Mul pole plaaniski hakata rahvarohkes kohas maski kandma. Kuni maskikohustust ei tule, seni mina seda enam ette ei pane. On teist koroonaaja jooksul juba tüütuseni kanda saanud.
Aga – ma ei näe mingit põhjust karata selle pärast ninna perearstidele & ekspertidele, kes maskikandmist sooovitavad. Nad teevad seda oma parima äratundmise järgi, lähtuvalt sellest infost, mis nende käsutuses on.
Üldse ei meeldi mulle see hoiak, tajuda vaenulikuna ning ründamisväärsena absoluutselt kõike, millega ma ise parasjagu ei nõustu. Pooldan euroopalikku ideaali eriarvamuste, ka vastakate, rahulikust kooseksisteerimisest. Aga äkki see ongi tänapäeva Läänemaailma jaoks juba liiga vanakool?
Obesega Riiga 
mõtlen, äkki tuleb see ninnakargamise tung neil, kel on vajadus kogu aeg uskuda, et nad on kogu aeg head ja teevad kõike alati õigesti.
Ma olen viimasel ajal fantaseerinud, et järsku kuluks ära selline antiskautlus, et teha iga päev üks väiksemat sorti pahategu, siis on süda rahul ja vähem kibestumist “miks maailm mulle nii vähe vastu tuleb, kui ma nii tubli olen”.
Sellise loogika järgi võib vabalt korra ilma maskita käia, isegi kui tundub, et maskikandmine on üldiselt hea põhimõte. Lihtsalt selle päeva pahategu on ilma maskita käia, selle arvelt jaksab kohe mitu heategu otsa teha.