FB-s jagati täna droonifotot kõrge korstna ülemisest otsast, kus sai augu kaugu korstna sisse vaadata. See tõi meelde, et olen ju varem mõelnud, mis teeksin ma siis, kui minu ette oleks seatud nõue korstna otsast alla kukkuda. Et kui mingit muud varianti ei ole, lihtsalt pead korstna otsast alla kukkuma & surma saama. Seda vältida ei ole võimalik. Küll saad tingida korstna otsast allakukkumise asjaolude üle.
Sellisel juhul tahaksin ma ilmtingimata kukkuda väljapoole, mitte korstna sisse. Miskipärast tundub eriti jubedana surm korstna sisse kukkumise läbi. Aga ma tahaksin teada, miks? Korstna, mille kõrgus on 100 meetrit või rohkem, puhul pole ju vahet, surma saad kindlasti. Siiski tundub surm korstna sees kukkumise läbi hirmsam, kui korstna otsast korstna kõrvale prantsatamise läbi.
Kas on siin see, et korstnasse kukkunu laipa ei pruugita iialgi leida, samas kui korstna kõrvale kukkuja kukub & sureb ikka kuidagi “kõigi silme all”? Et surmani ei kao side ühiskonnaga? Kas on turvaline kukkuda, kui sinu viimaseid hetki saadab teadmine, et sinu tragöödiast ollakse teadlikud ning sinu laipa käsitletakse väärikalt?
Samas olen ma ise väärikaks surmaks pidanud just seda, et lähen metsa, inimasustusest võimalikult kaugele; kuhugi, kust mind kindlasti ei leita, heidan seal pikali ning avasilmi taevasse vaadates suren üksi (surmaaeg peab siis olema kõige parem varasügisel, halvemal juhul hiliskevadel, kummalgi pole massiliselt putukaid, ega muid suremist vastikuks muutvaid tegelasi ega tingimusi). Üksindus, eraldatus on sellise suremisviisi puhul positiivne. Miks muutub see siis negatiivseks korstnasse kukkumise puhul?
Obesega Riiga 
klaustrofoobia, mis ei küsi sellest, kui lühikeseks ajaks?
See võib, muide, tõesti teema olla.