeldamatu), Teijo & Pietu 1meelne tõdemus, et kord juba kokkulepit lunarahast väiksemaist summadest rääkima pole tõesti mõtet hakata. Samuti Pietu repliik, kui Kasperi on VI-lt korruselt alla kukkunud & kõik teda surnuks peavad: “Ei, kindlasti kukkus ta juhuslikult alla. Ta oli väga elurõõmus poiss, ta ei oleks ennast mingil juhul tapnud”. Ning samas vaimus edasi (lähem kirjeldamine lõhnaks juba ploti ümberjutustamise järele, millest ma lubasin hoiduda).

See aga annab võimaluse kõneleda säravaimaist näitlejatöist, mida nähtud etenduses nautida võis – ehkki otse nõrk polnud keegi, salgamata & siiralt võib öelda, et väga hästi esinesid kõik. Kuid parimad rollid tulid siiski Topi Oravalt Pietuna, Arttu Uuranmäelt Teijona, Joel Mäkipäält Kasperina ning Krista Hannulalt, Liila Jokelinilt & Vilma Kinnuselt. Hannula & Jokelin kehastasid 2t umblaksu all elukunstnikku, kes II vaatuse tegevustiku 1-te sidusid (vaatuse II-s pooles, “pressikonverentsi” või “aruteluõhtu” tüüpi üritusel läks see roll rohkem küll Arttu Uuranmäele, kuid Hannula & Jokelin püsisid jätkuvalt olulisina). Ning taolist energilist pealelendu, mille eest kuhugi pääsu pole, mis sind kõikjalt kätte saab & relvituks teeb, kas siis ahasta või oiga – seda jagus tandemil küllaga. Pole vist tarvis lisada, et see oli just see, mida neis rollides vaja. Veenev oli ka inglise-soome segakeelse rolliga Vilma Kinnunen, kelle roll nägi ette väljajõudmise oma “tegeliku” minani, milles (nagu pseudomodernistlikule ühiskonnale kohane) ka tegelikult midagi tegelikku ei ole:) & ehkki tema roll oli iseenesest väga tugev, kandis Kinnunen osatäitjana selle ka suurepäraselt välja.

Näidendi kulminatsioon, see iva, mille ümber kooruke on küpsetet, sarnanes mõneti “Sinihabeme” omaga. Ainult, et kui “Sinihabemes” selgus, kuidas keelat kambri ukse avamisest tegelikult midagi ei juhtu, kuidas isegi sinu sisim, metsikuim mina on pseudomodernismi tingimusis täiesti tühiseks tehtud, süsteemi tasalülitet, siis “Give me back my Sonis” tuleb välja, et kõik me tahame tegelikult kuulda ainult triviaalsusi. Just triviaalsused ongi need, millest me tegelikult suurejooneliselt unistame, need peaksid soovitavalt tulema ainult õigest, kuidagi erilisest, suust.

Üldiselt väga tugev ajastukriitiline komöödia. Kes Helsingisse sattub ning soome keelt mõikab, sel soovitan tingimata Kolme Sepa juurest väikesest uksest sisse astuda & etendus ära kaeda.

GIVE ME BACK MY SON
Helsingi Üliõpilasteater
Lavastaja Ossi Koskelainen

Topi Orava- Pietu “The Man ” Porilainen, Verkkokauppa.com omanik
Into Virtanen-Henkka, katseajaga letitöötaja
Arttu Uuranmäki-Teijo Uusikallio, letitöötaja
Johanna Ahonen – Elina, koristaja
Krista Hannula -Minni Lydia Lundqvist, elukunstnik
Liila Jokelin-Siru Laakso, elukunstnik,
Vilma Kinnunen – Hille Saarinen / Romy Madley-Croft, rockmuusik, tegelikult raamatukoguhoidja
Kiia Laine – indiaanipealik Otsiv Kivi
Maria mäkelä – ruumikunstnik Irma,
Joel Mäkipää- Kasper PorilainenPietu “The Man” Porilaise vaimupuudega poeg
veera oksanen- Katja Hovatov, seksilühisõnumiteenuse pakkuja
Niklas riikonen-Lager Holmström, ruumikunstnik
Petra Heinänen – Liisa, tehnilise toe töötaja

nähtud 9. detsembril

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. nodsu ütles:

    oled tagasi siinmail (loe: blogosfääris)?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s