Nägin möödunud ööl unes, et olime öisel ajal Janar Alaga Tallinna Bussijaamas ning avastasime, et on tekitatud uus bussiliin Riia vahet, pilet kõigest mingi kolm eurot. Mõtlesime, et oleks päris tore Riiga sõita, aga läheks hoopis autoga.
Järgmises stseenis olimegi juba autos teel Riia poole. Auto oli ürgvana Ford Sierra. Janar tegi rooli taga igasugu kummalisi asju, näiteks kiskus rooli samba küljest lahti, kõpitses seda natuke, pühkis niiske salhvakaga üle ning pistis jälle oma kohale tagasi. Küsisin, kas Keiti on väga kurb, et meiega kaasa tulla ei saanud. “Ei tea, aga hea, et ta meile valla korteri välja ajas, muidu poleks kusagil elada,” vastas Janar.
Riia kesklinnas kohtasime esmalt Marko Reikopit. (Või Reikoppi? Ma pole kunagi mõelnud, kuidas tema nime korrektselt käänatakse). Teda jälitas üüratu rahvahulk, koolieelikuist raukadeni, kes kõik nõudsid autogrammi. Selgus, et Marko on Riia Ooperis lavale toonud nüüdisaegse balleti, mis läheb väga edukalt peale ning kõik etendused on välja müüdud & piletid maksavad mustal turul röögatut hinda. Siis aga kargas kuskilt lagedale politsei, kes asus Markot taga ajama. Meie Janariga ei küsinud põhjuse järele, vaid haarasime Marko kaasa ning siksakitasime Riia kesklinna tänavavõrgus edukalt politsei eest ära. Peitsime Marko esialgu ühe pruuni, 1950. aastate uusklassikalises stiilis linnamaja keldrisse ning otsustasime sööma minna. Lidosse, sest nostalgiline, hea vaibiga ning tugevdab sidemeid eesti & läti rahva vahel.
Obesega Riiga 
Mu unenäod on KÕIK värvilised ja väga syrrealistlikud. Nt et minu toas asub tykike Tartu Supilinna ja selle servas on natuke Lihula-tagust võpsikut. Ja köögis on nt Võru kesklinn.