Küllike

Kui ma neljapäevaõhtuti Tlna jõuan, on linna peal avat veel terve trobikond kohvikuid, paljuil neist mitmeidki voorusi. Ent olen õhtuseks kohviostuks hakanud eelistama Sadama Statoili bensiinijaama Lootsi tänava alguses. Asi pole sugugi ainult selles, et talvised tanklad muudavad mind nostalgiliseks, nagu varemgi olen kirjutanud. Asi pole isegi mitte selles, et teekond B-jaamast Põhja & natuke ka Mere pst. kaudu ning siis läbi sadamaala on minu meelest iseäranis kaunis, 1 mu meelisteekondi Tlns. Asi on üsna üheselt Küllikeses.

On suisa tahtmine külastada neljapäevaõhtuti ainult Sadama Statikat ning jätta muud kohvijoomispaigad, kuhu ka IIx sisse kargan, sinnapaika. Aga häda selles, et Küllike pole nimetet bensiinijaama ainuke töötaja. Tunnen end petetuna, kui leti taga on parasjagu mõni II teenindaja. Tunnen, et minu ootusi pole õigustet. Aga vaevalt mul õnnestub tankla töötajate töögraafikut teada saada ning pelg mitte kohata Küllikest hoiab mind sageli sest paigast hoopis eemal.

Küllike on mdgi mõnus suhtleja, tore teenindaja, suudab jätta mulje, nagu talle meeldikski see töö ning pealegi on ta ilus. Aga ilus vb olla mitut moodi. Ma ei tea, kas on see läheneva vanaduse tunnus, või mis, aga mulle tundub, et esteetiliselt nauditavate inimeste hulk on viimaseil a-il hoogsalt kasvanud ning mdgi pole need inimesed kõik 1 vitsaga lööd, vaid iga1 neist on ilus omamoodi. Mingid tüübid, kuhu tahtmisel neid vb lahterdada, mdgi on, aga igatahes, öeldes kellegi kohta “ilus” tuleb kohe täpsustada, mida selle sõnaga mõeldakse, mdu polegi sõnal justkui sisu.

Küllike on ilus eestlasele omatul moel. &h, mdgi meeldiks ta nii oma välimuse kui ka olemise poolest paljuile, seda enam, et on meestüüpe, kellele piisab naisterahva ilusaks tunnistamiseks sellest, et ta on blond. Eriti veel, kui see keegi siis on lausa loomulikult suisa plaatinablondi lähedane. Mina siiski nii lihtsalt oma esteetilisi otsuseid ei langeta. Mulle on oluline Küllikese eripära, tema IItsugusus. See, et taolist tüüpi tuleb üsna harva ette Eestis, aga seda sagedamini lahe vastaskaldal.

Küllike meenutab mulle Soomet, parimas tähenduses. Siitpoolt on ta justkui põhjanaabrite I piiritähis ning lahe tagant tagasi saabudes otsekui viimane tervitus, hüvastijätt hõimukaaslaste maaga. Killuke ehedat Soomemaad keset Tlna linna.

Aga kindlasti ei seleta seegi kõike, pole ainus põhjus, mis tolle isiku ning tolle tankla mulle nii ligitõmbavaks muudab. Küllap on siin sadu kilde, tuhandeid assotsiatsioone, teadvustamata mälukatkeid, mis ajus 1ks tervikuks vormuvad ning konkreetse inimese lähedust otsima panevad. Küllike on mõnus, temaga veedetud hetked (“See spordijook, ah & 1 must kohv ka.” “Kas see on kõik?” “&h” “Ekstra-kaarti on?” “On, kui ma selle leian, tänapäeval on kõik kaardid 1esugused” “Näete, see kollane” “&h ongi, aitäh” “2.95 palun”) teevad paremaks päeva ning mõne järgnevagi. Mitte, et neil päevil mdgi midagi viga oleks, aga Küllikese abil muutuvad need lihtsalt veel kvaliteetsemaks.

Ma ei kasuta teenindajaneiu nime hellitusvormi, tema nimi ongi Küllike. Vähemalt vb nii lugeda tema rinnasildilt.